Ma olen idealist, sellest olen ma ammu aru saanud. Ma olen endale seadnud teatud ideaalid ning püüdlen nende poole. Samamoodi esitan ideaaliteemalised kõrged nõudmised ka teistele inimestele. Ja nii olengi iseendale seina ette ehitanud, just neist ideaalidest, mis ei lase teha seda, mida süda nõuab ja tahab. Ideaalid ei luba, ei lase.
Kord ütles mulle üks sõber: "Ma loodan, et Sina ei anna kiusatustele järele, ma loodan, et Sina suudad ideaali järgi elada." Kas see on tõesti see elutõde, et vaatamata sellele, et võin ju ennast näiliselt vabaks lasta, on ikka kusagil kuklas need ideaalid alles ning ma hoian ennast tagasi, et vaid jätkata oma teed ideaali poole.
/Ja kuidas need kõrged ideaalid siis lõppkokkuvõttes ennast välja mängivad? Kuhu nad mind viivad? Milline on see sihtmärk, kuhu nad mu viivad?/
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar