Perevägivallast

Presidendi aastapäevakõnega tõmmati siis nüüd perevägivalla teema ülesse. Ja kõik justkui on noomival seisukohal ja kõigil on justkui midagi öelda.

Eks jah, mida tean mina sellest? Selles kontekstis, mida silmas peetakse, ei tea ma sellest kõigest sugugi midagi, vähemalt enda kogemuste läbi - ükski mu suhe pole olnud selline, et selles oleks olnud vägivalda, ei füüsilist ega vaimset. Aga ma tean perevägivallast omaenese kogemuse läbi siiski, selle läbi, mida ma kogesin siis, kui ma laps olin. Kummaline on muidugi see, et kui kogu see perevägivalla teema üles tuli, ei osanud ma kuidagi selle teemaga samastuda, kuidagi seda enda omaks võtta. Kuigi jah, oma kogemustest lähtuvalt on see ka osa minust, sellest, kes ma olen ja kuidas ma olen. Ja eks mina olen seda kõike võtnud kui paratamatust - oli selline elu, siis oli, teistel oli teistmoodi ja mõnikord ka hullemini. Kuigi jah, kuidas võrrelda erinevate inimeste kogemusi ja kannatusi - kannatused on kõik ühtemoodi halvad, ühtemoodi inimest kahjustavad.

Praeguses kontekstis sellest aga suurt ei räägita - sellest, mis toimub vanemate ja laste vahel või sellest, mis toimub ühe pere lastel omavahel. Samuti ei räägita ka sellest, millist vägivalda tarvitavad naisterahvad meesterahvaste peal. Sest see on enamasti vaimne vägivald ja seda peaksid mehed justkui taluma ja see pole midagi taunimisväärset. Eks tean ka lugusid sellest, kuidas naisterahvad on meestele ka füüsiliselt liiga teinud, neidki lugusid on.

Ja kõige selle taustal tuleb mulle silme ette see paari nädala tagune stseen ühest emast ja tema pojast, kus ema ilmselgelt arvas endal olevat hulgaliselt õigusi ja pojale ta neist ühtegi alles ei jätnud. Ja ometi oli see tema enda poeg, keda armastab, kellele turvatunde tagamine peaks justkui olema nende suhte loomulik osa. See, mida mina aga kõrvalt nägin, oli turvatunde lõhkumine, aluspinna jalge alt ära tõmbamine ja seetõttu ka reageerisin sellele.

Kõige kurvem selle asja juures on see, et seda vägivalda rakendataksegi oma kõige kallimate peal (või vähemalt mingilgi hetkel on need inimesed olnud kõige kallimad). Ja vastuseta on küsimus, miks seda tehakse? Mis on see, mis paneb inimest teisele inimesele haiget tegema? Sest kui me räägime vägivallast, siis on ikkagi tegemist tahtliku teoga. Ma ei räägi praegu afektiseisundist, kus inimene ennast enam ei kontrolli ega juhi - kuigi jah, mõnel juhul, ma täiesti kujutan ette, saavadki vägivallapuhangud just sellise alguse, kus silme eest läheb mustaks ja enam ei mäleta midagi. Aga teistel juhtudel on see ju teadlik ja tahtlik tegevus.

Nüüd, aja möödudes, on minul olnud võimalus saada vähemalt ühe sellise inimese käest, kes minu peal vägivalda rakendas, kätte vastused sellel teemal, et mis olid tema põhjused, miks ta seda tegi. Ja vastus oli minu jaoks väga üllatav - tegemist olevat olnud vihaga, mida ajendas kadedus, sest mina sain neid "asju" (seda tähelepanu), mis pidid talle kuuluma. Üllatav oli ka see, et vägivallatseja ise enamasti neid hetki ei mäletanud, mäletaski vaid pimedat viha. Mina omalt poolt aga tegin kõik, mis minu võimuses, et neid vihahooge ei tekiks, kui ma vähegi seda saavutada võisin - siis, kui olin juba õppinud. Ja tulemus oli see, nagu sellistel puhkudel see asi ikka kipub olema - mina palusin vabandust...

Mingil hetkel oma elus on mul olnud tunne, et minu elamusluba (mitte see, mida nt Eestis välismaalastele väljastatakse, vaid see luba, et ma üldse elus võiks olla) on tühistatud. Niivõrd tugev on olnud selle vägivalla mõju, et ma tõsimeeli uskusin, et mul polegi õigust elada, ma pole elu vääriline. Võib-olla siit ka minu alaline soov olla parim inimene, minu heatahtlikkus ja minu hoolivus. Kõik need omadused, milles ma mõnel hetkel, mulle tundub, olen äärmustesse kaldunud.

Aga, minnes nüüd tagasi presidendikõne juurde, siis suurest kantslist sellised loosungeid alla hüüda on kena, aga küsimus on pigem selles, mida meie ise igapäevaselt selle kõige leevendamiseks teeme (ja me ei pea seda nõudma rahvasaadikutelt või poliitikutelt või teistelt inimestelt, meil tuleb alustada iseendast). Ja siinjuures ei puuduta see sugugi vaid perevägivalda, samamoodi on ju lood ka nt töövägivallaga. Ka sellel teemal on mul ju omajagu kogemusi, kuni selleni välja, et mind on töökiusamise tulemusena tänavale visatud, selleks peaaegu füüsilist jõudu kasutades - tookordne sündmus oli minu jaoks ikka väga šokeeriv, sest minu jaoks oli arusaamatu, kuidas võib väikese tütre isa olla nii vägivaldne. Aga, inimesed suudavad üllatada ja korralikult. Tookordse kogemuse tulemusena tekkis mul kõnehäire, millest ülesaamiseks kulus ikka päris tükk aega. Sellest pole vist mõtet rääkida, et esialgse šoki tulemusena värisesin kahe teki all külmast ega suutnud öö otsa magada - selline oli füüsiline tagajärg sellele vägivallaaktile.

Ja võib-olla ongi mu enda kogemused nüüd need, mis aitavad mul paremini näha ja ära tajuda vägivallahetki, sõltmata sellest, kus nad aset leiavad, ja neile ka reageerida (ja elu pakub selleks ikka hulgaliselt hetki), sest kummalisel kombel olen ma alati olnud julgem teiste kui iseenda eest seisma.