Kuulasin ja imestasin. Kas tõesti see kõik, mida ma kuulsin, ei olnudki minu enda peas välja mõeldud, vaid need sõnad said kellegi teise poolt välja öeldud? Imestasin, kas see nüüd oli see aeg ja koht, kus kõik see välja öelda. Mis küll viis sellise reaktsioonini? Kust tuli selline sõnadevaling, mis oli selle põhjuseks?
Imestasin, ahmisin kuuldud sõnu endasse ega suutnud aru saada. Ei-ei, sõnadest sain väga hästi aru. Kaduma läks aga sootuks muu - motiiv, miks just nüüd, miks just siin, miks just praegu. Kas tõesti on ümberringi toimunu pannud asjad uude valgusesse? Kas tõesti võibki olla sedasi, et kellegi teise õnnetusest on siinkohal õnn saanud?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar