Olukorrad, mis tekkisid, panid mind pead vangutama. "Mehed!" mõtlesin ma ja ohkasin taaskord. Ei saa nendega ja ei saa nendeta. Ikka ja alati mehed, piiride tunnetamine, olukordadega mängimine. Ja ikka jõuab kõik välja tõdemuseni: "Mehed!"
Mis siis teha, kui on siia ilma loodud mehed ja on siia ilma loodud naised, kes meestega läbi käivad. Mitte et väga tahaks või kogu aeg nagu peaks, aga ikka läheb asi nii kaugele.
Ma tean, et see pole midagi erakordset ja eks ma ikka aeg-ajalt olen ennegi sedasi pead vangutanud. Ja eks ma tulen selle tõdemuse juurde tagasi ka tulevikus.
Mis on siis see, mis sellise üldistamisevajaduse tekitab? Eks ikka need mängud, mida mängitakse, need asjad, mis käivad meeste ja naiste vahelise suhtlemise juurde, need "keelatud" teemad, mille ümber hiilitakse, aga millele vaid õrnalt vihjatakse.
Eks nad sellepärast nii võluvad ongi, selle mängimise pärast. Pole siis minulgi muud teha, kui võtta mängust osa ja anda põhjust meesterahvastele pead vangutada ja lausuda: "Naised!"
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar