Ootamatu õrnus

Oli kaks hetke. Oli see hetk, mil ütlesin siiralt, mida arvasin. Ja siis oli pärast see teine hetk, see ootamatu õrnuse hetk. Mitte hetkekski ei ole siin olnud seesuguseid mõtteid ega motiive, on olnud austus, on olnud lugupidamine, on olnud meelelahutus, on olnud seltskonna nautimine. Ja nüüd korraga selline ootamatu õrnus. Huvitav, väga huvitav. Kas ma tõesti vajan seda niiväga (ja ilmselt siis ka välja näitan), et isegi kõrvalseisja seda tajub ja sellele nõnda reageerib?