Mul oli vaja avalikult esineda. Mitte palju, öelda paar sõna ja kõik. Aga kuna minu avalike esinemiste arv viimasel ajal on nullilähedane, siis tabab mind sellisel hetkel ujedus - kardan, et sõnad takerduvad suhu ja kõik, mis ma välja ütlen, kukub valesti välja. Kuid siis leidsin oma peast ühe mõtte - ma ju oskan rääkida, ma ju tean, mida ma rääkima pean, seega pole mul mitte midagi karta. Ja kui tuli minu hetk suu lahti teha ja avalikult üles astuda, polnud kusagil märki sellest tavalisest ujedusest ja erutuslainest, kõik toimus rahulikult ja ilma suurema pingeta.
Veidi hiljem leidsin ennast mõtlemas selle peale, et selline mõte peaks mul aitama ka palju teisi asju korda ajada ilma suurema kahtluse ja kõhkluseta. Eks tulevik näitab, kas see ka tegelikult niimoodi olema saab.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar