Aristokraadid

"Mina olen ikka aristokraat - hommikuid alustan šampuse joomisega!"

Sellist fraasi kuulsin ja sain aru, et tegemist on huumoriga, aga ju seal ikka mingi tera tõtt ka sees oli, millest muidu üldse selline teema. Minu jaoks oli aga hämmastav see, et seesama humorist, naisterahvas, oli mõned hetked varem välja öelnud sellised sõnad, mida üks naisterahvas minu arvates kunagi kasutama ei peaks.

Ja nõnda ma siis kuulasin ja mõtlesin, kogu selle pudru peale, mis ma kuulnud olin, millise pildi inimese räägitud jutt mulle temast lõi. Muidugi sain ma aru ka sellest, et probleem on peamiselt minus ja selles, kuidas mina suhtun sellesse, mida mina räägin, milliseid sõna ma kasutan, ja kuidas ma siis eeldan mingeid analoogsied asju ka teistelt inimestelt.

Ma tean, et olen mõnel hetkel keelepolitsei, aga minu jaoks on oluline see keel, mis minu ümber kõlab ja ma arvan, et need sõnad, mida naljatamisi sidesõnadeks nimetatakse, ongi seda, sest ju siis inimesel ei ole mingeid teisi sõnu kasutada, fantaasia ei ulatu.

Aga, see viib mind hoopis ühe teise eile kuuldud looni, kuidas üks just enam-vähem samasuguse keelekasutusega, nagu see ennast aristokraadiks pidav naisterahvas, meesolevus oli inimest, kes oli endale just prillid saanud, kostitatud sellise solvanguga (millest arusaamiseks solvangu saajal kulus ikka tükk aega):
"Tühjale pööningule ei ole topeltaknaid vaja!"

See on ehtne näide sellest, kuidas on võimalik väga hästi öelda ja millist rikkust on keeles ja kuidas seda on võimalik kasutada. Aga, minnes tagasi aristokraatide juurde, on üks laululugu, mis selle teemaga kenasti klapib: