Jälle kord alustamas

Jah, ma tean, et ma olen seda ennegi teinud. Siiani kasutult, aga nüüd alustan taaskord siis selle tegevusega, millega peaksin millalgi viimaks ühele poole saama. Lihtsalt tean, et pean. Mitte midagi muud ei jää üle, sest elu on selline. Tuleb tõele näkku vaadata, lõpetada enesepettus ning leppida sellega, milline seis on. Raske see kõik ju olema saab ja ega ma väga tahagi, aga vaadates, kuidas mingeid arenguid ei toimu, saan aru, et ju siis nii peabki olema, ju siis polegi ette nähtud, et midagi peaks toimuma.

Ja ma tean ka seda, et ma saan ainult enda eest otsustada. Nõnda ma siis tegema peangi. Otsustan enda eest ära ja lasen siis ülejäänud elul korraldada asjad nii, nagu tema tahab. Eks samas kõrval on tõdemus, et see kõik on mu enda valida, see, mida teen ja kuidas teen. Ikka enda otsustada ja seejärel vaid iseennast kiruda.

Ma tean, et ma olen ka selles osas juba ammu tark valmis olnud, kuigi lasin ennast ühel hetkel kaasa viia sellest, mis oli illusioon. Nüüd aga on mul olemas distants, mis annab selge silmavaate ja vajaliku selguse.