Kui ikka teha nii, nagu mina täna tegin, siis peab ausalt otsustama, mis on see, mida ma tahan. Või mis on see, millest ma hoolin. Kui ikka lasen asjadel allavoolu minna, siis kuidas võiksin seda voolu peatada, et veel sabast kinni saada ja võib-olla andagi ikka endast parim, mitte lasta asjadel minna oma loomulikku rada pidi.
Mis peaks olema see, mis mind piisavalt motiveeriks? Mis sunniks mind andma seda panust, mille tegelikult andma pean? Ilmselt on siin tegemist õppetunniga sellest, mida kõrvalt näen ja mis tundub normiks olevat. Kui seda kõike endale teadvustan, siis taipan, et tulemus ei saagi olla parem, kui see, mis praegu toimub.
Võib-olla ühel hetkel jõuab südametunnistus koju ja siis ehk saavad asjad korda ning hoolimine tuleb tagasi. Lootus jääb...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar