reede, 8. jaanuar 2010
Kamaluga õnne
Kusagilt olen kuulnud, et ütluse selle kohta, et killud toovad õnne, olevat vanad eestlased oma suures optimismis välja mõelnud. Hea on sedasi mõelda. Iseäranis siis, kui oled parajasti kummuli keeranud pool alusetäit teetasse, millest enamus kildudeks on purunenud. Kas siis nüüd saan ma kamaluga õnne tunda? Kilde oli ju küllaldaselt...
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
2 kommentaari:
Ma tean, et kui mõni kild maha jäi (milles ma omaenese tarkuse järele ei kahtlegi), siis võid seda oma jalatallas tunda, kui juhtud paljajalu käima - kas see ongi siis õnn, mida sa tunned? Või on õnn siis, kui oled suutnud selle killu suuremate kahjudeta eemaldada ja suudad jälle jalale astuda?
Võta siis nüüd kinni...
P.S. on olnud meil günmaasiumis kirjanditeemakski: "Õnn on, kui annad selle ära", meenub mulle nüüd.
:D Õnneks ei käinud sellel põrandal vist keegi paljajalu ja loodetavasti said kõik need killud ka kokku.
Aga äriettevõttele, kus neid tasse lõhkusin, tekitasin küll suure kahju. Neile see vist õnn ei olnud?
Aga kirjanditeema on hea - selle üle annab kohe mitu aega järele mõelda.
Postita kommentaar