Sõitsin Lõuna-Eestis ühe hotelli juurde, et vaadata, kas saan sinna ööseks jääda. Parkisin auto parkimisplatsile ära (enne tegin tervele parkimisplatsile tiiru peale ja kuigi leidsin tagumises nurgas koha, avastasin, et hotelli ukse juurde olev parkla osa on ka tühi ning sõitsin siis sinna) ja läksin mäkke viivast trepist üles, et vastuvõtus ennast sisse registreerida. Kui ma siis hotelli sisse olin jõudnud, sain korraga aru, et on ju see nädalavahetus, mil kõik inimesed suusatama on tulnud, et vaevalt neil vaba tuba üldse on. Ja kuna kell ei olnud kaksteist päeval, siis ei tihanud ma seda veel küsida ka, sest tavaliselt saab ennast hotellidesse sisse registreerida alles kella kahest pärastlõunal.
Ja siis sattusin ma aknast välja vaatama. Silma hakkas tume mets ja ülespoole vaadates valged mäetipud, millest pilveräbalad üle liikusid. Kui pilgu taaskord hotelli lähedusse tõin, nägin, et kaks puust rada lähevad üles nende valgete tippude juurde. Kuna mul aega oli, mõtlesin, et võin ju teha jalutuskäigu.
Läksin siis hotelli rõdule, selle piire loksus, aga servast nägin, et sealt läheb alla redeli moodi trepp, mis viiks mind mäkkeviivate radade alguse juurde. Kuigi kartsin, panin silmad kinni ja ronisin sellest trepist alla ning peagi leidsin ennast tänavalt. Seadsin sammud selle raja alguspunkti poole, kust mäkketõus oleks laugem olnud. Aga hotelli rõdul olevad inimesed ütlesid, et ma peaks minema edasi, et natuke mööda tänavat edasi minnes tuleb see koht, kus saab otsemat teed mäkke. Nende soovituse peale ma siis läksingi edasi ja korraga oli mulle tekkinud seltskond, kes tahtis minuga koos mäkke ronida ja peagi leidsime ennast kahe puust värava ees, millest parempoolse taga teadsin algavat otseteed, aga millest vasakpoolse me valisime, sest seal oli üks inimene meid juba ootamas ja avas meile selle värava seestpoolt. Läksime siis mööda seda teed edasi, kuni ühel hetkel saime aru, et see tee ikka ei viia mäkke, sest tänava ääres muutus elu väga tormiliseks, toimus kauplemine ja inimesed rääkisid valjul häälel.
Ühel hetkel otsustasime tagasi pöörduda ja minu peas mõlkus mõte, et me peaks vaatama, kas üles mäkke saab ehk ka mööda kõrvaltänavaid. Ja siis ühel hetkel vaatasimegi mäe poole ja kõik, mis silma hakkas, oli sinine palee ja selle kõrval veel teinegi suurte kuplitega palee. Kuna meie seltskonnas oli minu teada ka inimene araabiamaadest, küsisin, kas neil seal on ka selliseid värvikirevaid paleesid. Tema vastas selle peale, et ei, neil on ainult valged.
Kõrvaltänavasse me ei keeranud ning jätkasime tagasiteed. Ühel hetkel oli osa mu matkakaaslasi eest ära läinud ja enda arvates leidnud raja, kust saab otse mäkke. Aga kui mina lähemale jõudsin, siis sain lugeda sildilt, et see on hoopis Siberi mälestusmuuseum või midagi seesugust.
Kusagil siin vahepeal võttis keegi välja kaardi ja näitas selle pealt justkui oleks meie Saksamaal ja seal oleks Milaano, see keskmine ja õige, ning Saksamaast lõunas asus India. Ja mäed, mida nägime, olid Alpid.
Jätkasime oma matka ja varsti hakkas pimenema. Arutasime asja ja leidsime, et täna me mäkke ikka minna ei saa, sest nii me ei jõua kuhugi. Leppisime kokku, et järgmisel hommikul läheme.
Keegi lubas veel midagi välja printida, aga hotelli vastas oleval trükikeskusel oli ukse peal silt, et homme printimist tehnilistel põhjustel ei toimu. See oli justkui vaade tulevikust sellesse hetke - tagantjärele tarkus, et see asi jäi tegemata ja see asi, mida välja printida lubati, jääb alatiseks välja printimata.
Ja siis oli aeg ärgata üles Lõuna-Eesti Saksamaa India Alpide reisilt...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar