Kui sain aru, et minu jaoks on täiskasvanute mängud need, millest ma aru ei saa ja mida ma ei oska, siis võisin südamerahuga tõdeda, et ma olen laps mis laps. Mitte midagi ei ole teha, kui ma arvan, et siirus, ausus ja otsekohesus peavad olema suhtlemise aluseks. Mitte midagi pole parata, kui mulle ei meeldi vingerdamine, vangerdamine, mitmemõttelised märkused ja muu säärane.
Selles osas ma olen laps ja jään lapseks. Ja teha pole midagi, kui need mängud, mida mängitakse, mind väsitavad ja ma olen neist tõesti räsitud. Antagu mulle palun andeks, aga minu maailmapilt eeldab teistsugust läbikäimist ja kui seda ei ole, mis siis ikka teha.
Ka tänane päev oli jälle ühe sellise episoodi läbimängimiseks. Kuidas küll mehed arvavad, et nende abielus olemine annaks neile justkui kõik otsad vabaks? Kuidas võib küll selle, et abielumees arvab, et mina tema ees ennast riidest lahti kooriksin, piisavalt heaks põhjenduseks olla see, et ta abielus on ja ta on kõike näinud. Minu jaoks on see aga hoopis peamine põhjus, miks seda mitte teha. Ja kõige hämmastavam on see kustkohast (st kes on see inimene, kes selle sooviga välja tuleb) see soov tuleb. Maailm on viltu, väga viltu. Ütle siis veel, et elus on kõik omal kohal...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar