Oli kunagi üks seik, mil mulle tundus, et minu kulul heidetakse lihtsalt nalja. Ma enam ei mäleta seda, miks võis teine inimene sellise seisukohaga välja tulla, aga praegu, mõeldes nende sõnade üle, mis toona minu suunas teele pandi, saan ma aru, et see kõik on tõsi.
"Sa vihkad inimesi!"
See üks lause, mis oli mõeldud sõbraliku tögamisena, on praegu, kui ma iseenda ja oma arusaamade peale vaatan, tõelisuseks saanud.
Kuidas võib mõni teine inimene nii täpselt ära tabada selle, milline ma olen. Praegu saan iseäranis hästi aru, et ma tõesti vihkan inimesi. Või asi polegi niiväga vihkamises, kui pigem pettumuses ja tülgastuses. Ja päev päeva järel aina enam süveneb see tunne.
Ja kõige selle juures ei saa ma ju öelda, et ma ise kuidagi parem oleksin. Aga vähemalt nii palju olen ma omalt poolt küll teinud, et ma püüan. Enamikel juhtudel tundub, et normiks ongi võetud needsamad põhjused, mis minus seesugust pettumust inimestes esile kutsuvad.
2 kommentaari:
Ei maksaks nii kriitiline olla - küllap on omad põhjused ja läbielamised need, mis me valikuid mõjutavad.
Aga põhimõtteliselt saan ma aru küll ja olen seda tunnetki tundnud, aga: mõnikord on elutervem fookust nihutada ;)
Eks ma ikka püüan mõista, kuni ühel hetkel saan aru, et polegi midagi mõista ja siis on pettumus seda suurem :-(
Aga siiski-siiski, ma usun inimestesse ja igakord alustan kõiki asju naiivse lootusega, et ehk seekord läheb asi teisiti.
Postita kommentaar