Kui inimene laseb endast mõned laused välja, siis võib juhtuda nii, et need laused elavad selle inimese sees, kellele need mõeldud on, veel päris pikalt.
Nii leian minagi ühel detsembripäeval lausutud lauseid endas ringi lendamas ja nende teemal isekeskis aru pidamas. Need laused said välja öeldud seetõttu, et hooliti ja armastati. Millist mõju nad aga avaldasid, ei saa ütleja mitte kunagi teada.
Need olid mõeldud toetuseks elus edasimineku plaane silmas pidades. Aga mõjusid nad sootuks vastupidi ja sellist mõju avaldavad nad ka praegu.
See, kuidas miski meisse mõjub, on seotud sellega, millised on meie kogemused ja milline on meie mõttemaailm. Eks ikka oskame käia, ka oma mõtetes, vaid neid radu, mida me juba tunneme. Tuntud radadelt on meeletult raske kõrvale kõndida - harjumus on suur ja vaod sellel teel seda suuremad, mida tihedamini neid radu tallame.
Nõnda suhestun minagi nendesse öeldud lausetesse läbi enda isikliku prisma. Ilma selleta oleks nende lausete mõjugi vast teistsugune.
Püüan olla tänulik selle eest, et mulle on antud kõrvalpilk ja võimalik vaade kõigele, mis toimub. Aga päris lõpuni ei ole ma seda siiani suutnud. Miks muidu need laused mu ikka ja jälle üles leiavad? Pole selle asjaga mul siis muud teha, kui aga võtta jälle kätte ning jätkata seda visa võitlust.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar