Lapsepõlvemälestused on ühed toredad asjad, alati jääb selline mulje, et kui oli lapsepõlv, siis oli kõik ilus ja hea. Mälestused sellest ajast on soojad ja mõnusad, head meenutada ning neid tahaks ikka aeg-ajalt läbi elada.
Elu pakub vähemalt selliseid võimalusi, et aeg-ajalt on võimalik külastada neid kohti, kus sai lapsepõlves käidud. Ja kurvaks kipuvad need kogemused kätte, mõtlen ma praegu. See, mis sellel ajal oli imeline ja suurepärane, ei pruugi tänases aeg-ruumis enam kuidagi seda olla ja niimoodi jäävad need minevikumälestused oma aega kinni ja tänapäeva neid kaasa tuua kahjuks ei saa. Mis teha, elu on selline ja on muutnud neid paiku, mida kalliks olen pidanud. Kuid võib-olla on selles kõiges, selles praeguses vaates neile paikadele oma osa ka selles, et aega on mööda läinud ja minu silmad märkavad nüüd midagi sootuks muud ega oska enam imetleda neid asju, mis tookord võlusid? Eks vaatajast ikka sõltub väga palju sellest, mida ja kuidas ta näeb ning millest aru saab.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar