laupäev, 25. september 2010

Kui kaua...

Sai siin ühel õhtul käidud kontserdil. Seda, kelle pärast läksin kontserti kuulama, pidi ootama mitmeid tunde. Ja siis tekkisid mu pähe sellised küsimused, et kui kaua olen ma valmis ootama, kustmaalt jookseb see ajaline piir, millest enam üle minna ei kannata. Piir oli väga lähedale nihkumas suure ootamise peale. Kurb, sest mulle tundus, et oli ka lahkujaid, kelle piir varem kätte tuli. Minu jaoks oli asi pigem põhimõtteline – kui olen juba ära kannatanud soojendusesineja, kes pole päris minu maitse, siis tahaks ju ikka kuulda ka seda, kelle pärast tuldud sai. Ja kuidas ma käin kontserdil esineja pärast, keda ma ära oodata ei jaksa.

Teine teema asja juures oli see, et olin imestunud publiku vähesuse üle. Kui samas kohas nädal varem oli saal peaaegu täis, siis seekord oli tegemist peaaegu privaatkontserdiga. Kuidas on võimalik, et kontrast erinevate muusikastiilide vahel on nii suur? Jah, eks rahvamuusikal peabki olema rohkem kuulajaid. Aga ometi olid ju seekordsel kontserdil ülesastujad samuti populaarsed ülesastujad.

Käisin samal päeval veidi varem ka ühel teisel kokkusaamisel, kus lauldi ja räägiti, ja tundus, et seal väikeses ruumis oli sama palju või isegi rohkem inimesi kui jutuksoleva kontserdi toimumispaigas.

Kommentaare ei ole: