Sain teada uudiseid, need polnud just eriti head. Need olid uudised ühe inimese kohta, selle kohta, kuidas tal läheb. Siinkohal on vist vaja ära mainida ka see, et minu suhted selle inimesega ei saa enam kunagi olla head, vaid pigem on hea, kui see inimene minu teele ei satu.
Ja nüüd, muude asjade keskel, sattusid uudised temast minu teele, need mitte just eriti head uudised. Eks märgid, et asjad on teel halvemuse poole, olid juba ammu olemas. Kõrvaltvaatajad oskasid asju juba ammu läbi näha. Aga see on hoopis teine teema.
Mind pani enda sisse vaatama hoopis see, milline oli minu reaktsioon nende uudiste peale. Kuigi esmane reaktsioon oli umbes selline, et sai, mis tahtis, siis mingil hetkel hakkasid esile kerkima ka teistsugused mõtted ja tunded. Kuigi mu sees on solvumine ja valu, on kusagil pinna all ikkagi ka need tunded, mis olid enne. Aga aus pean ma olema selles osas, et haigetsaamine on jätnud oma jälje ja sellest üle ning ümber saamiseks pole ma praegu veel piisavalt tugev.
Aga kogu selle asja juures oli veel üks teine avastus - aeg on oma töö teinud ja kui varemalt oleksin ennast imenud infokildude külge, mis ringi lendasid, siis nüüd tundsin ennast justkui distantsilt kõike toimuvat pealt vaatamas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar