Palun, tehke midagi!

Terve hommikupoolik kulus selle peale - et pilte läbi vaadata ja neid vajalikul määral töödelda ja siis avaldada. Tunnid muudkui kulusid ja tegelikult oli see kvaliteetaeg, elades veelkord läbi neid erakordseid hetki, mis veedetud said.

Kuid, kusagil seal, kus piltide numeratsioonis jäi juba tähestikust väheks, tekkis see mõte: "Palun, tehke midagi!" Mõte selle kõige taga oli aga seesugune, et võiks olla keegi, kes mul kaamera käest ära võtaks ja peataks selle pilditegemise tuhina. Või mis seal siis ikka, kui pilditegemise tuhin tuleb peale, lase aga käia, kaameras on 250 pildi jagu ruumi, rohkem lihtsalt ei saa (olgu-olgu, teiste parameetritega saaks oluliselt rohkem, aga siis pole pärast nii palju võimalusi teha täiendusi, parandusi, korrektsiooni) ja teiseks piiranguks on muidugi see, et aku võib ka ühel hetke tühjaks saada. Hämmastaval kombel olen aga õppinud nende ressursside piires päris kenasti toimetama - pildid saavad tehtud ja aku peab vastu. Ruumi jääb ülegi ja aku kestab kauem, kui fotosessioon. Ja ometi ei tunne ma, et ma kuidagi eriti säästlik oleks selle kõige valguses - ikka lasen usinasti kätel käia ja kaamera suristab päris korralikult. Aga piirangut oleks vaja peale, sest keegi, ma ise kõige vähem, ei jaksa neid pilte ära vaadata.

Aga, ega ma ei õpi sugugi, tänanegi õhtu möödus piltitegemise tähe all, sinna kõrvale muidugi ka udu-uuringud. Kuigi mõnel juhul võiks sellise märksõna alla liigitada teadusartiklid, mida lugeda saab, siis täna tegelesin sõna otseses mõttes udu uurimise ja ootamise ja jälgimisega. Laius teine üle veteväljade ja lõpuks, umbes kolmeveerand
tunnise ootamise järel, olin ise ka udu sisse mähitud - kõik käis tasahilju ja vaikselt, nagu udule kohane. Udust oli aga võimalik välja liikuda, sest merest eemal, kesklinnas ja linna teises servas, polnud päikeseloojangujärgsel ajal udust mitte mingisugust jälge.