Viimasel ajal valmistab mulle probleemi muusika valimine. Plaate, mida kuulata, on hulgaliselt ja seetõttu on imeraske otsustada, mida konkreetselt mängima panna tahaks. Eile sai siis otsustatud Jaan Tätte kasuks. Ja üksikutele Tõnu Raadiku muusikaga paladele järgnesid täielikult Jaan Tätte enda kirjutatud lood. Ja siis korraga oligi need sõnad mu kõrvus. Need, mis olid ette nähtud.
Ja need käisid sedasi:
Ei tea, kas see, mis meie vahel eile õhtul juhtus,
ongi ainult see, mis vahel on:
kui inimene teise sisse sõbralikult suhtub
või veidi rohkem, kui see tavaks on.
Kas minu käitumine kombelõtvusena näis,
kui suu läks kogemata vastu suud?
Kui minu nina vastu sinu sooja põske käis
ja mõte haarata ei suutnud muud,
kui vaid, et ma ei ole üksi sellel patuteel,
ma tundsin, korraks liikus sinu huul.
Siis mõtlesin, et aitab kah, mis siis, et tahtsin veel...
...
Ei taibanud, et enne, kui sa jõudsid minu kambri,
su võitlus oli võidetud su peas.
...
Ma enesesse priskelt valepõhjendusi tõin,
et mitte sinu rahu rikkuda.
...
Ju peagi hommik kohtas meie magamata päid.
Ei teadnud, kuidas juttu alata.
Sa lohutasid naerdes mind, et kõik on hästi läind.
Küll veidi kahju on, miks salata.
/Ballaad, Jaan Tätte/
See on olnud üks nendest lugudest, mis on esile kerkinud ka varem. Aga nüüd, kuulasin ja vaatasin ja tabasin ära, et see on justkui minu elust maha kirjutatud. Oh, kas siis tõesti, viimaks ometi on see siis tõesti olemas?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar