Kuulsin, kuidas telefoniliini teises otsas inimene põles. Nõnda vähe oli vaja selleks, et süüdata tuli, mis suure leegiga lõõmama lööks. Mul on hea meel, et ma sellist asja suutsin. Tegelikult ei teinud ma ju üldse palju, tegin õige väheke. Aga kuulda inimest põlemas, kogu hingest, on rohkem kui ihaldatav tasu sellise süütamise eest. Mõnus on see sisemine tunne, kui oled enda jaoks olulise inimese jaoks midagi olulist korda saatnud ja suutnud ta tõmmata lõõmama.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar