Ikka leiab mõne asja, mis naerma ajab. Nii juhtus minugagi. Nina all seisis mul "Baccara" plaat - loomulikult tuli mulle kohe naer peale. Nõnda ma siis pidingi isekeskis naerma.
"Me jätame tobeda mulje: üks mustas, teine valges. Me oleme nagu Baccara."
"Misasja?"
"Baccara, oli minu nooruspõlves selline ansambel. Kas Sa ei tea?"
"Muidugi tean, aga mismoodi mina siia puutun? Sina ole Baccara, kui tahad."
"Ei saa nii lihtsalt."
/Vana kuub/
Selle "Vana kuuega" on vaja veel üks lugu ära rääkida. Kuigi olin endale komplekti selle kontsertlindistusega rõõmustanud juba aastaid tagasi, andsin kohe ära CD poole, jättes DVD endale. Nüüd siis viimaks rõõmustasin selle endale uuesti, et ka CDd saada. Ja kurb on mu meel - ma saan aru, et olulisem osa plaadist on lauludel, kuid siiski on suhteliselt kurb kuulda, kuidas mõnes kohas on vahetekstid poole mõtte pealt ära lõigatud. Nõnda jääb pool selle lindistuse võlust saamata, vaid seetõttu, et see on CD. Saan aru, et CD seab ajalise piirangu, aga kummaline on, et kui on otsustatud vahetekste edasi anda, siis võiks nad olla ikka kogupikkuses, mitte vaid jupiti. Aga ilmselt on see minu kiiks - sest müüakse neid asju ju koos ja eks siis inimesed vaatavad nii DVDd kui ka kuulavad CDd ning nõnda saavad niikuinii kogu ulatuses kõik teada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar