Võib-olla enam ei tahagi

Ikka on asjadega nii, et tahad midagi saada ja kui neid ei saa, siis tahad neid veelgi enam saada. Aga kui ikka väga pikalt ikka veel ei saa, siis võib ühel hetkel selguda, et võib-olla enam ei tahagi.

Nii on nüüd minugagi, olen pikalt oodanud midagi, mida olen saada tahtnud ja nüüd, korraga nähes, mis see on, mida saada tahan, pole ma enam sugugi kindel, kas see on just see, mida saada sooviksin.

Ma tean, et ma tahan seda asja üldisemalt ja mitte nii konkreetselt, seepärast siis võib-olla ei tahagi enam.

Vaatame, mis edasi saab - kas tahe tuleb tagasi või tekivad uued tahtmised.

Maailmaga silmitsi

Vaatan enda ümber ja näen imelisi inimesi, kelle elu ei lähe just kõige siledamat rada pidi. Seepeale leian ennast maailmaga silmitsi, küsimus on mu silmis: "Miks nendel hästi ei lähe? Millega on nad ära teeninud sellised kannatused?"

Kas see siis tõesti tundubki mulle ainult nii, et imeliste inimestega ei saagi midagi hästi minna, sest nad on nii imelised? Või ehk on nii, et nemad on imelised vaid seetõttu, et nad ausalt tunnistada julgevad, kuidas neil ei lähe nii, nagu võiks ja peaks. Võib-olla ongi enamusel lihtsalt üks maski taha pugemine ja pooside väljamängimine, olla sobimatutes olukordades, ennast alla surudes ja alla vandudes neile, kuid siiski võimalusega maailmale silma vaadata ja teha nägu, et kõik ongi hästi.

Lootus ju jääb, et kusagil on ka need inimesed, kellel tegelikult hästi läheb. Mismoodi nemad oskavad? Mismoodi nemad saavad? Miks neil sedasi on? Kuidas võiksid need imelised inimesed, keda mina tunnen, ka saada kõige selle osaliseks?

Ja ma ei taha siinkohal leppida selle teadmisega, et igaüks on väärt seda, mille ta saab. Imelised inimesed peaksid elama imelist elu, kõigi oma ideaalide ja unistusega, et need kõik täide läheksid, aga mitte elu neile kaikaid kodaratesse ei loobiks.

Taas üks murdumise koht, minu jaoks, siin ja praegu...

Murdepunkt

See oligi murdepunkt. Kuigi ma seda sellel hetkel ei tajunud, saabus selgus hiljem. Nõndamoodi juhtub, kui oled asjade sees ega suuda päris täpselt tajuda mis ja kuidas. Aga läheb aeg mööda ja saad aru, et oli murdepunkt, oli punkt, kust edasi minnakse teistmoodi, kui varem. Eks murdepunkt oli ka seetõttu, et midagi minu sees murdus, see, mis siiani oli veel püsinud, ei pidanud enam survele vastu ja murdus lihtsalt ära. Eks paistab, kas asjad lähevad samas suunas edasi. Praegu on olukord küll sootuks teine.

Mehelik mõtlemine

Kuulasin üht meesterahvast, kes rääkis sellest, kuidas meeste maailma peamised mõtted on seotud sellega, et nad tahavad teada, kuidas asjad toimivad. Kui avardus minu maailmapilt ühe uue teemaga, siis hiljem asja üle järele mõeldes leidsin, et mulle vist on omane mehelik mõtlemine. Mul tekkis kogu asja kohta kohe terve rida küsimusi teemadel: mis, kuidas, miks jne. See avastus oli paras naerukoht!

/Kas ma võin veel mõningate oma mõtete tõttu sinna meeste mõttemaailma kvalifitseeruda? Hakkasin siin isekeskis mõtlema ja sain aru, et jaa, tõesti-tõesti, mees mis mees, vähemalt mõtted on küll seesugused.../

Numbrimaagia

Kõik tundus juhuslik, kuni ühel hetkel sain aru, et ei ole siin juhuslikku midagi. Numbrid käivad kokku, ilusasti ja õigesti. Lihtsalt niimoodi käivadki kokku. Lisaks leidsin ühe teise numbrikombinatsiooni veel, mis võimaldab mul terve aasta elada numbrimaagia sees. Väga hea, tuleb ikka enda jaoks sobivaid mustreid vaadata ja leida.

/Lisaks veel taaskord elutarkus, et asjad peavad minema nende õigetesse kohtadesse. Nii ei saanud ma aru, miks ühe asja jaoks ei taha kohta tekkida. Põhjus oli väga lihtne - kohad, kust otsisin, olid valed. Sai siis õigest kohast otsutatud ja saigi koht leitud, suuremate probleemideta. Ikka see asi, et tuleb õigete inimeste juurde minna oma asjadega ja kui tead, milline tuli põleb inimeste see, siis võid vaid õrna tuuleõhuga tule hõõgvele saada./

Ei ole vaja minna...

Teevad inimesed nalja, pakuvad asju välja. Senikaua, kuni pole ühtegi konkreetset asja, tundub kõik võimalik olevat. Aga hakkad siis uurima, et mis selle kõigega siis nüüd silmas peeti, siis saad aru küll, et ei ole vaja minna sinna, kus peaksid need naljad reaalsuseks saama.

Kuskil siin peaks ju loogikaviga olema? Kui pakutakse asju välja, siis miks nendega tegudeni ei jõuta? Milleks siis üldse teema üles võtta, kui ei olda valmis sellega lõpuni minema?

Aga elu muudkui õpetab, et ei tasu uskuda inimesi ja seda, mida nad räägivad. Või uskuda võib, aga tuleb ära unustada, et konkreetsusega ükski neist asjadest ei hiilga.

Torkab, ikka torkab

Läksin avali südame ja südamliku pakkumisega. Läksin ja sain jälle sahmaka ära. Mõtlesin, et teisel inimesel on hea meel, aga selle peale sain hoopis uhke vastuse: "Vaatame, kas see meie plaanidesse mahub!"

Nii siis ongi, sellised asjad torkavad, valusasti ja hinge. Ja sinna pole midagi parata. Eks ma saan ise ka aru, et inimeste prioriteedid on erinevad, aga kui on ikka midagi sellist, millest justkui peetakse, siis sellistel hetkedel ootaksin rohkem entusiasmi, mitte sellist uhke vastust.

Nõnda siis saigi jälle haiget saadud...

Kui ei küsita, siis...

Küsiti üks küsimus, saadi vastus. Kuna järgmist küsimust ei järgnenud, siis ma ei hakanud ise ka teemat edasi arendama. Kui ei küsita, milleks ma siis peaksin hakkama peale käima või kuidagi teist inimest sundima. Kui on soov ja tahtmine, küll siis ka küsitakse. Kuni aga küsitud pole, senikaua siis pole ka soovi ega tahtmist, piisavalt.

Rollist välja langeda

Oli kaks hetke, mil sai rollist välja langetud. Need olid hetked, kus reaktsioonid ületasid mõistlikkuse piirid ja said sisuks rohkemat, kui oleks pidanud. Aga kui sellised väljalangemised on mõlemapoolsed, mida siis peale hakata? Kas siis peakski rollist enam niiväga kinni hoidma? Võib-olla oleks aeg roll minetada ja lastagi asjadel niimoodi minna, nagu nad minema peavad?

Võib-olla ma olengi hull

See võib tõesti olla nõnda, et ma olengi hull. Lihtsalt teen asju, mida mitte keegi teine ei teeks. Aga mina ei saa sinna mitte midagi parata, et ma olen ehitatud sedasi, nagu ma olen ehitatud. Samamoodi ei saa ma mitte midagi parata sinna, millised on minu arusaamad elust ja asjadest, mida tuleb teha, ja asjadest, mis on midagi väärt. Samamoodi võivad minu silmis vähe väärtust omada mingid teised asjad.

Jah, võib-olla ma tõesti olengi hull. Tehes teoks, mille peale teised isegi ei tule. Aga mulle meeldib see minu hullus, see on õige ja hea.

Purgivesi

"Too mulle siis purgivett ka!"
"Kas pudelivesi ei sobi?"
"Võta mulle siis vett ka!"
"Kas see võib pudelis ka olla?"
"No mina ei tea, too mulle vett!"

No dating material

Täna tuli üles selline teema, et millal oli see aeg, kui sai viimati kohtamas käidud. No ikka sedasi korralikult, et teise inimesega saad kokku ja teed midagi ühiselt, kuigi ei tea temast suurt midagi. Ja päris hämmastav oli see tulemus, kui sai elule tagasi vaadatud - polegi kohtamas käinud oma 15 aastat vähemalt.

Ja kui siis need aastad said kõik kokku loetud, siis tekkis küsimus, et miks siis sedasi. Arutluse tulemusena sai selgeks, et sedasi on vist seetõttu, et ma pole kohtamiseks sobiv materjal. Selline on karm tõde, aga seda tuleb endale tunnistada, sest miks muidu on selleteemaline suhtlemine sootuks teistmoodi käinud, minu puhul küll, pikki aastaid juba. Ju ma siis tõesti ei ole kohtamaskäimiseks sobiv aines, lähemalt saan suhelda inimestega alles siis, kui nad on mind tundma õppinud.

MEES!

Sõnad ja laused ja teod. Tulevad üksteise järel ja minu peas on ainult üks mõte: "MEES!" Eks sinna juurde mahub ka selliseid kenasid täiendusi, nagu missugune, imetlusväärne jms. Nii siis ongi: "MEES!" Selle sõna kõige sügavamas ja ürgsemas tähenduses. Iga kandi pealt ja ikka ahvatlevam.

Juba nähtud

Kuulan ja muudkui imestan. Iga järgmine lause toob üha selgemini minuni selle, et seda kõike on juba nähtud. Aasta on mööda läinud ja täpselt niimoodi see asi siis ongi. Kõik need asjad on juba nähtud ja pole siis imestada, et ma teen muudkui nimekirjas ristikesi ja püüan aru saada, kuidas on see kõik võimalik? Kõik need asjad on juba olnud, aastanumber on uus, aga sama muster tuleb välja, on väikesed kõrvalekalded, aga põhijooned on identsed.

/Siin kõrval on veel teine nimekiri, mis ka täieneb iga öeldud lausega. Mitte et ma seda väga tõsiselt peaksin, aga siingi on imestamist, sest kõrvuti pandavad nimekirjad kipuvad omavahel päris kenasti klappima./

Kõigi nende samasuste nimekirjade keskel seisan aga mina ega suuda oma imestust tagasi hoida. Milleks? Milleks? Milleks? Selline küsimus taob peas.

Kusagil kuklas aga tekib mõte, et ju siis eelmine aasta oli ettevalmistus selleks, mis praegu toimub. Aga elukogemust on mul nii palju küll, et aru saada, et ma pole eelmisest aastast mitte midagi õppinud, ikka kolistan samadesse ämbritesse ja eks seepärast ole ka lõpptulemus teada.

Enesepettuse tulemusena aga ikka veel loodan, et praegu võiks see asi kuidagi teistmoodi minna ja tõesti võiksingi saada seda, mida tahan.

Kuid märgid näitavad midagi sootuks muud, keeldun neid küll tunnistamast, aga eks millalgi tuleb ikka tõehetk ja siis on seda valusam.

Ootamatu õrnus

Oli kaks hetke. Oli see hetk, mil ütlesin siiralt, mida arvasin. Ja siis oli pärast see teine hetk, see ootamatu õrnuse hetk. Mitte hetkekski ei ole siin olnud seesuguseid mõtteid ega motiive, on olnud austus, on olnud lugupidamine, on olnud meelelahutus, on olnud seltskonna nautimine. Ja nüüd korraga selline ootamatu õrnus. Huvitav, väga huvitav. Kas ma tõesti vajan seda niiväga (ja ilmselt siis ka välja näitan), et isegi kõrvalseisja seda tajub ja sellele nõnda reageerib?

Sarkastilis-irooniline maailmapilt

Leidsin ennast sarkastiliselt ja veidi irooniliselt mõtlemas asjade peale ja tõdesin, et haigetsaamine võib ikka paraja mürgi sisse süstida küll. Siis jätkub nii sarkasmi kui ka irooniat. Haigetsaamine on parim vahend selleks, et negatiivsed tunded endas valla päästa.

Ja nii leidsingi ennast mõtlemas: "Milleks mulle üldse vaja on seda, mida ma arvan, et mul vaja on? Kas tõesti arvasin, et ma ilma selleta hakkama ei saa?" Kuigi kusagi kuklas tiksub see meeletu vajadus, mida ma enda seest ära kustutada ei suuda ega oska.

Kõik oma armsa tapavad.
Tea! Tõde ongi siin.
Kel tapa tarvis tige pilk,
kel meelas sõnasiird,
arg kingib tapva suudluse,
on vapra relv rapiir.
/Oscar Wilde, Readingi vangla ballaad/

Kevad on käes

Kui sellest, et kevad on käes, oleks pidanud juba ammu aru saama selle järgi, et linnud laulavad, siis praegu on kevade võimutsemise kohta minu jaoks hoopis olulisem märk. See on lehtede sahin. See, kuidas tuul mängib lehtedes ja milline sahin sealt kostub, annab mulle ikka ja aina aimu, et kevad on käes. Eks see sunnib ka kõrvu kikitama - ehk on väikest vihmagi kuulda, tema ju sahistab samamoodi lehtedes.

Ja eile, suurte vihmahoogude vahepeal oli meeletu vikerkaar üle taeva. Lisaks veel see mõnus mullalõhn, mis käib kevade juurde. Eilses hommikus oli aga toomingate magusat hõngu tunda. Kevad mis kevad, oskaks seda vaid kuidagi enda sisse salvestada.

Laps mis laps

Kui sain aru, et minu jaoks on täiskasvanute mängud need, millest ma aru ei saa ja mida ma ei oska, siis võisin südamerahuga tõdeda, et ma olen laps mis laps. Mitte midagi ei ole teha, kui ma arvan, et siirus, ausus ja otsekohesus peavad olema suhtlemise aluseks. Mitte midagi pole parata, kui mulle ei meeldi vingerdamine, vangerdamine, mitmemõttelised märkused ja muu säärane.

Selles osas ma olen laps ja jään lapseks. Ja teha pole midagi, kui need mängud, mida mängitakse, mind väsitavad ja ma olen neist tõesti räsitud. Antagu mulle palun andeks, aga minu maailmapilt eeldab teistsugust läbikäimist ja kui seda ei ole, mis siis ikka teha.

Ka tänane päev oli jälle ühe sellise episoodi läbimängimiseks. Kuidas küll mehed arvavad, et nende abielus olemine annaks neile justkui kõik otsad vabaks? Kuidas võib küll selle, et abielumees arvab, et mina tema ees ennast riidest lahti kooriksin, piisavalt heaks põhjenduseks olla see, et ta abielus on ja ta on kõike näinud. Minu jaoks on see aga hoopis peamine põhjus, miks seda mitte teha. Ja kõige hämmastavam on see kustkohast (st kes on see inimene, kes selle sooviga välja tuleb) see soov tuleb. Maailm on viltu, väga viltu. Ütle siis veel, et elus on kõik omal kohal...

Elu jätkuvalt üllatab

Kui see merele saamise vajadus on minu sees istunud juba pikalt ja olen ikka päris meeleheitlikult juba selle vajaduse käes vaevelnud, siis leevendus sellele tuli sootuks ootamatult.

Kui keegi oleks mulle reedel öelnud, et vaat see nädalavahetus on nüüd selline, et lähed nii laupäeval kui pühapäeval merele, siis ma oleks selle inimese pikalt ja pidevalt välja naernud. Iseäranis arvestades seise kui selliseid.

Aga elu oskab jätkuvalt üllatada. Nii siis saingi, mis tahtsin - laupäeval merele ja pühapäeval merele. Ja see tunne seal avaruse sees oli täpselt nii hea, kui mäletasin. Ning seegi toimis täiesti, et kui otsad anti, siis oligi see avarus ja tuul ja pilved, kõik muu oli peast pühitud, ilma suurema vaevata.

Suur-suur tänu, Sulle, üllatav elu!

Hea tunne käe all

Sai siin käidud talgutel ja sai tehtud tööd, mida ma kunagi varem pole teinud. Töö tulemuseks oli hea tunne käe all. See puhta ja sileda puitpinna tunnetamine käe all oli täiesti lummav. Seda pinda olekski võinud silitama jääda - niivõrd mõnus oli see naturaalse materjali nahapinnal tajumine. Hetkeks sain päris hästi aru, mis on see, mis inimesi sellise asja juurde kisub - puhas ja ehe, vahetu ja aus.

Sõnad reaalsuseks saanud

Oli kunagi üks seik, mil mulle tundus, et minu kulul heidetakse lihtsalt nalja. Ma enam ei mäleta seda, miks võis teine inimene sellise seisukohaga välja tulla, aga praegu, mõeldes nende sõnade üle, mis toona minu suunas teele pandi, saan ma aru, et see kõik on tõsi.

"Sa vihkad inimesi!"

See üks lause, mis oli mõeldud sõbraliku tögamisena, on praegu, kui ma iseenda ja oma arusaamade peale vaatan, tõelisuseks saanud.

Kuidas võib mõni teine inimene nii täpselt ära tabada selle, milline ma olen. Praegu saan iseäranis hästi aru, et ma tõesti vihkan inimesi. Või asi polegi niiväga vihkamises, kui pigem pettumuses ja tülgastuses. Ja päev päeva järel aina enam süveneb see tunne.

Ja kõige selle juures ei saa ma ju öelda, et ma ise kuidagi parem oleksin. Aga vähemalt nii palju olen ma omalt poolt küll teinud, et ma püüan. Enamikel juhtudel tundub, et normiks ongi võetud needsamad põhjused, mis minus seesugust pettumust inimestes esile kutsuvad.

Kommunikatsioonihäired

Jah, olen alati teadnud, et ikka esineb kommunikatsioonihäireid, kuid nüüd olin ise ühe sellise kommunikatsioonihäire tunnistajaks. Või õigemini sattusin ootamatult keset seda, mis siis, et oleksin pidanud kõrvalseisja olema.

Sellised olukorrad on lihtsad tekkima. Aga üht-teist huvitavat sain ma selle asja juures muidugi ka teada. Esmalt muidugi see suhtumine - mina ei tunne ennast süüdi olevat, oli esimene vastus, mille sain. Kuigi küsimus ei olnud sootuks selles, minu küsitud küsimus oli hoopis midagi muud ja see vastus ei puutunud minusse. Aga selline vastus tuli, mille peale minu peas tekkis sootuks küsimus: kas tahad siis või ei taha, ütle otse välja. Järgmisena tuli minu pähe teine küsimus: nädala jooksul oleks ikka võinud vaevaks võtta ja kirjale vastata, mitte jätta seda niisama. Niiet, kommunikatsioonihäire ikka täiega.

Eks siis nüüd vaatame edasi, mis saama hakkab. Kui mina olen endale juba mingi asja pähe võtnud, siis teen ma seda ka nii hästi, kui suudan. Ja imelihtne on kommunikatsioonihäired ära lahendada, kui võtta kätte ja inimestega suhelda. Seda ma siis nüüd teengi!

Mis võtab energia ära

Ma saan ise sellest väga hästi aru, mis võtab kogu mu energia ära. Energia võtab ära see, et ükski asi ei liigu, kõik asjad on kuidagi pooleli, ripakil, lõpetamata, ilma mingi selge arenguta. See kõik väsitab, see kõik tekitab seismise tunde ja nii see energia kaobki.

Ma ei tea, mida ma peaks tegema, et asju taaskord liikuma saada. Ma tean, kuhu ma tahan jõuda, milliseid eesmärke saavutada, kuid kuidagi ei suuda ma leida seda päris õige teed nendeni. Ikka seisab kusagil mingi tõke ees, ikka on midagi, mis hoiab tagasi.

Ooper "Rinaldo"

Kunagi sai kinos käidud ja siis jäi see kõrva. Nüüd siis sai ooperis käidud ja see väärib jagamist:


PS Ooper oli hea!

Vaade maailmapildile

Vahel võib olla täiesti ootamatu see, milline on inimeste maailmapilt. Nii leidsin ennast ükspäev suu ammuli kuulamas, mis ja kuidas maailmas käib ning millist maailmapilti kannab inimene, kellest ikka olen lugu pidanud. Kuid see maailmapilt muutis minu vaadet sellele inimesele.

Siinkohal on kusagil kuklas küsimus: kas olen liiga kriitiline, kas olen liiga tundlik. Tean, et ka ise olen ennast mõnikord tundnud niimoodi, et olen klassifitseerimise tulemusena sattunud sellesse klassi, millesse ei kuulu, kuigi meil ju ometi ei ole klassiühiskonda, ei ole kaste või olen ma millestki taaskord valesti aru saanud? Inimest peaks ju määratlema sootuks muu kui tema tööalane tegevus või tema ühiskondlik positsioon? Peaks ju määravaks olema inimene ise, tema oskused-teadmised, haritus ja väärtushinnangud?

Kui oled jõudnud...

...sellisesse seisu, et saad ise ka aru, et enam ei jõua, siis peaks ju tegema pausi, peaks saama aja maha võtta ja peatada kõik selle, mis peatamist vajab. Lihtne, eks? Tegelik elu on aga midagi sootuks muud. Selleks, et paus võtta, tuleb hoopis intensiivsemalt tegeleda sellega, millega on siiani vaid riivamisi tegeletud.

Kuidas võiksin ja saaksin selle teadmise viia sinna, kuhu see teadmine viidud saama peab? Kust leida see õige hetk?

Imestades

Kuulasin ja imestasin. Kas tõesti see kõik, mida ma kuulsin, ei olnudki minu enda peas välja mõeldud, vaid need sõnad said kellegi teise poolt välja öeldud? Imestasin, kas see nüüd oli see aeg ja koht, kus kõik see välja öelda. Mis küll viis sellise reaktsioonini? Kust tuli selline sõnadevaling, mis oli selle põhjuseks?

Imestasin, ahmisin kuuldud sõnu endasse ega suutnud aru saada. Ei-ei, sõnadest sain väga hästi aru. Kaduma läks aga sootuks muu - motiiv, miks just nüüd, miks just siin, miks just praegu. Kas tõesti on ümberringi toimunu pannud asjad uude valgusesse? Kas tõesti võibki olla sedasi, et kellegi teise õnnetusest on siinkohal õnn saanud?

Samad mõtted

Avastada kedagi teist mõtlemas täpselt neidsamu mõtteid, mida ise mõtled, on üks ütlemata huvitav situatsioon. Iseäranis, kui need mõtted on seotud mõne konkreetse olukorra ja asjaga, mida vaevu oled iseendalegi tunnistada julgenud. Ja kui on samad mõtted, siis võivad neist ju saada ka samad teod?

Tahan uskuda...

Ma tahan uskuda seda, mida mulle räägitakse. Ma tahan uskuda, et see pilt, mis mulle luuakse, võib tõesti tõeks saada. Ma tahan uskuda, et nii võibki olla.

Ma tahan kõike seda uskuda. See on ju nii lihtne - uskuda seda, mida tahad uskuda. Lasta endale rääkida täpselt neid asju, millest unistanud oled ja mida oled tahtnud saada. Lasta endale seda mesijuttu ajada.

Aga kas uskumisest üksi piisab? Kas aitab sellest, kui usud seda, mida räägitakse?

/Kusagil kuklas tuleb analoogne olukord meelde ja mõte, et see läks kõik ju vett vedama. Ma tahan, et seekord läheks asi nii, nagu räägitud on. Ma palun ja ma vajan.../

Üks väike sõna

Üks väike sõna, milles oli sees usaldus. Üks väike sõna, mis ütles kõik. See ütles kõik selle kohta, mis on ja kuidas on. See ütles kõik selle kohta, millised on suhted. Üks väike sõna näitas seda, et on olemas usaldus.

Üks väike sõna, mis pani mu mõtlema. Ja üks väike sõna, mis tõi esile selle, mis oli tahaplaanile jäänud.

Ja ma ei hooligi

Kui ikka teha nii, nagu mina täna tegin, siis peab ausalt otsustama, mis on see, mida ma tahan. Või mis on see, millest ma hoolin. Kui ikka lasen asjadel allavoolu minna, siis kuidas võiksin seda voolu peatada, et veel sabast kinni saada ja võib-olla andagi ikka endast parim, mitte lasta asjadel minna oma loomulikku rada pidi.

Mis peaks olema see, mis mind piisavalt motiveeriks? Mis sunniks mind andma seda panust, mille tegelikult andma pean? Ilmselt on siin tegemist õppetunniga sellest, mida kõrvalt näen ja mis tundub normiks olevat. Kui seda kõike endale teadvustan, siis taipan, et tulemus ei saagi olla parem, kui see, mis praegu toimub.

Võib-olla ühel hetkel jõuab südametunnistus koju ja siis ehk saavad asjad korda ning hoolimine tuleb tagasi. Lootus jääb...

Väikese inimese...

...suured rõõmud on minu jaoks alati olnud need, kui inimesed, kes ei peaks, elavad oma võimu teiste peal välja ja naudivad seda. Täna siis olin ühe sellise inimese mängukanniks ja ta ilmselgelt nautis seda võimalust. Kuna olin nõrgemas seisus, siis ei jäänud mul üle muud, kui lasta tal olla ja nautida.

Aga eks inimese enda väärtus minu silmis langes selle võrra paar head pügalat. Võiks ikka olla suuremeelne ja lahke, aga mitte elada oma võimu teiste peal välja. Püüan seda kõike meeles pidada siis, kui mul peaks endal tulema tahtmine midagi seesugust kellegi teise peal katsetada. Siiski loodan, et suudan olla suurem!

Kolm vanemat daami

Tee sadamahoonest laeva võib olla väga raske. Seda tõestasid kolm vanemat daami. Esimene lõikas endale kohvri käepidemega kätte - õnneks oli ühel turvamehel esmaabipakk taskust võtta ja käsi sai kibekähku plaasterdatud. Teine daam ei saanud korralikult eskalaatori peale ja vajus pikali. Tal oli tükk tegemist, et ennast püsti saada, sest kui juba hakkas tunduma, et läks õnneks, tiris kohvri raskus ta taas pikali. Kindlalt jalule sai ta alles siis, kui ma teda ja ta kohvrit toetasin. Kolmas daam otsustas eskalaatoriga üles sõita ja siis mööda ülesliikuvat eskalaatorit läbi ülestulijate massi alla minema hakata.

Selle üle, et elu igav on, küll kurta ei saa!

Ostlemise raske koorem

Poes pole mulle kunagi meeldinud käia ja seda enam võin tänase päeva kordaläinuks lugeda. Tegelesin aktiivselt ostlemisega, mille tulemusena sain loodetavasti selle, mis mind nüüd aastaid hästi teenib. Ja nii palju aega ja energiat pole ma vist ükski kord poeringile maha jätnud - käisin oma viies erinevas poes ja proovisin selga vist paarkümmet jopet. Lõpuks jõudsin ringiga tagasi poodi, kust alustasin ja sealt siis saingi oma uue merejope. Nüüd polegi muud, kui leida paat ja merele minna.

Inimene pole kunagi rahul

Taaskord on kätte jõudnud hetk, mil olen rahulolematu. Selles pole ju midagi uut, kuid siiski on mul põhjust iseendale silma vaadata ja enda käest küsida, millest selline sisemine protest, kui praegu pakutakse seda, mida saada soovisin. Põhjus on aga imelihtne - elu on jälle teinud selle triki, et näidanud midagi enamat, mida võiksin saada ja nõnda on praegu väljapakutud variandiga keeruline leppida.

Selline oli siis esimene reaktsioon. Istunud üle tunni merega tõtt vahtides leidsin aga, et pakutud variant on siiski päris sobiv ja ilmselt võtan selle vastu. See aga ei tähenda sugugi, et jätan esimese reaktsiooni enda teada.

Omaloominguline kook

Kui oled juba pikalt retsepte lugenud ja enam-vähem nende järgi toimetanud, siis võib võtta sellise riski ja proovida kooki teha tunde järgi. Mina tegin eile siis seesuguse omaloomingulise koogi. Koostisained olid enam-vähem teada ja olemas juba tükk aega, silmamõõdu ja tunnetuse järgi sai nad siis kokku segatud ja saigi kook. Maitses hea ja kiiresti sai otsa. Võib-olla peaks mõni teinegi kord proovima. Maitsekombinatsioon - toorjuust, hapukoor, vanillisuhkur, kardemon ja ingver - muutis koogi täpselt selliseks, mida oli hea süüa.

Omal nahal järgi proovitud

Nüüd ma saan aru küll, mis viga on olnud. Eks ikka see, et need va õnnehormoonid on kinni olnud ja neile polegi antud võimalust vabadusse pääseda. Ja nüüd, mis siis, et selg valutab ja jalgu vaevalt järgi vean, olen ma leidnud taaskord tagasi tee nende juurde või siis vähemalt selle juurde, mis neid vabastab. See on puhas rõõm füüsilisest liigutamisest, lust teha ulakusi, lust, et kõik võib metsa minna, kuid ma sellest sugugi ei hooli.

Nii võiski mind täna tobedalt naeratamas näha, endal rulluisud all ja asfalt jalge alt kadumas.

Ja siis see minu viimase aja tore meelelahutaja, kes taaskord mu tuju heakstegemise enda hooleks võttis. Kõige toredam on tema juures see, et temaga suhtlemisel kumab läbi siiras huvi ja puhas rõõm. Lihtsalt tuleb ja paari lausega teeb mu tuju heaks ning paneb mind naerma ja naeratama.

/Kuigi kuklas on ikka küsimus - miks mõne teisega peavad asjad nii keerulised olema - suudan vähemalt praegusel hetkel selle küsimuse tühistada ja võtta kõik sellest mõnusast suhtlemisest tolle teise inimesega./

Teen, nagu oskan

Mõtlesin selle peale, et ma ei oska päris hästi. Mõtlesin selle peale, et ma pole veel päris osav. Ja ka selle peale, et ma väga palju ei jaksa. Aga see pole ju oluline, kui toimetan täpselt nii, nagu mina oskan, täpselt nii hästi, kui osav mina olen ja täpselt nii palju, kui mina jaksan. Peaasi on see, et toimetan. Peaasi, et olen liikumises. Peaasi, et püüan edasi. Olgu ma siis milline tahes, olgu tulemus siis nigel või mitte, aga ma tean vähemalt, et ma olen andnud oma hetke parima, et olen endast andnud nii palju, kui mul anda on.

Ja saan iseendale õlale patsutada ja öelda: ma vähemalt proovisin, võtsin riski ja tegin ära.

Vaid üks hetk...

Vaid üks hetk, vaid üks heidetud pilk mõjutab mind ka veel praegu. Ma olen ikka nii tundlik, kui see ikka veel, kuigi aega juba palju möödunud, paneb mind kihelema, hinge sees värelema ja need mõtted mu peas keerlema.

Ma ei saa sinna midagi parata, ma ei oska selle asjaga midagi teha ka. Kui on juttu olnud sellest, kuidas täiskasvanud käituvad, siis saan taaskord aru, et ma olen täiskasvanuks olemisest ikka miilide kaugusel. Üks laps, kes alles avastab maailma, kes on üllatunud nende mõtete üle, mis on tema pähe nüüd korraga tekkinud. Eks selle taustal ole ka rikkumatus, naiivsus ja vahetus.

Vaat sedasi siis

Astusin koduuksest välja ja tundsin, et väljas on jahe ilm. Siis mõtlesin, et oh, väga hea, jahe on, ehk pole siis teisi, kes tahaksid praeguses olukorras sporti teha, ehk on mu rullirada peaaegu tühi. Sõitsin kohale ja mu soov läks täide. Sain peaaegu privaattee. Lisaks andis see jahedus ka mõnusa värskuse. Hea on ikka ennast liigutada ja iseäranis siis, kui on ruumi ja vabadust.

Ainult üks põhjus

Mul oli ainult üks põhjus, ainult üks põhjus võita. See oli kõige tavalisem põhjus - et kellelegi teisele näidata, milleks ma võimeline olen. Kogu selle võitmise juures polnud eriti suurt pingutust vaja, see kõik oli liiga lihtne. Ja võit tuli, nagu au nõudis, nagu kohustus sundis. Miks ma siis tunnen, nagu oleksin teinud midagi seesugust, mida ei oleks pidanud tegema? Mina pole tahtnud, mina pole seda ihanud. Ma tegin lihtsalt seda, mida oskan ja suudan. Kõik, isegi alla selle, aga täpselt nii hästi, kui praegu saan. Tulemus oli ootuspärane ja tuli võit. Eks elu näitab, kas sellega saan ka kuulsaks, kümme korda kuulsamaks...

Kas siis saab kõik korda?

Magasin sisse

Oli mul tänagi hommikul mõte minna hommikut tervitama, aga magasin sisse, kõige lihtlabasemalt. Ärkasin siis, kui kell juba 20 minutit kuus läbi oli. Selle peale võivad paljud imestada, et mis sissemagamisest saab rääkida pühapäeva hommikul sellisel kellaajal, aga sisse magasin. Ja kuna magasin sisse, siis ei läinud. Pärast tuli välja, et hästi tegin, oleksin ennast kindlasti ära külmetanud, sest väljas oli tekkinud tuul. Eks siis mõni teine kord jälle, siis, kui sisse ei maga.

Kõrged ideaalid

Ma olen idealist, sellest olen ma ammu aru saanud. Ma olen endale seadnud teatud ideaalid ning püüdlen nende poole. Samamoodi esitan ideaaliteemalised kõrged nõudmised ka teistele inimestele. Ja nii olengi iseendale seina ette ehitanud, just neist ideaalidest, mis ei lase teha seda, mida süda nõuab ja tahab. Ideaalid ei luba, ei lase.

Kord ütles mulle üks sõber: "Ma loodan, et Sina ei anna kiusatustele järele, ma loodan, et Sina suudad ideaali järgi elada." Kas see on tõesti see elutõde, et vaatamata sellele, et võin ju ennast näiliselt vabaks lasta, on ikka kusagil kuklas need ideaalid alles ning ma hoian ennast tagasi, et vaid jätkata oma teed ideaali poole.

/Ja kuidas need kõrged ideaalid siis lõppkokkuvõttes ennast välja mängivad? Kuhu nad mind viivad? Milline on see sihtmärk, kuhu nad mu viivad?/

Mustritest välja rebida

Kui on mingi mõttemustrid, siis peaks neid ju murdma, kui nad ei vii soovitud tulemuseni. Peaks olema võimalus leida oma mõtetele mingi uus tee. Aga kui on midagi seesugust meelel, mis võtab kõik enda alla, siis mõtetesse ei mahu enam suurt muud, vaid see üks asi, vaid need ühed mõtted. Tahtmatult ja tahtlikult, igas hetkes, igas minutis, öösel ja päeval, unedes ja ilmsi. Kogu aeg ja pidevalt. Mõttemustrid vajaksid uusi radasid, vajaksid värskust, vajaksid vaheldust.

Kuninglik pulm

Ega pääsenud minagi sellest siis üle ega ümber. Kui ikka on kuninglik pulm, siis peab sellest terve maailm teadma, seda nägema ja sellest kuulma. Loomulikult olin minagi nende õnnelike seas, kes seda siis otseülekandes näha said.

Eks see üks paras tsirkus ikka oli. Aga mis teha, kui inimestele meelelahutust vaja on. Kuid pead pani vangutama järgmise päeva Õhtulehe esikaas. Kas tõesti ei olnudki selle asja juures midagi olulisemat, kui see, kui kaua kestis pruudi ja peigmehe suudlus? Kus maailmas mina küll elan, et arvan, et sellised asjad peaksid olema inimeste isiklik asi ja privaatne teema, kuhu teistel asja ei peaks olema?