Vaatan enda ümber ja näen imelisi inimesi, kelle elu ei lähe just kõige siledamat rada pidi. Seepeale leian ennast maailmaga silmitsi, küsimus on mu silmis: "Miks nendel hästi ei lähe? Millega on nad ära teeninud sellised kannatused?"
Kas see siis tõesti tundubki mulle ainult nii, et imeliste inimestega ei saagi midagi hästi minna, sest nad on nii imelised? Või ehk on nii, et nemad on imelised vaid seetõttu, et nad ausalt tunnistada julgevad, kuidas neil ei lähe nii, nagu võiks ja peaks. Võib-olla ongi enamusel lihtsalt üks maski taha pugemine ja pooside väljamängimine, olla sobimatutes olukordades, ennast alla surudes ja alla vandudes neile, kuid siiski võimalusega maailmale silma vaadata ja teha nägu, et kõik ongi hästi.
Lootus ju jääb, et kusagil on ka need inimesed, kellel tegelikult hästi läheb. Mismoodi nemad oskavad? Mismoodi nemad saavad? Miks neil sedasi on? Kuidas võiksid need imelised inimesed, keda mina tunnen, ka saada kõige selle osaliseks?
Ja ma ei taha siinkohal leppida selle teadmisega, et igaüks on väärt seda, mille ta saab. Imelised inimesed peaksid elama imelist elu, kõigi oma ideaalide ja unistusega, et need kõik täide läheksid, aga mitte elu neile kaikaid kodaratesse ei loobiks.
Taas üks murdumise koht, minu jaoks, siin ja praegu...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar