Kui tekivad hetked, kus midagi muud teha ei ole, siis ikka kipuvad igasugused mõtted pähe. Jah, kipuvad pähe need mõtted, mida on magus endast seest läbi lasta. Ikka mõtlen, kuidas oli. Ja mõlgutan mõtteid ka selle üle, kuidas kõik edaspidi olema saab. Lootus toidab selliseid mõtteid, võimalused, mis tulevikus olemas on, pakuvad hulgaliselt viljakat pinnast mõttelendudele.
Aga tegelikult pole mõtelda vaja. See ei vii kuhugi, sest tegelikult lähevad asjad ikka sedasi, nagu nad just parajasti minema peavad. Kuidas nad aga minema peavad, seda ma praegu ei tea. Seda näitab vaid aeg. Ootus, lootus, ärevus on hinges lainetamas. Meeletu rõõm vaheldub täieliku meeleheitega. Mõtlemine ei aita kuidagi kaasa, pigem teeb olemise talumatuks. Tahaks juba mingit muutust. Aga ei saa, sest ma tean, et ma pole seisukorramuutuseks veel valmis.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar