Seda mustrit olen ma oma elus ikka tunnetanud, mis ühe töö lõppedes annab mulle kohe teise ette. Selles pole ju mingit imet. Vahel piisab mul vaid mõelda, et mis ma nüüd siis järgmiseks ette võtan, kui juba helisebki telefon või potsatab postkasti uus kiri uue tööga.
Tänase kogemuse pealt aga kipun arvama, et universum tõstab tuure - olin mina just kirjutamas kirja seni valmis saadud töö kohta, kui selle kirja kirjutamise ajal saabus mu postkasti juba uus töö. Sisuliselt ju vahet pole, sest töö vajab ju tegemist, aga siiski jääb minu jaoks õhku rippuma küsimus, miks mulle ei anta aega tegeleda selle tööga, mida selle nädala lõpuks ise endale planeerinud olin? Mis on universumi selle plaani taga, oskab ehk keegi mulle seletada?
4 kommentaari:
Ju siis tahab see planeeritu veel küpsemist, ehk siis pole veel Õige Aeg?
Eks ta nõndaviisi tundub olevat jah...
Aga ikkagi, kui see kättevõetav asi juba mitmeid kordi sel moel edasi lükatud on saanud, siis on suurem küsimärk juba õhus!
või siis on midagi puudu, mis on selle planeeritu jaoks oluline või määrava tähtsusega. tavaliselt selgub see siis, kui Teod tehtud on, et haaa..sellepärast siis... nii et kannatlikkust ja rahulikku meelt:)
Suur tänu asjade positiivsesse valgusesse asetamise eest!
Eks ma olen ise ka umbes samasugusele järeldusele jõudnud ja seepärast ma ei võtagi seda kõike väga traagiliselt - on, kuidas on, läheb, kuidas läheb, küll tuleb Õige Aeg ja hetk ja siis kõik asjad saavad liikvele. Aga, sellesuunalised mõtted ju käivad ikka peast läbi - kui on mingi asi, millele kogu aeg takistusi tee peale ette veeretatakse, ja pole päris selge, miks see nii on.
Ja muidugi on hea see, kui ei pea mingeid Tegusid uuesti ja ümber tegema hakkama, seetõttu oskan ka kannatlik olla ja meel on päris rahulik.
Postita kommentaar