Koolikauge inimene

Vahel on elus nii, et saad teada, et asjad, mida iseenesestmõistetavaks pead, ei pruugi üldse sedasi olla. Kuna ma pole ammu koolis käinud ja koolitöid teinud, ei oska ma ka selles keskkonnas käituda. Ikka lähtun oma arusaamadest ja veendumustest, sisemise kindluse ajel suudan otsustada, mismoodi peaks üks või teine asi olema. Kuidagi kiiresti on meelest läinud see, et koolitöid hindavad õpetajad/õppejõud ja nende suvast sõltub, kas ja kui hästi saad asjad tehtud.

Elu meeldetuletushetked panevad rõõmu tundma sellest, et koolis käima ei pea. Ja muudavad igapäevaelu nauditavamaks - ise mõelda ja otsustada on ikka pagana hea!

Järjekordne jänes

Kunagi kirjutasin siin, kuidas leidsin oma autolt sõidu lõppedes jänese. Seekord ilmus jänes nähtavale juba sõidu ajal. Kulgesin rahulikult ja väljamõõdetult tavalist marsruuti pidi ja korraga leidsin oma vaateväljast täiesti ootamatust kohast liikumist - kojameeste vahel sibas üks väike hiireke ringi. Sellest hetkest alates oli lisaks ohutule autosõidule mul veel üks ülesanne - toimetada see väike tegelane turvaliselt kohale. See läks mul ka korda, kuigi pidin vahepeal veenmisjõudu kasutama, et hiir oma autokapotile asetatud esimesed käpad tagasi tõmbaks.

Mustlane, ma arvan...

Kohtumine mustlasega Tallinna kesklinnas. Värvikas - kindlasti. Värskendav - kindlasti. Meeldejääv - absoluutselt!

Esmapilk tema autosse tõi meelde Türgis nähtud fenomeni, kus igasse väikebussi mahtus ära terve paarikümnepealine suguvõsa. Selle mustlase auto oli ka rahvast tihedalt täis topitud. Mustlasvankriks oli seekord Renault - polnud vihma ja tuule eest kaitsvat presenti, täiesti tavaline sõiduauto, aga võiks ju mõelda, et sisu poolest ikka samasugune - kõik elamiseks vajalik selles ühes liikuvas kodus.

Kõigepealt püüdis oma kaupa pähe määrida. Kui ma liimile ei läinud, ütles, et võta siis kellegi teise jaoks. Selle kõige kõrvalt jõudis paari vahetatud lausega ennast juba mehekski pakkuda - lubas kirglikkust.

Mulle aga jagus sellest kohtumisest naeru veel tükiks ajaks :D

Suhtleja

Elu on ikka nii kummaline. Ma olen tegelikult selline omaette nohistaja, pole suurem asi suhtleja. Aga kes siis sellest hoolib? Ikka tulevad inimesed minuga rääkima, viimasel ajal ikka väga intensiivselt. Mis see siis on? Kas nad tõesti ei näe mu otsa ees seda silti "Laske mul omaette olla"? Ei paista seda keegi märkavat - kõik tahavad paar lauset vahetada. Ja mõni suisa pikemaltki jutustada. Või olen ma ehk asjast valesti aru saanud - inimesed ehk kipuvadki just seepärast minuga jutustama, et nad teavad, et ma nad ikka ära kuulan?

Süst enesekindlust

Eks meist igaüks on läbi elanud selliseid hetki, mil iseendas kahtlema kipume. Aga vahel tuleb elu ise meile appi. Näitab meile kätte (ka siis, kui seda just parajasti hädasti vaja ei ole), mida me väärt oleme. Sellised hetked on paras enesekindlusesüst - saamaks veelkord kinnitust sellele, et tee, mille valinud oled, on õige, et saad hästi hakkama, et oled heade asjade vääriline.

Elu poolt tehtud enesekindlusesüsti tulemusena leidsin ennast hea enesetunde lainel naeratus näol ringi liikumas - enesekindel, rõõmus ja rahulik, sügise hall ilm säras päikesepaistest.

PS Selle peale tuleb meelde Paldiski maanteel juba mitmendat nädalat rippuv ühe ilukliiniku plakat: "Süstime naistesse enesekindlust!" Ei, aitäh, ma saan oma enesekindluse mujalt ja need saadavad süstid on püsivamad, mõjuvamad ning tervislikumad.

Hingeline side

Leian siin ennast mõtisklemas elu üle. Mis on see, mis teiste inimestega (iseäranis meestega) seob? See peab ikka olema hingeline side. Kuigi ka füüsiline side võib vahel väga võimas olla, kipub ikka nii olema, et hingeline side on kestvam. Millegipärast näen siinkohal füüsilise sidemena kirge. Ja kirel on ikka komme jahtuda. Aga kui on midagi seesugust, mida teise inimese hinges näed endast, siis saad aru, et selle inimesega on lihtne - suhtleksid nagu iseendaga. Ja polegi vaja pingutada, side tekib iseenesest ja suhe kasvab ning õitseb vaid ühiste arusaamade ja vastastikkuse austuse kaudu.

Elukogemus

Mõnikord ma mõtlen, et mul võiks ju elukogemust olla - aastaid juba on üksjagu. Mõnikord jälle mõtlen, et mis ma selle elukogemusega küll peale hakkan, sest vahel tundub, et see ei lase mul olla naiivne ja usaldav. Kuid ometi pakub elu vahel variante, kus saan aru, et minust vanematel inimestel on elukogemus mõnel juhul üldse puudu. Ja see paneb üllatuma, see tekitab imestust - kuidas on inimesed saanud nii vanaks elada ja pole sellist elukogemust.

Kogu selle arutluse võti peitub sõnas "elukogemus". See sõna juba iseenesest ütleb, millega tegemist on. Elukogemus koguneb selle pealt, mida kogetud on. Ja kui mingeid asju kogetud pole, siis ei saa ka sellist kogemust olla. Aga mulle on kogemust ikka kuhjaga jagutud - ei tea, millest see tingitud on, aga igal juhul on mul nii- ja naasuguseid kogemusi hulganisti.

Mees kõigi naiste jaoks

Raadio mängis lugu, mille üks esimestest fraasidest oli umbes säärane: "Mees, kelle pärast naised teevad faut pas'sid." Edasi räägiti siis lugu ühest bel ami'st, kes naiste pead ilma suurema vaevata segi ajab. Leidsin need sõnad endaga kõnelemas ja ometi ei suutnud ma aru saada, millise mehe kohta see jutt just käia võiks. Selle faut pas astuja leidsin aga ilma suurema vaevata üles.

Sügisemustrid

Mööduvad maastikud viisid mu mõtted sellele, milliseid mustreid sügis loob. Esmalt torkasid silma puude lehed - see, kuidas nende tõeline tekstuur ja kuju tuleb välja just enne okstelt alla langemist. Vaatasin ja imetlesin, kui erinevaks muutuvad puud, mis suvi otsa on vaid oma rohelise tooni põhjal eristatavad olnud, sügise tööka käe läbi. Samuti püüdsid pilku veel leheehtes puud keset raagus salusid - sedasi lükati esile need puud, kes puhkama minemisega hilja peale on jäänud. Ja loomulikult minu lemmikud - enne kolletumist lehtedele tekkivad helerohalised toonid (märk sellest, et algus ja lõpp peavad ikka sarnased olema). Ilus Eesti sügis!

Konservatiiv

Kui tulin välja väitega, et ma olen konservatiivne inimene, naerdi mind ilma igasuguse valehäbita välja. Jah, eks võib arvata, et olen enamasti edumeelne ja ise ka uuendusi algatamas ja suhteliselt tihti kindlaksmääratud reeglitest kõrvale kaldumas. Aga mõnes asjas olen suur konservatiiv - nt keelekasutuse osas. Pole minust seda inimest, kes võtaks kergesti slängi omaks, samuti ei salli ma, kui vulgaarsustega välja tullakse. Kuigi mingites olukordades on sellised "keelekaunistused" isegi minu kuuldes igati sobilikud.

Muhv, nõudmiseni!

Jälle saatsin endale kirja. Ikka juhtub sedasi, et tuleb iseendale kirjutada. See on parim variant info säilitamiseks. Samas on postkast ka selline koht, millele igalt poolt ligi pääseb. Ja nõnda läheb aeg-ajalt ikka teele mõni kiri, millele võiks peale kirjutada: "Muhv, nõudmiseni!"

Udupeen

Mõne asjaga on sedasi, et tema valmissaamiseks kulub aastaid. Nägin täna ühe udupeene "ürituse", mille tegemise mõte on õhus olnud minu teada juba kuskil kümne aasta ringis (kui isegi mitte kauem), reklaami.

Ja tegelikult on tore, et see mõte nüüd siis viimaks teoks saab. Ma olen ise sellistest udupeentest projektidest nii kaugele eemale nihkunud, et ei oska neisse kenasti suhtuda. Ise olen rikutud, tean seda. Aga siiski on mul hea meel, et mõte, mis nõnda kaua on õhus olnud, nüüd siis lõpuks realiseerub. Põhjus selleks on mu arvates imelihtne - nüüd on vajalikud vahendid olemas ja projekti õnnestumine on kindel.

Vaesusest ja rikkusest

On rikkad, vaesed ja võib-olla veel ka päris vaesed, vaesemast vaesemad, need, kes ei looda või pole kunagi lootnud. Vaesel võib olla auto, külmkapp ja televiisor, vaene jääb ikka vaeseks, sest ta arvab, et rikkus on asjade Summa. Poiss käskis vara vaestele jaga ja ma arvan aru saavat selle käsu mõttest: mitte et vaestel oleks seda vara vaja, mitte et see aitaks neil oma vaesusest vabaneda, vaid et see aitaks ärajagajal oma vaesusest lahti saada, saada vaesemaks kui vaene, rikkamaks kui rikas. Kõik me oleme vaesed. /Külmad kondid, Emil Tode/

Läänelik karastatus

Lääneliku karastatusega inimene ei tee millestki välja, ta lubab kõigil maailma veidrikel end temaga võrdsena tunda. Kui ta ka ise nende peale ülevalt alla vaatab. /Kirikutrepil, Arvo Valton/

Raamatutest

Raamatud lobisevad, sest inimesed kardavad vaikust. Nad täidavad meie tühje elusid täpselt nagu töölkäimine, lapsed, teeõhtud, jalutuskäigud ja telefonikõned. Nad pole tähtsamad kui kõik need asjad. Ega vähem tähtsamad. [---] Raamatud kardavad vaikust ja iga raamatu suurim hetk on see, kui ta vait jääb, kui ta tühjuse lummusele äkki järele annab. See koht tekstis, mis tühistab kõik, mis sama tekst enne ja pärast on öelnud ja mida ta sel hetkel ütleb. Hiilgav pööris, must auk, lõputu läbipaistvus. /Külmad kondid, Emil Tode/

Valgusest nii ja teisiti

Valgust on ikka vaja, kui on selline pime sügis, nagu meil praegu parajasti on. Ja valgust ikka saab. Kui ei ole elektrit, siis saab läbi ajada küünlavalgusega - alles selle nädala algul oli mul võimalus sellist varianti katsetada. Kui aga lambis pirn läbi põleb, siis on vaja asemele uut pirni. Oli mul kodus siis üks asenduspirn - säästupirn. Keerasin selle lambi sisse ja lülitasin lambi põlema. Ja üsna pea lülitasin lambi taaskord kustu - nii harjumatu ja külm oli see toon, millega pirn tuba valgustas. Ei tea, kas keegi oskab mulle öelda, kas see oli vaid antud säästupirni viga või ongi kõik säästupirnid sellise kalgi ja külma valgusega? Igal juhul on nüüd taaskord õnn minu õuel - sain poest tavalise pirni hangitud. Tean-tean, mu käitumisviis on ülimalt irroheline.

Kui üks

Kui inimesed teevad mingeid asju aeg-ajalt koos, siis võiks nende inimeste vahel tekkida side, mis ka väljaspoole paistab - teineteisest arusaamine, teineteisega sulandumine.

Ehk see ongi kogu aeg sedasi olnud. Kuid kui ühele kooslusele on lisandunud kaks inimest, kes nende ülejäänutega ega ka omavahel eriti tihti kokku ei puutu, siis ei pruugi need kaks lisandujat ülejäänud seltskonnaga haakuda. "Haakuda" pole siinkohal päris täpne sõna, sest haakuvad nad ikkagi - ei aja mingit oma joru, vaid ikka saavad hakkama ka selle esialgse seltskonnaga koos toimetades.

Mida ma aga seekord nägin, see oli kogu koosluse - esialgse seltskonna ja kahe "juhukülalise" - toimimine kui üks. Ja see tegi asja suurepäraseks, andis uued varjundid ja värvid. Tore on, kui ka aeg-ajalt kokku sattuvad kooslused suudavad saavutada täieliku omavahelise sünergia. Ma olen väga rahul, et mul õnnestus sellist asja näha!

Külgelöömine, uus teooria

Jälle leidsin, et mulle lüüakse külge. Eks ma siis pidin hakkama selle peale otsima põhjuseid, miks see sedasi on. Nõnda kõrvutasingi neid külgelöömise olukordi ja leidsin huvitava seose nende kolme viimase vahel. Olin kõigil juhtudel ennast seadnud äärde või nurka. Sellest võin teha meelevaldse järelduse, et servad-nurgad on tegelikult elu tuiksoonteks.

Lisaks võin ma varsti oma originaalsete lausekatketega saavutada omamoodi kuulsuse - jälle ei saanud ma jätta omi mõtteid vaid enda teada... Või peaksin oma "sisukatest" vestlustest kirjutama kokku näidendi pealkirjaga "Kohtumised"?

Pisike pedant

Raadiost kõlas laul, mille sees oli prantsuskeelseid sõnu. Kuulasin ja ühel hetkel leidsin oma peast mõtte, et laulja hääldab sõna "femme" valesti. Loomulikult koorusid esile need arvukad korrad, kui olen ingliskeelse sõna "header" hääldust parandanud. Ja mõte hakkas edasi kerima, mälestusi ilmavalgele tirima. Selle peale leidsin, et ma olen ikka pisike pedant. Kuigi vahel tundub, et pisike on ilmselgelt liialdus.

Vahel võin endas leida päris suure tähenärija - kõik peab olema täpne ja selge. Näide möödunud teisipäevaõhtust. Lausuti: "Meil pole augustis ... olnud." Kohe oli vaja küsida: "Augustis?" Vastati: "AugustisT." Ka seda t-tähte oli mul vaja närida, kuigi teadsin väga hästi, mida öelda taheti. Täiesti kohutav.

Elust enesest

Mu auto oli tõstuki peal, toimus rehvivahetus. Mul aga polnud muud teha, kui lihtsalt ringi jalutada ja aega parajaks teha. Etenduse pakkusid taevalaotusel lendavad linnud - suuremad ja väiksemad, üksi ja väikeste parvedena. Aeg-ajalt nägin töömehi rehvidega toimetamas.

Ühe sellise toimetamise hetke ajel lendasin mu suust välja sõnad: "Küll võib ikka lõbus töö olla - päev läbi rehve veeretada." Töömees, kellele sõnad määratud olid, muigas vaid.

Leidsin ennast hiljem mõtlemas, et sellised sõnad peavad jääma enda pähe, need on sellised uitmõtted, mida ei peaks kellegi teisega jagama. Olen siiani üllatunud, kust mu selline mõte üldse pärit oli ja miks ma siis otsustasin, et ma peaks selle ka välja ütlema.

Kultuurist

Istusin kinosaalis ja leidsin ennast arutlemas kultuuri üle. Film oli lõppenud ja peaaegu kõik hakkasid ennast väljapääsu poole seadma. Lõputiitrid aga veel jooksid. Minu jaoks tähendab kinokultuur seda, et tiitrid vaadatakse lõpuni - selle kultuuri olen omandanud Kinomajas ja kandnud endaga kaasas kogu oma sealse "kooli" järgse elu.

Nõnda istusin seal, lasin silmadel üle tiitrite joosta, endal aga keerlesid mõtted kultuuri ümber. Leidsin enda peast ühe mälestuse möödunud kevadest, kus tundsin taaskord väga teravalt, et olen teise kultuuri kandjaks. Tookord oli kohaks tennisehall. Selle kultuuri, millega konflikti sattusin (mitte mina ei sattunud kultuuriga konflikti, vaid sattusin omandatud kultuuri järgides teiste pealtvaatajatega konflikti), olen omandanud juba paarkümmend aastat tagasi erinevaid tennisevõistlusi vaatamas käies. Kultuur ise seisneb selles, et plaksutatakse ilusa punkti peale, sõltumata sellest, kas hoiad punkti võitnule pöialt või mitte. Samamoodi käib selle kultuuri juurde see, et poolelioleva punkti ajal ei liiguta, ei karjuta, ei räägita. Selles suhtes olin päris šokeeritud, kui juhtusin nägema US Open'i selleaastast finaali, kus punktile taustaks kõlasid pealtvaatajate hüüded.

Sellised mõtted siis leidsin oma peas ringi käimas. Kuigi ma ei pea ennast mingiks suureks kultuurispetsialistiks ja tean, et vahel saan hakkama suurte "kultuuritustega", siis on ikka mõned kultuurivaldkonnad, mille reeglid on minusse juurdunud ja mida au sees hoian.

PS Türgis on osaks kultuurist see, et mehed istuvad päevad läbi kohvikulaadsetes asutustes (ma ei oska neid asutusi kuidagi paremini nimetada) ja mängivad lauamänge.

Filmikunst

Olen õnnelik, et sattusin kinos filme just sellises järjekorras nägema. Enne "Püha Tõnu kiusamine" ja pärast "Antikristus". Sellise järjestuse üle rõõmustasin juba "Antikristuse" esimeste kaardite ajal. Peas tekkis kohe võrdlusmoment, et üks on täiesti vaadatav film, kuid teisest on kohe näha, et tegemist on maailmaklassiga.

Kumbagi filmi ei läinud ma vaatama mingi eelneva sügavama ettevalmistusega - "Püha Tõnu kiusamise" kohta teadsin vaid tegijaid ning osatäitjaid ja seda, et see ühest müügijuhist on; "Antikristuse" kohta vaid, et Lars von Trier'i tehtud ja et Cannes'i kõige šokeerivamaks filmiks peeti sel aastal, lisaks sai veel naispeaosatäitja preemia.

Kuigi minu viimaste aegade kogemustega (head teha tahtes leian ennast abitu ja oskamatuna, pigem kahju, kui kasu tekitades) sobib "Püha Tõnu kiusamine" enam kokku, jättis "Antikristus" sügavama ja üllataval kombel ka parema "järelmaitse" (olles mõnel hetkel ikka üdini võigas).

Kui nüüd natuke sügavamale minna, siis "Püha Tõnu kiusamise" juures oli kõige muljetavaldam see, et film oli must-valge. "Antikristuse" puhul aga see, kui kaunilt oskab üks inimene oma tunnetust väljendada - Lars von Trier'i oskus siduda omavahel pilte ja helisid on imetlusväärne.

Ja kui keegi küsiks mu käest soovitust, kumba filmi vaatama peaks minema, siis igal juhul oleks see "Antikristus". Kuid kui on soov vaadata Eesti elu sisse veidi teise nurga alt, siis "Püha Tõnu kiusamine" annab selleks sobiva võimaluse - mõlgutada mõtteid selle üle, kas me elame seda elu, mida elada tahaksime.

Kuhugi peaks kolima?

Ma olen laisk inimene, jätkuvalt. Läheb aeg edasi ega ole minust mingit virka inimest loota. Kui juba laisk, siis laisk kogu eluks. Ja kuna ma olen laisk, siis ei suuda ennast kolima ette kujutada, sest minu arusaamist mööda on kolimine üks üsna väsitav tegevus.

Aga kuna viimasel ajal on väljastpoolt tulnud igasuguseid signaale, et justkui peaksin kuhugi kolima hakkama, siis olen ennast leidnud sellel teemal mõtteid mõlgutamas. Just-just, mõtteid mõlgutamas ja mitte väga tõsiseid kolimismõtteid, vaid ikka selliseid hüpoteetilisi.

Välja pakuti Paide - Eestimaa süda, igale poole lihtne liikuda. Aga... Paidega on üks probleem - südamele vaatamata on seal selline aura, mis mulle kohe kuidagi ei sobiks. Aura eeldab väljapeetust ja kindlat reeglite järgimist.

Siis on muidugi paradiislik Käsmu - koht, kus ennast alati hästi tunnen. See on nii kallis koht, et ei julgekski sinna elama asuda - on hirm, et ta muutub argiseks ja halliks.

Viimasel ajal näitavad aga märgid kõik ühes suunas - Pärnu. Suvituspealinn on mulle alati meeldinud. Ja aina rohkem on ta hakanud mulle meeldima nende inimeste pärast, kes on Pärnust pärit - olgu nad siis sinna elama jäänud või sealt ära kolinud. Samas olen alati olnud seda meelt, et Pärnus peab olema midagi seesugust, mis teeb sealsetest inimestest teistsugused inimesed - milles see teistsugusus seisneb, ma sõnastada ei oska, aga nad lihtsalt on teistsugused. Ja mulle hakkab aina enam tunduma, et ka mina võiks olla nende teistsuguste inimeste keskel.

Võlub

See asi on pikalt sõnastamist oodanud. Olen juba ammu aru saanud, mis mind võlub. Võlub see, kui inimesed võtavad oma tegevusi kergelt ja huumoriga, kuid on enne omandanud vajalikud tehnilised oskused. Võlub, kui ise nauditakse seda, mida tehakse. Võlub, kui mängitakse lõpuni välja see, et ennast tobedasse olukorda pannakse - selline peen huumor on täpselt minu maitse järgi.

Ma saan aru, et see tähendab, et eeldan meelelahutust, aga selles pole ju midagi imelikku. Kellegi teise jaoks on meelelahutus miski muu. Minu jaoks aga see, et jälle saan lõkerdada, kui taban mingi järjekordse tobeduse.

/Eliisabet on minu tüdruk, Eliisabet on minu tüdruk, Eliisabet is my girl, Eliisabet is my girl (pole midagi teha, kui viiside peale kipuvad tekkima teised sõnad, kui neid, mida keegi teine loonud on (olgu siis loojaks kasvõi looja ise))/

Kui oleksin maailma naba...

... siis oleksid kõik asjad korraldatud sedasi, nagu mina tahan. Praegu võin enda jaoks vähemalt ühe sellise maailma-nabaks-olemise põhjuste-tagajärgede ahela luua. Ahel võiks siis ise olla selline, et midagi juhtus seepärast, et MINA olin millegi muu vastu, mis põhjustas nüüd sellise asjade seisu, et ma oleks rahul.

Vahel on tore selliseid mänge mängida ja arvata, et asjad on täpselt sedasi üksteisega seotud, nagu mina parajasti arvan.

Hästi süüa

Avastasin, et ma olen ikka päris paras oma kõhu ori. Ikka on sedasi, et tahaks midagi head süüa. Ja kui vahel läheb õnneks, et saab midagi väga head nahka pista, siis on tuju hea ja meel mõnus. Lisaks leidsin, et mulle meeldivad selged ja puhtad maitsed - mõni asi peab olema täpselt iseenda maistega, ilma igasuguste maitseaineteta. Vahva!

Keskmine poeg

Keskmine poeg,
Juulius,
keskmine poeg,
naerusuu,
keskmine poeg,
asjalik,
keskmine poeg,
oma asi
on ajada
keskmisel pojal.
/13.10.2009/

Laeva-ring

Terve tänase päeva olen ajalehtedest pealkirju valesti lugenud - ikka laeva-ring ja laeva-ring. Kuidagi ei suuda ennast seda sõna õigesti lugema sundida. Mis teha, kui hing ikka merega seotud on, siis tuleb laevaga seotu välja lugeda ka sealt, kus sellega mitte mingit pistmist pole.

Midagi ei saa aru

Kas see nüüd on või ei ole? Mis vajadus see selline on? Mitte midagi ei saa aru. Aga tean, et hea on. Aga tean, et see on mõlemapoolne. Aga mis see SEE siis on? Lähedusevajadus? Teise inimese juuresoleku tajumise vajadus? Lihtsalt soe ja sõbralik olemine? Ehk ei peakski rohkem sellel teemal arutlema. Las ta olla - mõnus, soe, sõbralik. Kui analüüsima hakata, võib selle ära rikkuda. Ja kõige peamine asja juures - SEE on oluline.

Lood jätkuvad

Siia võiks kirjutada järjed järgmistele lugudele:
1. ikka üks ja sama ämber;
2. külgelöömine;
3. nimekiri tuleb teha?
4. ja muidugi poliitreklaami teemadele.

Sellest järeldan, et elu ongi üks seriaalide rida, mille puhul võid iga toimunud sündmuse juurde juba selle otsasaamise hetkel lisada lause: "Jätkub..."

Ja alati pead valmis olema selleks, et inimesed ei saa naljadest aru ning suur naljatamine kukub suisa kohutavalt välja. Aga pole viga - kohe leidub keegi, kes tahab olukorda silendada (või tahab piinliku olukorra tekitajat veel piinlikumasse olukorda panna - ka selline mõte käib mu peast läbi (ja ehk on tema üks pehmem versioon maailmavalitsejatest)) ja tekitab uue olukorra, mida vaid vaatad ja imestad. Peaasi, et saaks keset Eestit - ja-jah, soovitus oli Paidesse - kolida. Iroonia missugune! Ning nüüd on vähemalt teada, mispärast on pidusaalides lauad - et saaks ennast täis juua. Piisab vaid mõnest minutist, et selliseid elukooli kõrgemate kursuste teadmisi omandada.

Maailmavalitsejad

Leidsin raamatut lugedes ühe selgelt sõnastatud mõtte, mida olen päris mitme inimesega oma elu erinevatel etappidel arutanud:

Vastuvõtunaise sarnased inimesed, nemad valitsevad maailma. Nad pärivad teistelt aru juba väikeste poiste ja tüdrukutena, nad kasvavad suureks ja neist tulevad õpetajad ja maksuametnikud ja vastuvõtutöötajad ja igal pool nõuavad nad inimestelt aru nende tegude kohta, panevad vastuhaukajad oma jalge ees püherdama ja olemasolule õigustust paluma. Kust need maailmavalitsejad tulevad? Võib-olla on vanemad neid varases lapsepõlves niimoodi alandanud, et nad peavad oma elu elades juhtimise üle võtma, et teised inimesed saaksid selle ebaõigluse alanduse hinnaga kinni maksta. Või ehk peitub nendes sünnipärane kurjuseelement, mida ei saa välja juurida ka maailma manatarkade loitsude või peletusvahenditega. Paharet tegutseb nende kaudu ja levitab oma kurjuse vilja. /Piir, Riikka Pulkkinen/

Poliitreklaami, jätkub

Mind on jälle kord meeles peetud. See on nii kena, et mulle igakordselt enne valimisi ikka sõnumeid saadetakse. Tuleb meelde kevadine hommik, mil leidsin oma telefonist sõnumi, et ma valimispäeva mingil juhul maha ei magaks. Enne seda oli tulnud sõnum, mis rääkis sellest, et ma särama peaks.

Postkastist leidsin veel ühe osa selle erakonna reklaamist, millest juba eile kirjutasin - tundub, et eesmärgiks oli postkast sõna otseses mõttes uputada - poliitreklaami kõrvale ei oleks sinna enam midagi muud mahtunud. Tegelikult ajan udu - poliitreklaam oli hiljem postkasti pistetud ja turritas sealt välja, selle alt aga tuli esile hulluks-minemise-päevade-kutse ;-)

Kas see on mingi valitsejate erihobi, et nad oma võimulolekut kasutavad ära selleks, et endale reklaami teha? Kogu aeg on vaja kuulutada: "Vaadake, mis meie teinud oleme!" Nagu muidu ei märkaks nende toimetamisi keegi?

Raadio pakub vaheldumisi kahe erakonna reklaame, mis on nii üks-ühele, et jääb mulje, et need on sama reklaamifirma tehtud. Aga kas ongi enam kaks erinevat erakonda - kui reklaam nõnda sarnane on, ehk siis on nad juba üheks erakonnaks saanud?

PS See poliitreklaam, mis eelmise selleteemalise kirjutise kommentaarides jutuks oli, ei olnudki poliitreklaam, nagu välja tuli. Pigem lihtsalt ühe ürituse reklaam, mille lõpus tuli välja, et üritusele on oma õla alla pannud ka üks erakond.

Kui on antud näha

Leidsin oma akna all askeldamas linnu. Oli teine veidi isesugune, kui need linnud, keda seni tundma olen õppinud. Laususin sõna: "Seisa paigal, ära liigu enne kui ma olen saanud raamatu kätte, et järele vaadata, kuidas Sind nimetatakse." Läksingi riiulist raamatut võtma, hakkasin seda lappama ja kui leidsin sobiva koha, seadsin ennast taaskord aknast välja vaatama. Aga loomulikult polnud lind mu palvet kuulnud ja oli juba kuhugi kadunud. Jäin siis unistavalt aknast välja vaatama ja peagi märkasin, et lind oli ära läinud selleks, et oma teisi liigikaaslasi kohale kutsuda. Et ma saaks neid veelgi paremini vaadelda. Lind, kes sedasi käitus, tuli välja, on mänsak. Mõnikord lihtsalt on antud õnne näha, midagi uut ja huvitavat.

Usun, ei usu

Millegipärast tuli jutuks, mida usun, mida mitte. Ja peas leidsin selle laulu ketramas:

Ma ei usu näärimeest ka präänikute eest
ma ei usu kaukameest ka paberi eest
ma ei usu elumeest ta naeratuse eest
ma ei usu reisumeest ta piltide eest
usun ei usu ma usun ei usu
katsuda tahaksin ma
kui ainult kätega katsuda saan
usun kõiki päiksetõuse seni kuni saan
ussidesse usun ma ja kalasse ka
usun kõiki olevusi seni kuni saan
usun nende olemisse õhus ja maal
usun sooja pesu sisse seni kuni saan
sussidesse sallidesse sonisse ka
usun keedukartulisse seni kuni saan
puljongisse pirukasse armunud ma
ma ei usu päkapikke kummutite peal
ma ei usu puudritoosi imesse eal
ma ei usu hinnetesse tunnistuse peal
ma ei usu triipudesse kannika peal
usun ei usu ma usun ei usu
katsuda tahaksin ma
kui ainult kätega katsuda saan.
/Usun, ei usu; Hardi Volmer/

Olen aru saanud, et usun näitlejate ja nende tegevuste sisse. Usun muusikute ja nende tegevuste sisse. Jah, olen nõnda naiivne ja usun. Kui neil mingid muud mõtted peas ongi, kui see, mis välja paistab, eks see jää siis nende endi südametunnistusele.

Poliitreklaam

Valimised on kohe ukse ees ja poliitreklaami sajab nii uksest kui ka aknast sisse. Pääsu selle eest suurt pole. Kui ei istu kodus ja lihtsalt ei maga.

Olen seda meelt, et selle asemel, et reklaamifirmasid toetada, võiksid erakonnad raha paigutada hoopis mõistlikumatesse kohtadesse (ja selle väljaütlemine oleks juba piisavaks reklaamiks). Aga ikka on see hirm, et äkki ilma reklaamita keegi ei märkagi, et me ka ikka kandideerime nendel valimistel.

Kõige krooniks oli erakonna, kes muidu on nende valimiste eel suhteliselt vähese reklaamiga silma paistnud, suurte värviliste reklaamlehtede langemine minu postkasti - kohta, kuhu aadressita reklaam jõuda ei tohiks. Oh, inimesed-inimesed, vahel saavutate soovitule vastupidise efekti - tekitate oma tegudega tülgastust neis, kellele meeldida püüate.

Kui jälle on vaja

Elu teeb ikka keerdkäike. Kui mingi aeg tagasi kirjutasin sellest, kuidas tahaksin teiste jaoks olemas olla ja kuidas mõnele inimesele pole mind justkui enam vaja, siis nüüd näitas elu, et tühja kohta ta ei salli ja üks vajadusteema asendati sujuvalt teisega. Ja korraga oli mind rohkem vaja kui kunagi enne. Selline on siis elu - iga järgmise käänaku taga on mingisugune üllatus peidus.

Ilusa elu algus

Nüüd siis on ilus elu käes. Kui enne võis veel kahelda selles, millist elu me elame, siis nüüd on selgus saabunud - ilus elu on alanud. Kummaline tundub selline müügistrateegia praegusel majanduslikult raskel ajal. Aga pole lugu, juba esimesel päeval nautis ilusat elu üle 40 000 inimese. Järelikult on ilusast elust puudust tuntud ja nüüd, kus see on saabunud, soovivad kõik sellest tükikest saada. Ega minagi kauaks pääseda saa - kui ikka tahan väärtfilme näha, siis pean minagi ilusasse ellu sisse astuma.

Keegi ei kao

Leidsin ennast mõtlemas selle peale, kuidas on lugu armsate inimeste meelespidamisega. Mõtlesin ja leidsin, et isegi see, et inimese tee siin maises ilmas on lõppenud, ei katkesta mitte kuidagi tema peale mõtlemise ahelat. Aeg-ajalt ikka leian tee temani, mõtlen koos veedetud aegade peale, mõtlen selle peale, kuidas tema mingis olukorras toimetanud oleks. Nõnda jõudsingi järeldusele, et elutee lõppemine ei katkesta sidemeid inimeste vahel - kusagil on nad meie jaoks ikka olemas ja see ongi kõige tähtsam.

PS Käisin ühel augustikuisel päeval sünnipäevapeol. Sünnipäevalaps nägi välja leebe ja rahulik. Kuigi mul ei õnnestunud ühtegi teist külalist näha, nägin siiski, et neid oli arvukalt käinud ja oli olnud üks tõeline sünnipäevapidu - lillede, rõõmu ja naeruga. See oli veelkordseks tõestuseks, et keegi ei kao.

Ärevad hetked

Avastasin oma postkastist teate postiteenuse osutajalt, mille sisu oli lühidalt järgmine: teile on saabunud teade kohtunikult, kohtutäiturilt vms, me püüdsime teile seda üle anda, aga teid polnud kohal ja nüüd palun tulge sellele ise järele.

Selline "suurepärane" sõnum tekitas ikka päris parajalt ärevaid hetki. Olen ennast ikka enam-vähem korralikuks kodanikuks pidanud (eks minagi eksin vahel mõne reegli või seaduse vastu, aga see on loodetavasti pigem erand) ja seetõttu ei suutnud ma välja mõelda, mis võiks olla põhjuseks, miks peaks kohtunik või kohtutäitur minule midagi saatma. Isegi sellised mõtted käisid peast läbi, kas ma olen viimasel ajal Tartu maanteel kiirust ületanud (seal nüüd ju kiiruskaamerad üleval) - ma pole sinna maanteelegi sattunud, rääkimata siis veel kiiruse ületamisest.

Ega mul jäänudki siis muud üle, kui joonelt minna kirjale järele. Kohapeal muidugi selgus, et tegemist oli lihtsalt ühe ametiasutuse poolt saadetud tähitud kirjaga - st kõik on kõige paremas korras.

Aga postiteenuse osutaja võiks oma väljastusteated ikka teistmoodi sõnastada ja mitte tekitada inimestele asjatult ärevaid hetki. Või on sõnastus seesugune just seepärast, et inimesed muidu oma tähitud kirjadele järele ei tule?

Loodan, et hea elamus

Hetkel on pooleli üks üritus, mille piletid paarile inimesele kinkisin. Ma loodan, et see elamus, mis nad sealt saavad, on hea. Ma loodan, et see toimib nende peal sama mõnusasti, nagu minu peal toiminud on.

Eks iga kingitusega käib ju kaasas see lootus, et see läheks saajale hinge. Just selliseid kingitusi tahan ma teha. Ja mul on olnud õnne mõnikord ka näha, kuidas inimese silm kinki saades särama läheb - see on üks ütlemata hea tunne. Kinkimise rõõm missugune!

Vaimustuses

Eile sai käidud kinos vaatamas filmi "Julie & Julia". Lisaks sellele, et naerda sai päris korralikult, leidsin ennast vaimustumas Meryl Streep'i osatäitmisest. See, kuidas üks inimene suudab edasi anda teiste (antud juhul siis minu) ettekujutust sellest, milline üks provva olema peab, on lihtsalt suurepärane.

Klaveride kaante peal provvad tantsu lõivad,
väga ilusast, oi, väga ilusast.
/Pidu avalikus majas; rahvalik, rahvalik, Marko Matvere/

Ja kui teil peaks kunagi tekkima soov prantsuse köögiga kätt proovida (kui te seda veel teinud pole), siis "Mastering the Art of French Cooking" võiks olla käepärast.

Meeldib, mida kuulen

Akna taga on jälle tuul toimetamas. Mulle need helid meeldivad. Mulle meeldib see, et tuul muudkui mässab ringi ja sakutab kõike, mis tee peale ette jääb. Peaaegu alati tuleb mulle silme ette see video. Ja tuju läheb ka kohe paremaks.

Kettaheitja

Möödunud ööl pakkus unenägu mulle sellist meelelahutust, kus tegelesin kettaheitega ja olin Gerd Kanteriga ühes võistkonnas. Kahe peale saime nii hea tulemuse kokku, et meile suisa esikoht kaela sadas. Kusjuures mina heitsin veel üle 60ne meetri.

Aga kui me siis juttu vestes ootasime, kuni kõiki teisi autasustati ja meid viimaks välja kutsuti, siis meile ei jätkunudki mitte ühtegi auhinda. Siis aga astus ligi üks mu kunagine treener ja ulatas mulle kamaluga lauatennise palle (valgeid ja siniseid) ning lausus, et neist peaks piisama küll.

Kontrastsus

Elule meeldib vastamisi panna olukordi, mis asetsevat teineteise suhtes spektri erinevates servades. Selline on elu moodus selgeks teha, mis tegelikult oluline on ja näidata kätte need asjad, millest pead. Kontrastsus on parim vahend õppimiseks ja mõistmiseks. Kui piirjooned on selgelt eristatavad, siis on lihtne vahet teha. Üleminekutoonide puhul on liigitusi-lahterdamisi keeruline teha - siis tuleb selguselejõudmiseks kasutusele võtta lisavahendid.

Ühene nägemus

Ikka juhtub elus nõnda, et mingite situatsioonide või mingite sõnade peale tuleb silme ette mõni varem aset leidnud sündmus või mõni inimene, keda tunned. Nõnda leidsin minagi enda silme ette, kui kõlasid flöödihelid, kerkimas üht tuttavat kuju. See oli nii ühene nägemus, et ajas muigama - see, kuidas ikka mõned asjad seostuvad mõne konkreetse inimesega ja kuidas mul on tekkinud vaimusilmas "kuju" sellest, milline ta on ja kuidas ta käitub.

Ikka üks ja sama ämber

Selles ämbris mulle meeldib kolistada - see on ju nii tuttav ämber. Ämbri nimeks võiks olla "Minu lõbus elu". Kolistamishelisid kuulen taaskord, kui taipan, et inimesed, kes ümberringi liiguvad, ei pruugi elu näha nii helgena kui mina enamasti näen. Sellistel hetkedel saan aru, et mul on liiga lõbus elu või on mulle lihtsalt liiga lõbusa vaatenurgaga mätas sattunud. Ja tunnen, kuidas kogu mu lõbusus põrkub vastu elumurede ja -raskuste tugevat müüri. Ja ämber muudkui koliseb...

Kui pole enam naljakas

Nali on lahutamatu osa elust. Ilma selleta ei ole võimalik minu arvates elus hakkama saada. Aga vahel on nii, et kui ühte ja sama nalja pidevalt korratakse ja see nali kipub isiklikku laadi olema, siis ta ei pruugi enam naljakas olla. Naljast saab korrutamise tulemusena kibe tõde ja seetõttu tuleb naljadega hoolikas olla, et kellelegi haiget ei teeks.

Seekord siis sedapidi

Kui viimasel ajal olen oma elus selgelt tunnetanud kahe maailma piiride jagunemist ühtepidi, siis möödunud nädal pakkus mulle hulgaliselt võimalust näha, et oma elumaailmasid saan jagada ka teistpidi. Lihtsalt puutusin kokku sellise maailmaga, millele ma ise peaaegu kunagi ei mõtle. Seda selgepiirilisemalt ta nüüd siis ka välja joonistus. Ja hämmastama pani see, et selline jaotus üldse olemas on. Kui oled harjunud mingisuguse mustriga oma elus, siis arvadki, et nõnda peaks see asi kogu aeg olema, aga kui siis tõmmatakse üks mustreid rikkuv joon Su ellu, siis vaatad ja hämmeldud, sest midagi seesugust oodata ei osanud.

Ja sain väga selge seletuse ka selle kohta, mis mind mingil määral eelmisest sügisest painama oli jäänud. Seletus osutus imelihtsaks - kõik sõltub inimeste mõttemaailmast ja sellest tulenevast hoiakust. Ja kui pole vajalikku hoiakut, siis on kohe pealevaadates selge, kas kuulub mõnda seltskonda või mitte.

Ja lisaks sain seletuse ka ühele teisele nähtusele oma elus, mille jaoks olin hoopis teistsuguse seletuse leidnud. Aga nüüd taipasin, et eks ole see osaliselt seotud ka nende asjadega - mõttemaailmade ja hoiakutega.

Külgelöömine

Istusin ühele kahest läheduses asuvast toolist. Istusin ja kuulasin sedasi kontserti. Kuulasin ja imestasin, mis toimuma hakkas. Esmalt seisis mu ees vaid üks nende seast, soliidsel kaugusel. Mida aeg edasi, seda enam neid sinna minu juurde tekkis ja aina lähemale nihkus see piir nende ja minu vahel. Lõpuks läks asi juba nõnda, et pidin oma jalad teisele poole keerama, et nad ära mahuksid. Ja kui nad juba mu isiklikku tsooni sisse sadasid, ei kannatanud ma enam välja ja tõusin püsti.

Ise muidugi muigasin olukorra kummalisuse üle - nemad ei tea, kuidas nad oma muusikaga mind enda külge tõmbavad, aga nüüd siis loomuliku liikumise tulemusena tahavad nad ise mulle külge lüüa. Puhas füüsika?

Kui enam ei taheta tunda...

Avastasin ennast olukorrast, kus inimene, kellega olen mingil etapil oma elus päris lähedaselt läbi saanud, ei tahtnud mind enam tunda. See oli väga kummaline olukord, sest ma ei suutnud aru saa, millest selline suhtumisemuutus tingitud on. Hakkasin siis tagasi mõtlema, et kas ma olen siis sellele inimesele midagi halb teinud, kas olen kuidagi teda kahjustanud. Mõtlesin ega suutnud leida ühtegi sellist asja, mis oleks võinud põhjustada sellise mitte-tunda-tahtmise.

Mis mul siis üle jäi - lihtsalt leppisin olukorraga ja leidsin, et ju see siis ikka inimeses endas kinni on, miks ta mind tunda ei taha. Ja kuigi mingis mõttes on veidi kurb inimesi "kaotada", ei saa lasta on tujul sellest väga palju langeda lasta.

Esimese korraga

Leidsin ennast vaatlemas üht inimest, keda olin varem vaid korra näinud. Ja avastasin hämmastusega, kuidas on võimalik, et oled inimest vaid korra näinud ja juba teisel kohtumisel tunned iga tema maneeri, iga liigutust, iga žesti, iga näoilmet. Kui mulle selline arusaamine kohale jõudis, avastasin, et olin tahtmatult sattunud selle inimese lummusesse juba esmakohtumisel. Ja nõnda jäin teda seegi kord vaatama, sest ta tundus nii omase, nii lähedasena, sellise inimesena, kes kedagi teist, väga tuttavat meenutab.