Nüüd ma saan aru küll, mis viga on olnud. Eks ikka see, et need va õnnehormoonid on kinni olnud ja neile polegi antud võimalust vabadusse pääseda. Ja nüüd, mis siis, et selg valutab ja jalgu vaevalt järgi vean, olen ma leidnud taaskord tagasi tee nende juurde või siis vähemalt selle juurde, mis neid vabastab. See on puhas rõõm füüsilisest liigutamisest, lust teha ulakusi, lust, et kõik võib metsa minna, kuid ma sellest sugugi ei hooli.
Nii võiski mind täna tobedalt naeratamas näha, endal rulluisud all ja asfalt jalge alt kadumas.
Ja siis see minu viimase aja tore meelelahutaja, kes taaskord mu tuju heakstegemise enda hooleks võttis. Kõige toredam on tema juures see, et temaga suhtlemisel kumab läbi siiras huvi ja puhas rõõm. Lihtsalt tuleb ja paari lausega teeb mu tuju heaks ning paneb mind naerma ja naeratama.
/Kuigi kuklas on ikka küsimus - miks mõne teisega peavad asjad nii keerulised olema - suudan vähemalt praegusel hetkel selle küsimuse tühistada ja võtta kõik sellest mõnusast suhtlemisest tolle teise inimesega./
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar