Ühel saatuslikul veebruariööl aastaid tagasi kohtusin inimesega, kes muutis mu elu. Täiesti ootamatult astus ta sügavalt mu ellu sisse. Sellest, mis oli algul mäng, sai midagi rohkemat. Praegu püüan aru saada, miks? Milleks oli talle mind vaja? Põhimõtteliselt olen vastuse juba ammu teada saanud, st mõistan, miks tal oli vaja kedagi kõrvalt, kedagi, kes oleks talle olulisele inimesele lähemal kui ta ise sel hetkel oli. Aga miks just mina? Kuidas just minust sai see inimene, kelle ta välja valis? Mina ei teinud midagi, peale väikese tögamise, mis ikka asja juurde käib.
Neid vanu asju ja aegu meenutan justnimelt nüüd, sest viimaks tunnen, et olen temast üle saanud. Nüüd viimaks olen võimeline asja analüüsima, enne oli võim ja vägi tema käes ning mina olin vaid tunnete ajel tegutsev ja toimetav inimene. Kuigi meie viimased kohtumised ei ole minusse enam niimoodi mõjunud nagu nad varemalt tegid, on ta siiski olnud mu mõtetes ikka sellel erilisel kohal. Teda olen ma oodanud ja teda kohata lootnud.
Praegu aga tahaks minna ta juurde ja küsida: "Miks?" Nüüd oleksin valmis põhjuseid kuulama. Ja vaatamata kõigele on mu südames jätkuvalt soov, et tal hästi läheks ja et ta õnnelik oleks. Tema õnn on minu jaoks alati oluline olnud. Täpselt samamoodi, nagu tema jaoks on olnud kellegi teise õnn oluline. See mind tema juures võluski - julgus võidelda oma õnne eest ka siis, kui tundub, et see käest kipub libisema. Ja kui ma võisin olla abiliseks selle eesmärgiks saavutamisel, siis seda suurem on minu õnn.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar