Kui suudaks vaid...

Mõnikord ma mõtlen selle peale, et kõik on meie mõtetes ju kinni. Iseäranis tuleb see mõtetest sõltuvus sisse siis, kui teemaks on vabadus. Vabaduse tunnetamine on ju tegelikult puhtalt mõtetes kinni. Nii võid ka kinnises ja pimedas ruumis suuta mõelda ennast suurele avarusele ja tunnetada vabadust. Ja iseennast vabaks mõelda mistahes asjades ja olukordades.

Aga miks siis seda kõike nii raske teha on? Aga miks siis on nii keeruline ka neil hetkedel, kui on vabadus reaalselt olemas, seda näha ja selle olemasolust aru saada?

Head vabaks mõtlemist!

Kingad viksitud...

Jälle peab minema. Jälle peab olema. Seepärast saidki kingad viksitud, paremad riided välja otsitud. On vaja minna, taaskord. Elu on juba selline, et nõuab mõnikord olemist. Olemist vormiliselt. Eks tuleb sellega leppida, sest see pole ju midagi ületamatut. Õnneks juhtub seda harva. Aga millegipärast on see iga kord aina raskem. Vist ei peaks selle peale mõtlema, siis tuleks see asi ehk lihtsamalt. Tean inimesi, kelle jaoks olemine on oluline ja siis, kui nad saavad olla, tunnevad nad ennast hästi. Mina nende inimeste sekka ei kuulu. Ma tahaks niisama olla, tahaks olla nii, nagu tahan, mitte nii, nagu pean. Vaat selline lugu siis tänasesse hommikusse.

Kõik on õige ja hea

Sain, mida soovisin. Sain rohkemgi veel. Sain imetluse osaliseks. Sain ka kingituse, mida lootsin saada. Selle kõige juures on üks väike aga. Seda ootasin hoopis teisest allikast. Ja nüüd on paradoks täpselt minu ees. Kuigi ma millegipärast arvasin juba soove enda peas valmis seades, et ilmselt see asi täpselt sedasi lähebki - et saan, mida soovinud olen, aga andjaks on keegi teine. Ja peaksin olema õnnelik ju... Olen, aga midagi jääb selle kõige juures puudu...

Ja siis see armas hoolitsus, mis mu ümber olemas on. See on lihtsalt hingeliigutav. Tore, kui on inimesi, kes leiavad, et ka minu eest tuleb hoolt kanda. Vahva! Tore! Hea! Ja otse loomulikult: aitäh!

Vastus küsimusele

Leidsin ootamatult vastuse mind juba pikalt vaevanud küsimusele. Ja vastus oli lihtne - õige aeg pole veel käes. Ma olen tõesti suure hooga ajast ette rutanud, sest õige aeg jõuab kätte alles peaaegu nelja aasta pärast. Vaat sedasi on lood. Selle ajani peaksin ma oma praeguste plaanide kohaselt elama küll. Et siis nelja aasta pärast tulevad kõik asjad - nii vastused kui ka lahendused. Eks soovige mulle siis kannatlikku meelt! Ja sedagi siis, kui on õnne...

Ja avastasin, et olen ka muus osas ajaliselt mööda pannud - väljaöeldud soov täitus hoopis kiiremini, kui seni arvasin - võttis aega aasta ja ühe kuu, seni olin arvamusel, et kaks aastat.

Elu kiirteel?

Vaatan ja imestan

Vaatan ja imestan. Kuidagi tuttavad on need asjad, mida ma näen. Tundub, et keegi on mu mõtteid lugenud, kohe suurelt. Aga võib-olla ka mu blogi. Igal juhul näen neid mõtteid suurelt väljamängituna, mis minu peas ammu ringi käinud on ja mida ma siinsamaski mõnikord kirjutanud olen. Kas olen ma tõesti siis jõudnud ise oma peas mõtteid kedrates, oma lähedaste inimestega arutledes samasuguste järelduste ja tulemusteni, nagu neid teised esitlevad?

Üks neist asjadest nüüd siis realiseerituna veidi muudetud kujul - 2008. aasta veebruari kirjutis "Uitmõtted valimiste teemal".

Ilus ilm on...

... täna terve päeva olnud. Aga päike on endast aimu andnud eilsest õhtust saati vaid silmapiiril. Lähemale pole ta tulnud, kuigi on olnud kirdetuul. Lähemale pole ta tulnud, kuigi päev otsa on olnud meelitamas. Nüüd aga möllab tuul juba kenasti õues - tema häält on aina rohkem kuulda.

See ilus ilm aga pani kirjutama, sest silmapiiril säras ta pilvede piiri all, oma õhtuse iluga. Ka eile. Punane viirg valgust mustava vee ja taeva vahel. Tänagi sedamoodi. Siinsamas lähedal ja ometi nii kauge ja kättesaamatu...

Ei saa me läbi Lätita

Kui juba jututeema söögi peale läks, siis veidi teine vaatenurk ka. Avastasin siin ükspäev, et olen täiesti sujuvalt üles leidnud asjad, mis mulle lätlaste poolt valmistatuna iseäranis maitsevad. Esmalt muidugi Laima sefiir, mida aeg-ajalt ikka naudin. Nüüd on sinna lisandunud täiesti uus ja ootamatu artikkel. Need on täidisega präänikud - sellised mõnusad pehmed ja värsked, mille sisu annab veel erilise mahlakuse asjale juurde. Niiet, lätlaste tegemistesse võib suhtuda nii ja naa, aga mõnda asja oskavad nad ikka väga hästi teha.

Siia juurde ka kiitus meie kohalikule piimatootjale, kes taipas kondenspiima panna mõnusasse taassuletavasse kilepakendisse, mida on hea kaasas kanda ja mis ei pane kondenspiima kuivama, nagu see purgis leiduva kondenspiimaga paratamatult kippus juhtuma. Sest teadagi on matkasellidel (nagu mina oleks üks nende seast) vaja, et kondenspiim kaasas oleks ja sellises pakendis on teda mõnus kaasas vedada.

Mida kõike tahaks süüa...

Täna oli selline servast serva päev teemal, mida tahaks süüa. Ühelt poolt tekkis soov saada juustusaia, kus on tomativiilud peal - selline lihtne soov, mis tundus mingil hetkel täiesti ületamatu maitsenaudinguna. Teiselt poolt aga midagi erakordset, midagi teistsugust, midagi teravate elamuste kandist, mille tarbeks sai üle pika aja taas sisse astutud restorani Chakra. Valik õigustas ennast täielikult - soovitud söögielamus oli üsna kiiresti ja lihtsalt käes. Kurb oli vaid see, et ei jaksanud nii palju süüa, kui oleks tahtnud - kõht sai päris kiiresti täis. Eks oma suure panuse andis sinna ka lassi, aga ilma lassita ei kujutaks ette ühtegi india köögi söögikorda. Pigem ikka selles järjekorras, et lassi kindlasti ja siis naan ja siis, kui kõhus ruumi üle jääb, siis ehk ka midagi muud... Kuigi nii jääksid kahjuks nautimata kõik need teised maitsvad road, mida india köögil pakkuda on.

Milleks muuta...

...maailma, kui inimesed selle sees jäävad muutumatuks? Parafraseerin siin sedasi Andrus Kivirähk'i näidendi "Ingel, ingel, vii mind taeva..." ühte mõtet. Aga täpselt sellise mõtte leidsin oma peast. Kui vahel tekib tunne, et suudan maailma muuta, suudan teda paremaks teha, siis mingil hetkel tabab jälle jõuetus, et mitte miski ei muutu ja mitte miski ei lähe paremaks. Selle peale tekib küsimus, kas need asjad, mida teen, on ikka õiged asjad. Aga kui südames on õige tunne ja ise olen veendunud, et just nii need asjad käima peavad, siis need peavad ju õiged asjad olema.

Siia juurde siis see, et mingid asjad selle maailma muutmise juures peavad ka õiged olema, kui avastan, et minu juurde tulevad tagasi inimesed, kellega olen oma toimetamiste käigus vaid põgusalt kokku puutunud ja kes ise leiavad tee minu juurde. Võtavad helistada ja küsida, võtavad kirjutada ja rääkida.

Ja hämmastav oli see kogemus, mille sain Olav Ehala juubelikontserdil laulude sõnu kuulates, iseäranis neid, mille on Leelo Tungal loonud - kui hästi ja soojalt ikka mõni inimene oskab maailma näha ja muudabki oma sõnade läbi maailma paremaks ja ilusamaks.

Kohtumine sõbraga

Oi, see oli üks vahva kohtumine. Kohtumine, mis oli oodatud-loodetud, aga siiski ootamatu. Tore, kui on sõber, kellele piisab sellest, et oled olemas SINA, kes tuleb ja lööb käed kõvasti SINU kaela ümber, kelle silmad löövad särama, kui ta näeb SIND. Selline tore kohtumine siis. Väikesest sõbraga kohtumisest tohutu suur rõõm ja südamesoojus. T-O-R-E!

Info liikumise teekonnad

Kummalised on info liikumise teekonnad, avastasin eile. Minuni jõudis info, mis polnud mulle mõeldud (st info edastaja pidas mind selleks, kellele infot vaja on, küll aga olid teised inimesed, kes arvasid, et mina ei pea midagi teadma - ma ei oskagi arvata, kas ma ise oleks tahtnud neist asjust midagi teada või mitte). Mida ei tea, see ei saa ka haiget teha. On ju selline ütlus. Nii oleks pidanud see asi olema. Aga ikka leidis info tee minuni ja ikka oli ette nähtud, et ma saaks teada, mis toimub, saaks teada, millega toimetatakse. Pidin teadma, sest ilmselt oli see millegi jaoks vajalik. Et teaksin täpselt ja saaksin ikka lõpuni ja selgelt aru neist asjust, mida püüan enda jaoks mingi halli udu sisse peita.

Teine asi on muidugi see, et mind aina enam paneb hämmastama see, kuidas inimesed eeldavad, et kõik igal eluhetkel ühes tänapäevases suhtlusportaalis käivad ja seal kirjapandut loevad. Nõnda kipuvad tõeks minema mu enda sõnad sellesama suhtlusportaali kohta: "Eile üles pandud teada on (sealses ajaarvamises) juba päeva möödudes ancient history."

Päev toimetusi täis

Kui eelseisev päev on toimetuste vahel ära jagatud ja kahtled, kas kõige sellega hakkama saad ja kõike seda jõuad, siis tuleb see päev ka unedesse sisse. Nii leidsin ennast öösel taaskord sellist unenägu vaatamas, kus ei jõua kuidagi asjadega graafikusse ja mõned asjad kipuvad tegemata jääda. Tänane päev tõotab tulla aga selline, et iga tund on paigas ja käia on vaja nii paljudes kohtades ja teha nii palju asju. Küll nad kõik ka tehtud saavad, muud võimalust lihtsalt ei ole.

Raudne loogika

Kui vahel tunnen ebakindlust, tunnen, et ei saa hakkama, siis see nädal pakkus võimalust aru saada, et kui midagi on minus olemas, mille üle ma võin tõeliselt uhke olla, siis on see raudne loogika. Tean-tean, see on loogikageeniuste värk. Seda, et ma loogikageenius olen, tean ma muidugi juba ammu, aga sedavõrd tore on aeg-ajalt ka kinnitust saada sellele, et see asi tõesti sedasi on.

Iroonia, ikka iroonia

Üks mu sõber kurtis üks päev seda, kuidas tal ei õnnestunud ühe suure firma kodulehekülje kaudu saada seda, mida ta sealt saada soovis ja mille jaoks see lehekülg loodud peaks olema. Minu peamine järeldus oli, et suure firma jaoks ei ole üksiku kliendi mure mingi probleem, see on selle inimese enda probleem. Kõige suurem iroonia on see, et leidsin vaid päev hiljem oma postkastist selle sama suure firma reklaami. Kust minu aadress nendeni jõudnud oli, on arusaamatu. Aga nende saadetud reklaam mõjus suurepärase irooniana – et kui mu sõbrale nad korralikku teenust pakkuda ei suutnud, siis on paras aeg hakata mulle rääkima, kui tore ja hea ja suurepärane firma see tegelikult on.

Kui kaua...

Sai siin ühel õhtul käidud kontserdil. Seda, kelle pärast läksin kontserti kuulama, pidi ootama mitmeid tunde. Ja siis tekkisid mu pähe sellised küsimused, et kui kaua olen ma valmis ootama, kustmaalt jookseb see ajaline piir, millest enam üle minna ei kannata. Piir oli väga lähedale nihkumas suure ootamise peale. Kurb, sest mulle tundus, et oli ka lahkujaid, kelle piir varem kätte tuli. Minu jaoks oli asi pigem põhimõtteline – kui olen juba ära kannatanud soojendusesineja, kes pole päris minu maitse, siis tahaks ju ikka kuulda ka seda, kelle pärast tuldud sai. Ja kuidas ma käin kontserdil esineja pärast, keda ma ära oodata ei jaksa.

Teine teema asja juures oli see, et olin imestunud publiku vähesuse üle. Kui samas kohas nädal varem oli saal peaaegu täis, siis seekord oli tegemist peaaegu privaatkontserdiga. Kuidas on võimalik, et kontrast erinevate muusikastiilide vahel on nii suur? Jah, eks rahvamuusikal peabki olema rohkem kuulajaid. Aga ometi olid ju seekordsel kontserdil ülesastujad samuti populaarsed ülesastujad.

Käisin samal päeval veidi varem ka ühel teisel kokkusaamisel, kus lauldi ja räägiti, ja tundus, et seal väikeses ruumis oli sama palju või isegi rohkem inimesi kui jutuksoleva kontserdi toimumispaigas.

Looja ärevus

Eilse pärastlõuna tegelesin oma loomingu edastamiseks vajalike ettevalmistustega. Sai siin kirjutatud paar asja ühe eesmärgi nimel. Ja nüüd on tulnud aeg need ära saata. Ja nende toimetuste käigus siis tuli minu sisse see loojale omane ärevus – neist asjust, mis seni on olnud vaid asjad iseeneses, on saamas midagi enamat. Ja muidugi see tunne, et olen looja ja siinsamas minu käte vahel on minu looming, midagi, mis on minust alguse saanud ja mille oma käega olen kirja pannud. Muidugi on need siin kirjapandud sõnad suured ja veel suuremad on tunded, aga tegelikult tundsin ennast kirjutamise ajal pigem vahendajana – inimesena, kes paneb kirja neid mõtteid, mis kusagil õhus on ja ühel hetkel on leidnud alguse ja lõpu ja kõik selle, mis sinna vahele jääb.

Kohe peaks kirjutama

Kui on mingid asjad ja teemad, mis tekitavad mõtteid ja kirjutamisvajadusi, siis vahel kahetsen seda, et ma neid kohe üles tähendada ei jõua. Peagi on nad meelest läinud ja ega nad niipea kipu üles kerkima. Sellega on ikka samamoodi, nagu selle fotoaparaadi Murphy seadusega – et kui pilti teha tahaks, siis pole kaamerat kaasas, kui kaamera aga kaasas on, siis ei leiagi justkui midagi, millest pilti teha. Aga võib-olla ongi hea, et kõik mõtted kirja ei saa – pärast ei jõuaks keegi neid lugeda. Minul muidugi pole sellest sooja ega külma, sest mul on vaja vaid kirjutada. Kui on kirja pandud, siis on hea tunne sees.

Aeg ette ära planeeritud

Kuidas satub ikka sedasi, et teha jõuab kõike, aga siiski käib elu sellise plaani järgi, et lausa imestama paneb? Terve see aasta on kippunud olema sedasi, et enne veel, kui järjekordne kuu alata on saanud, on ta juba ette ära planeeritud. Ja ometi on olnud nii palju juhuslikkust ja on jagunud ruumi ka seiklustele. Kuidas on see kõik võimalik? Ilmselt on siis ette nähtud, et kõik plaanid peavad teoks saama ja kõik asjad peavad tehtud saama. Isegi viimasel hetkel lisandunud asjad on olemasolevate plaanide vahele nii kenasti sobitunud, et kõigi asjade jaoks on aega jagunud. Aga kui need asjad siis kõik juba graafikusse sobitunud on, siis pole sinna millegi muu jaoks enam aega suurt järele jäänud.

Unede maal uitamas

Selle nädala ööd on olnud täis värvikaid unenägusid. Peamiselt isiklikku laadi, püüdmas lahendada neid teemasid, mis õhus on. Nad on lahenduste pakkujad olnud ja on andnud ka selliseid vastuseid, nagu oodanud olen. Vastused on seni veel vaid unenägudes, ehk oleks võimalik neid kuidagi ka tõelisusse teisendada. Seda vajaksin ma, väga vajaksin.

Sotsiaalne närv

Ma ei tea, kuidas ma selle sisemise tundmiseni jõudsin. Igal juhul tuli minu sisse täpselt selline tunne, et olen nõrgema sotsiaalse närviga kui keskmine inimene. See pidi vist olema järjekordne olukord, kus räägiti sellest, millega inimesed on hakkama saanud ja selle peale laususin: „See on asi, millest ma midagi teada ei taha.“ See pidi olema midagi seesugust, mida minu arusaamade järgi ükski inimene ei teeks, midagi seesugust, mis minu väärtushinnangutega kokku ei käi. Ja siis saingi aru, et minu sotsiaalne närv on täiesti läbi.

Lugemisoskus pole sugugi hea

Teiste autode vahelt paistis vaid osaliselt välja see, mis oli ühe auto peale kirjutatud. Ja ootamatu oli see avastus. See, mis ma sealt siis välja lugesin. Kuidas on see võimalik, et ühes sõnas võib olla sees teine sõna, kui vaid alguse ja lõpu tähed ära kaotada? Keegi kommenteeris minu avastust väga kenasti: „Ma arvasin, et Sinu mõistus teeb selle koha peal kustutusprotsessi – ehk sõna, mida Sa ise ei kasutaks, ei suuda Sa välja lugeda.“ Aga ometi ma suutsin ja hoopis teise pilguga vaatan nüüd neid autosid, kus see pikk sõna peal on ja hoopis teise tähenduse on nüüd kogu asjalugu saanud. Pole siin isegi Smirnoff’i viina vaja, kui elu ise asjad kõverpeegli kaudu kätte juhatab.

Selle peale tuleb mulle meelde see, kuidas eelmisel suvel sai Ahvenamaal käidud. Kuna olin koos kahe inimesega, kes rootsi keelest midagi ei tea, oli päris huvitav kõrvalt jälgida, mida nemad arvasid siltidelt lugevat. Mina, üldistest rootsikeelsetest sõnadest arusaaja, muidugi lugesin sealt välja seda, mis seal kirjas oli. Ja ise kõrvalt veel imestasin selle olukorra üle – et milline fantaasialend saab tiivad, kui vaid loed ja mitte midagi aru ei saa. Mõnikord on arusaamine ikka paras nuhtlus küll – võtab elult kogu romantika (nagu füüsikagi).

Selliste seisukohtadega lugemisaastal välja tulla muidugi on omaette julgustükk. Seepärast lisan siia mõttetera: lugeda on hea ja häid asju lugeda on veel parem.

Kohtumine kohvikus

Kohvikus istus inimene. Inimene vaatas mind, mina vaatasin teda. Tundus, et me tunneme teineteist. Teretama ei rutanud. Nii hästi ei tundnud me teineteist. Mõtlesin ja püüdsin meenutada. Viimaks meenus, et mis ja kuidas. Pähe tikkusid igasugused mõtted - alates sellest, et kas kõik, mis oli, viis tulemuseni, mida loodeti, kas see, mis oli, oli pikemaks ette nähtud. Mina olin ju kõrvalseisja, minu jaoks oli suhteliselt ükskõik kogu see asi. Aga nende jaoks, kes olid asja sees, pidi see kõik ju midagi tähendama. Võib-olla isegi tähendas kõike, seda ei oska mina öelda. Miski aga ei takistanud nendel küsimustel mu pähe tulemast, sest vahel on kõrvalseisja pilk teravam kui asjaosalistel endil.

Ühest ideest

Teadsin kunagi, et inimestel on unistused. Teadsin, et mõned inimesed teevad oma unistused teoks. Sain teada, et inimestel ongi plaanis oma unistused teoks teha. Minu esimene reaktsioon oli loomulikult pooldav - tore, kui inimeste unistused teoks saavad. Eks ma olen siiani selle asja poolt, sest ma usun, et igaüks peab tegema seda, mida ta tunneb, et tema süda tal teha käsib.

Aega on sellest esmakordsest teadasaamisest mööda läinud juba üsna pikalt ja aina imelikumaks muutub see idee realiseerumine. Kui algul oli tegemist helesinise unistuse teokstegemisega, siis nüüd on sellest saanud midagi karmi reaalsusega vastamisi seismise laadset, kus iga edasine samm tundub viivat kaugemale esialgsest ideest ja seeläbi tundub kogu asi kuidagi kummaliseks keeravat. Minu jaoks pakub iga uus päev ja iga uus teada saadud fakt aina suuremat hämmeldust.

Kuid kõige selle juures hoian siiski pöialt, et unistus tõeks saaks...

Kohtumine maailmaga

Maailm tuleb uksest ja aknast sisse. Sain ühe päeva jooksul päris mitu sellist kogemust, mis andsid märku sellest, et kõigi meediakanalite oma elust väljalülitamine on mind teinud õrnaks ja kergesti mõjutatavaks. Nii nägin katkendit ühest seriaalist, kus olid teemad, mis igapäevaelus välja ei paista. Sinna otsa aga uudistest tulevad teated selle kohta, mida üks või teine teeb või tegema peaks, seda siis muidugi kolmandate inimeste kaudu. Kõik see tekitas minus veelgi suurema soovi eemale hoida.

Ma saan aru

Ma saan sellest väga hästi aru. Ka mulle endale meeldib mu auto väga. Aga see, et ta remondifirmale igakord aina enam meeldima hakkab, on suisa tähelepanuväärne. Iga järgmise korraga tahavad nad teda enda juures aina kauem hoida. Nii avastasingi täna õhtul, et olen autota ja kuna mulle asendusautot ka pakkuda ei saadud, siis sain üle pika aja taas seltskondliku transpordi võlusid nautida.

Oli, mille üle imestada, oli, mille üle mõtteid mõlgutada. Esmalt muidugi küsimus, kuidas endale bussipilet soetada, kui pole ühtegi putkat ümberringi. Sai otsustatud m-pileti kasuks ja üllatavalt lihtsa protseduuriga oligi vajalik pilet olemas. M-pileti soetamise juures oli oma nõks - m-pileti ostmiseks on vaja teada pileti tüübile vastavat koodi. Seda muidugi linnavalitsuse poolt trükitud piletihindasid tutvustaval kleebisel ei ole. Õnneks oli kõrval mingi seletav-kirjeldav artikkel ja sealt võis ka vajaliku koodi leida.

Siis muidugi noor ema oma lapsevankriga õnnetult bussipeatuses, sest ei olnud mingit madala põhjaga bussi, nagu bussigraafik lubas. Ja eelmise bussi pealt polevat keegi talle ka appi tulnud.

Siis jälle mingi lahtine pudel mööda bussi lendamas ja kolisemas, tekitamas küsimust, kas see polegi kellegi asi (mina ei pääsenud füüsiliselt ligi). Viimaks siis lähedal istuv neiu leidis, et ta tõesti saab sellega midagi ette võtta.

Sellised emotsioonid siis minu tänasest "bussiseiklusest". Kuid seltskondlik transport tõi mu kenasti koju, isegi busside vahetamine käis valutult - kui üks buss lahkus, oli teine juba platsis.

PS Autovaba päev on sel aastal minust suure kaarega ringi käinud, nüüd siis olen vabatahtlikult saanud endale autovaba päeva. Kuigi jah, oli siin paar autovaba nädalat - sellist, mille jooksul ma isegi ühtegi autot ei näinud (oli küll üks linttraktor, aga see pigem vrakk).

Sama seis

Hakkasin siin tagasi mõtlema (edasi mõelda on suhteliselt keeruline, sest asjad kipuvad minema muudmoodi, kui arvan) ja leidsin, et see vist käib asja juurde, sest antud kohas on seis ikka samasugune - inimesed vaatavad säravate silmadega otsa ja loevad soove silmist. Olgu nendeks inimesteks siis iga kord erinevad inimesed, aga mustrid on ikka samasugused. Millest see tingitud on? Kas on see selle koha eripära? Vahet pole, igal juhul on see meeldiv.

Teine asi selle kohaga seoses on see, et minu arusaamist mööda on inimesed selles paigas alati rõõmsad ja õnnelikud. Ka see on ilmselt selle koha eripära.

Eriline on see paik, tundub mulle. Tore, et ka mina sinna sattunud olen!

Ikka teisalt

Täpselt sedasi on see asi. Kui ootad ühest allikast mingitki märki sellest, et oled oluline ja vajalik, siis tuleb kinnitus selle kohta hoopis teistest allikatest ja pidevalt. Täiesti hämmastav on ikka see äraspidine asjade seis. Kõik käib vastupidiselt sellele, mida ootad ja loodad. Tegelikult pole aga virisemiseks põhjust, sest kõik soovid ju täituvad. Tühja siis sellest, et teistmoodi, kui soovinud oled. Aga ikkagi on soovid täidetud.

Hooaeg läbi

Täna käisin siis arvatavasti sellel hooajal viimast korda purjetamas. Ja justkui kogu selle toreda seikluse krooniks oli see, et täna siis läks sedasi, et sadas vihma, erinevalt kõigist nendest eelmistest kordadest, mil purjetamas olen käinud. Pidi ju see vihm ka viimaks ära tulema, oli teist juba narritud ka mitmel korral.

Ja hooaja kenaks kokkuvõtteks olid sadamas olemas kõik need alused, millega sel suvel purjetamas käinud olen - suured ja väikesed, ühe- ja kahemastilised, tänapäevased ja veidi vanemad. Päris soe tunne oli südames neid kõiki korraga näha sedasi. On olnud vahvaid seiklusi ja on olnud ärevaid hetki, aga alati on olnud hea!

Purjetajate jaoks jätkub hooaeg veel pea poolteist kuud, mina aga olen rahul, et viimaks ometi täitus mu kauaaegne soov purjetada ja et võimalusi selleks oli täiesti toredasti!

Seilamiseni!

Muutused

Kui kiiresti ja kergesti kõik muutuda võib, see on suisa imetlusväärne. On mingid asjad ühtemoodi, läheb vaid mõni aeg mööda ja asjad on hoopis teistmoodi.

Ma ei tea, kas kõik sai alguse minu mõttest, et see, mille eest meeleheitlikult pageda püüan, viib mind ikka enam selle asja juurde tagasi. Et võib-olla peaksin hoopis hakkama selle asja poole minema, ehk siis on loota, et lõpevad ära need meeletud mõtteheietused mu sees.

Ma ei tea, kas oli see teiste tegurite mängutulek, mis tühistas peaaegu hetkega suure osa minu sees olnud meelehärmist.

Ma ei tea ja ilmselt ei saagi kunagi teada. Igal juhul tean ma seda, et asjad on muutunud, asjad on teistmoodi.

Ja sain vastuse ka mind painanud küsimusele, õigemini siis sain teistmoodi sõnastuse asjale, mida olin tundnud ja teadnud. See tunne, mis mu sees nüüd tõeks koorus, oli: "Minu õnn on see, kui teised inimesed õnnelikud on, aga Sind ei saa mina õnnelikuks teha. Sina mind küll, aga mina Sind mitte ja seepärast on asjad just täpselt sedamoodi, nagu nad on."

Kogu asja kokkuvõtteks jälle üks suurepärane unenägu - inimene, keda ma polnud juba ammu unes näinud, toimetas minu unenäos ja kõik sai selgeks, mis siis, et selles unenäo olukorras nii palju jaburat ja arusaamatut oli.

/Kõik muidugi näitamas selles suunas, mida ma pidin sel nädalal tegema ja mispärast oli vajalik see kihk, et tahan siia.../

Soe tunne südames

Lugesin, vaatasin ja uurisin. Ja soe tunne tuli taaskord mu südamesse. Kui ikka kipub loomulik olemine olema selline, et kipun vigu ja halbu külgi nägema, siis kuidas saab vastu panna sellele soojusele ja südamlikkusele, mis on mõne inimese sees. Pole siis imestada, et tahan ikka osa saada ja tahan häid sõnu jagada, tahan anda julgustust, kuigi minu panust pole vist eriti vaja.

Aga vist ikka natuke on vaja ka - kas pole tunnistus sellest see, et leidsin omaenda kirja ka sealt teiste seast, ühes reas oma uue sõbra blogis, kellega ma kunagi kohtunud ei ole, kuid kelle teod inspireerivad ja annavad julgust hakkama saada kõigega, millega hakkama saama pean.

Selline soe tunne siis südames, taaskord midagi erilist ja erakordset, midagi imelist!

Üks magamata öö

Kui on elu kogunenud juba selline aastate arv, nagu minul parajasti on, siis kipub ikka nii olema, et unetunnid nõuavad oma osa ja pole enam seda nooruslikku särtsu, millega ööd ja päevad üleval olla.

Ja ometi oli üks magamata öö siin mingi aeg tagasi. Mis mulle selle öö juures meeldis, oli see, et oli vahetu ja otsene olemine. Ilma poosideta, ilma maskideta. Oli aval ja mõnus olemine. Ja ööst sai ootamatult kiiresti hommik. Pilkane pimedus asendus hommikuvalgusega. Ja oli öö, mis vaatamata sellele, et oli ühe praeguse etapi lõpp, oli selline, mis ühendas ja edaspidiseks sidemed lõi.

Eriti tore oli selle magamata öö juures aga see, et see, mida olin juba enne teadnud, sai vaid kinnitust. See, kui toredad võivad inimesed olla - see, et nad ongi tegelikult sellised, nagu nad kaugelt välja paistavad. Suur au ja heameel, jätkuvalt olla sellises seltskonnas...

Asjade loomulik käik

Helistasin, küsisin küsimuse. Tunne oli, et pean seda tegema. Tegin siis seda, mida tegema pidin. Palusin tagasi helistada. Helistati tagasi. Ja anti vastus mu eile pähe torganud küsimusele (mis mu enda peas vaid kõmises). Vastus on praegu veel osaline ja mitte eriti täpne, aga seda, mida teada tahtsin, olen teada saanud. Selline on siis asjade loomulik käik. Muidu ei oleks keegi mulle hakanud teada andma. Kas see on veel üks põhjuseid, miks sel nädalal pole ma seal, kus ma muidu olema pidin? Seda kõike polnud lihtsalt ette nähtud, sest mul oli vaja hoopis teisi asju teha.

Palju head on selles nädalas juba olnud, siin ja praegu. Kuigi mingil hetkel on olnud kõhklusi, et kas oleksin pidanud jääma sinna, kus ma olin. Aga iga päevaga saan ikka enam teada, et kuigi olles üksi eraldatud muust maailmast toimis see maailm kenasti ilma minuta edasi, on sel nädalal toimunud sündmused andnud selge märgi sellest, et ikkagi on mõned asjad, kus on ka minu panust vaja. Tore on olla vajalik.

Kirjanik mis kirjanik

Jah, üks kiri sai ära kustutatud. Lugesin igasuguseid asju ja leidsin, et ma peaks teise kirja kirjutama. Muudmoodi ma lihtsalt ei oska. Ikka ja jälle tekib vajadus kirjutada. Millest küll säärane vajadus? Kas ei saa tõesti muudmoodi? Sama asi, sama tee. Ju siis on ikka ette nähtud, et ma kirjutama pean. Kuigi tean, et see kiri, mille mõte pähe tekkis, jääb kirjutamata (ehk ei jõua adressaadini), ikkagi on see tunne sees, et pean kirjutama.

Kirjanik olen vist hingelt - kogu aeg käiksid käed ja kirjutaks midagi. Olgu selleks siis hetkel pähe tulevad mõtted või heietamist leidvad ideed või sootuks mõni luulerida.

Iseendaga hädas, jälle

Ikka ja alati jõuan ma välja sellisesse seisu, kus olen iseendaga hädas. Kuidas küll iseendaga hakkama saada? Mida küll teha, et unustada ära need mõtted ja tunded, mis mu sees keerlevad ja ilmselgelt kuhugi ei vii? Kuidas saada sinna asemele midagi seesugust, mis mind niimoodi läbi ei võtaks? Asendada olemasolevad mõtted ja tunded millegagi, mis aitaks kuidagi edasi?

Ja mis ma ka ei teeks, ikka jõuan välja samasse kohta - alustan kus iganes või võtan ette mida iganes, ikka viib see välja mu sinna, kuhu ma jõuda ei taha. Ehk peaks siis võtma otse suuna sinnapoole, kuhu mina minna ei taha või kuhu jõudmist vältida püüan ja vaatama, kas see viib siis mu kuhugi mujale? Äraspidine loogika võiks ju ometi aidata?

Üllatus plaadipoes

Elu väljaspool tsivilisatsiooni tõi mu tagasi selle juurde, mida vahel ikka harrastan. Plaadipoes hulkuda ja uurida, mida huvitavat sealt leida võiks.

No esimene asi oli kohe see, et sattusin kokku inimesega, kellega on koos toimetatud just muusika valdkonnaga seoses ja kes kohe huvituma asus, et mida ma küll otsin. Temaga vesteldes sain aru, et ilmselgelt olen vales kohas - kui inimene, kes ise tegutseb plaadimüügi valdkonnas, räägib, et plaadipoest midagi endale rõõmustama ei peaks, siis on ju maailm küll veidi kummuli?

Aga see selleks. Tegelikult tahtsin hoopis jagada seda emotsiooni, mis mul ühelt riiulilt vastu vaatava plaadiga seoses tekkis. Selleks emotsiooniks oli suur üllatus. Kuidas on see võimalik, et Eesti plaadipoes on uute plaatide rivis täiesti olemas plaat, mille endale rõõmustamise peale ma isegi veel korralikult mõelda pole osanud, kuigi ma teadsin, et see plaat ilmunud on, ei osanud ma arvata, et keegi meie kohalikest muusikakorraldajatest võiks arvata, nagu Eestis keegi seda plaati osta tahaks. Aga sealt see plaat mulle vastu vaatas ja ilma igasuguse kõhkluseta sai see siis ka endale rõõmustatud - Goo Goo Dolls'i "Something for the Rest of Us".

Muusika minu kõrvadele...

...ja ilu minu silmadele?

Juhuste kokkulangemise tulemusena sattusin suurepärasele kontserdile. Oli, mida kuulata. Oli ka, mida vaadata. Ilusaid mehi laulmas kenade häältega. Emotsioone oma lauluga kuulajate seest välja kiskumas. Mõnel juhul isegi nii tugevasti, et pisarad kippusid silma.

Ja kõige imetlusväärsem oli lauljate välimus ja olemus. Kust küll seesugused raamatutegelased välja võeti - silme ette ilmusid kujutluspildid haritlastest mõnes ammuloetud ja veel kaugemal ajal kirjutatud romaanist. Needsamad lauljad seal laval oleks justkui nende kujutluspiltide elavad tõestused. Ja ometi elavad inimesed, tänases päevas, noored ja täis elujõudu, ei midagi ajaloo mälestusteraamatusse vajunut.

Muidugi oli parajaks hingepaituseks viimane laul, Charles Chaplin'i "Naeratus". Laul, mis just praegu kõneleb minuga iseäranis selgelt.

Kontrollida olukorda

Ma arvasin, et kõik on korras ja mu emotsioonid on täiesti paigas, ilma igasuguste liialdusteta. Aga oli vaja vaid seda ühte hetke ja kohe sain aru, et minul pole selles olukorras midagi teha, sest kontroll on täiesti puudu. Ei-ei, ma polegi mõelnud, et ma peaks midagi kangesti kontrollima. Lihtsalt arvasin, et ma võtan asja külma kõhuga. Aga nii see asi ei ole, tuli välja.

Eks ma nüüd saan aru, miks pole asjad läinud nii, nagu juba pikalt soovinud olen. Ilmselt seepärast, et ma ise pole valmis. Kuigi ma ei usu, et aja jooksul midagi muutuda võiks. Sest reaktsioon on samasugune, nagu ta oli mitmeid kuid tagasi. Selles osas pole midagi muutunud.

Tegelikult on kummaline see, kui asjad, mis on olnud ühtemoodi, korraga mingite asjaolude tulemusena muutuvad hoopis teistsuguseks. Kuidas midagi, mis on kulgenud oma kindlat rada, saab korraga hoopis teistsuguse tee.

Tsivilisatsiooni hüved

Kui tuled tagasi piiratud maailmast, mida ümbritseb vaid meri, siis võiks ju tekkida vajadus tsivilisatsiooni hüvede järele (kuigi tsivilisatsiooni on selles piiratud maailmas piisavalt - elekter, internet, keskküte). Võiks ju olla midagi seesugust, mida igatsed. Ainus asi, millest tõeliselt puudust tunda oskasin, oli muusika. Ei ole ma jaksanud/tahtnud kogu oma plaadikollektsiooni elektrooniliseks teha ja nii ei olnud mul kaasas kõiki neid laule, mida tean oma plaadiriiulis olevat. Ja mõnest jõudsin tõesti puudust tunda. Kuid muud asjad oleks võinud olla või ka olemata olla - üllatavalt hästi olin ennast enne minekut ette valmistanud, isegi imestasin, kust ma nii täpselt teadsin, mida mul vaja läheb. Mis siis, et kogemus oli juba teistkordne, siis kaasavõetud asjade nimekiri laienes vaid ühe asja võrra, ülejäänu rahuldas täielikult mu vajadused.

Päikesereis põhja

Kui meil hakkab siin külmaks minema ja sügis näitab oma esimesi märke, hakkavad inimeste pilgud liikuma lõuna suunas, ehk siis ikka sinnapoole, kust soojust loota võiks. Mina läksin hoopis teistel põhjustel põhja. Mitte küll kaugele, kuid siiski natuke - nii 35 kilomeetri kandis.

Ja nagu ikka kipub olema, nii sain ühe eesmärgi kaudu hoopis midagi muud. Sain päikesereisi. Terve nädala paistis seal päike ja oli soe, mõnel päeval suisa nii soe, et sai vaid särgi väel õues oldud. Meri oli samuti mitmel päeval peeglile sarnane.

See kõik siis vaid tunnise paadisõidu kaugusel ja põhjas...

L6hnad

Ma poleks osanud arvata, et l6hnad mind nii palju m6jutada v6ivad - nii on siin juba teist korda sedasi, et üks lisandunud l6hn muudab olemìse ebameeldivaks. Ootamatu on endas sellist tundlikkust avastada.

Ühel jaanuaripäeval...

Ühel ilusamal jaanuarikuupäeval sai kõik see alguse. Oleks ma tookord teadnud, milleni see kõik välja viib, siis ma oleks ainult osanud imestada. Nüüdseks on see kõik juba reaalsuseks saanud. Kuidas on küll võimalik, et ühest väikesest mõttekillust saab alguse selline sündmustejada, et muudkui vaata ja imesta? Kuidas küll on võimalik, et olen ise nii pikki samme teinud suunas, mis mulle seni tundmatu on olnud? Ja kuidas küll olen saanud tundma neid inimesi, kes minu jaoks seni vaid kusagil teadmatuses ja tundmatuses eksisteerinud on?

Sellised mõtted leidsin oma peas keerlemas Muinastulede Ööl, imetledes üht järjekordset pikas imede reas, mida mul on olnud õnne kogeda. Kas see on tõesti minu elu? Kuidas ma siia küll sattunud olen? Millega olen ära teeninud selle, et olla nende suurepäraste ja imetlusväärsete inimeste seltskonnas?

Kaardist polnud abi

Kui siin mingi aeg tagasi kirjutasin sellest, kuidas ma kõik ühele kaardile panin, siis praegu on selgeks saanud, et sellest kaardist polnud suurt abi. Asjad said selgeks juba enne ja see eesmärk, mis selle kaardiga seotud oli, ei saanudki täide minna. Abi oli temast aga veidi teiste suundade pealt ja ehk see aitab mind nüüd edasi sinna, kuhu ma minema pean.

Mingid asjad on ikka ette nähtud ja mingite asjadega peab ring täis saama. Nii sai selle kaardiga seoseski vähemalt kolm ringi täis. Mõni ring on veel täis saamata, aga eks see paistab hiljem, milleks see kõik hea on ja kuidas need ringid siis täis saama peavad.

Rõõmu pakkumas

Tegelesin selle asjaga, millega ma siin nüüd üksjagu tegelenud on. Ja siis leidsin midagi, mis mulle siirast rõõmu pakkus, midagi, mis mind ennastunustavalt naerma pani. See kõik oli ju tore, aga veel toredam oli see, et keegi, kes minu rõõmu märkas, oli valmis mulle seda rõõmu ka hiljem pakkuma. Suur tänu selle eest!

Kahtepidi maailm

Kuidagi on viimasel ajal sedamoodi, et kõik maailmaasjad oma kaheotsalisust selgelt välja näitavad. Nii ei suuda mina selle kõige keskel omada selget seisukohta - et kummale poole kalduda ja kas asjad on head või on nad halvad, kas nad mulle meeldivad või on nad mulle sootuks vastukarva. Ikka on sedasi, et iga hea asjaga kaasneb ka midagi halba ja iga halva asjaga kaasneb ka midagi head.

Mis seis on?

Kuigi justkui kõik oleks korras, olen ikkagi kahtleval seisukohal. Ma ei tea, mis suudaks mind lõpuni veenda, et nüüd on kõik hästi. Miks ma aga üldse kahtlen, see on omaette küsimus, millele vastust ei tea vist keegi. Ehk peakski võtma sellise seisukoha, et kõik on suurepärases korras ja uskuma sellesse ja siis selle kõige järgi talitama? Tegelikult oleks see ju suurepärane lahendus. Eks usk aitab siinkohal palju ära teha. Vaatame, proovime ja eks siis paistab, mis välja tuleb...