esmaspäev, 28. märts 2011

Mis küll toimub?

Kui nädal tagasi teadsin, et kedagi ei huvita, mis ma teen ja kuidas ma teen, siis täna on ootamatult tekkinud huvilisi, kes kõik tahavad teada, mida ma teen. Ja iseäranis on tekkinud huvilisi, kes tahavad mul ära keelata selle tegemise, mida ma teha tahan. Aga mida ma siis sellises olukorras peale pean hakkama? Kas kuulama mõistlike inimeste hääli ja tõesti jätmagi asja katki ning lootma paremate tuulte saabumise peale või lähen ikka oma teed, mööda seda, mida valida tahan?

Kui juba sellised hoiatajad on olemas ja sellised, kes on valmis tegema kõik, et ma ei teeks seda, mida praegu teha plaanin, kas ma peaks sellest siis aru saama, kui selgest ja sirgest märguandest, et praegu pole just õige aeg teha seda, mida ma teha tahan.

Ma tean, et ma olen taaskord oma esialgsest plaanist ette ruttamas ja see, mida mulle praegu räägitakse, käib kokku just sellega, aga kuidagi ei näe ma seda lahendust, mida praegu tahan leida ja mida ilma oma valimata teeta ma kuidagi leidvat ei paista.

Hirmud ja teadmatus minu enda sees on praegu need, millega pean hakkama saama, soovid ja tahted ning kõik sinna juurde kuuluv.

Jälle kord alustamas

Jah, ma tean, et ma olen seda ennegi teinud. Siiani kasutult, aga nüüd alustan taaskord siis selle tegevusega, millega peaksin millalgi viimaks ühele poole saama. Lihtsalt tean, et pean. Mitte midagi muud ei jää üle, sest elu on selline. Tuleb tõele näkku vaadata, lõpetada enesepettus ning leppida sellega, milline seis on. Raske see kõik ju olema saab ja ega ma väga tahagi, aga vaadates, kuidas mingeid arenguid ei toimu, saan aru, et ju siis nii peabki olema, ju siis polegi ette nähtud, et midagi peaks toimuma.

Ja ma tean ka seda, et ma saan ainult enda eest otsustada. Nõnda ma siis tegema peangi. Otsustan enda eest ära ja lasen siis ülejäänud elul korraldada asjad nii, nagu tema tahab. Eks samas kõrval on tõdemus, et see kõik on mu enda valida, see, mida teen ja kuidas teen. Ikka enda otsustada ja seejärel vaid iseennast kiruda.

Ma tean, et ma olen ka selles osas juba ammu tark valmis olnud, kuigi lasin ennast ühel hetkel kaasa viia sellest, mis oli illusioon. Nüüd aga on mul olemas distants, mis annab selge silmavaate ja vajaliku selguse.

Reaalsus teel unedesse

Klassiruum, kust saab läbi minna. Õpilased selles klassi. Õpetaja sabast kinni võtmas ja ütlemas, et ma levitaks sõna, et nendega koos saab augustis tasuta reisile minna, et nende klassist olevat äraütlejaid ja ehk ma omapool levitaksin sõna.

Lennujaam, õige värav, aga midagi, mille pärast tuleb ära käia, et siis uuesti tagasi tulla. Minek, kõik sujub kenasti. Tagasitulekul aga aeg tiksub ja kuidagi ei taha õiget kohta üles leida. Trepid on ka imelikud, vahepeal on augud sees, teen mägironijale omaseid kõõlumisharjutusi, mind aidatakse ja saan vajalikule trepikorrusele. Siis hakkan otsima väljalennu väravat. Pardakaardi peal on number kuus. Panen oma peas lennujaama plaani paika ja püüan siis õiget kohta leida. Tee peal kohtan ühte tuttavat, ta pakub mulle midagi saiataolist. Ma ütlen, et mul on kiire ja ma ei saa. Siiski tuleb ta minuga kaasa ja ulatab mulle saiatüki, sest mul on jõudu vaja. Edasi vaatan lennujaama akendest välja, see ümbrus näeb väga metsik välja, kõik on rohtu kasvanud, aga siiski liiguvad siin metsikuse sees, sealhulgas puude vahel lennukid. Lähen edasi, järgmine väravanumber on 31. Siis saan aru, et liigun vist vales suunas. Püüan meeleheitlukult sammu lisada, kuid ma ei suuda kuidagi edasi liikuda. Siis võtan appi käed, et nendega pinda oma jalge all kinni hoida, aga see ei aita, sest sellega lükkan vaid plaati, mille peal liigun, endast tahapoole. Viimaks jõuan õigesse väravasse, lennuk pole veel välja läinud, kuigi aeg on juba ammu õigest ajast üle. Ise mõtlen selle kõige juures, et niimoodi ei jõua ma mitte kuhugi oma asjadega.

Midagi, mis on olnud reaalsus, leidis nüüd koha mu unes - see meeletu tunne, see tundeline tegutsemine, see kirg, mis on olnud tuntav. Sellisest unest on hea ärgata, kuid siiski on selle juures üks väga suur puudus - see tuletas meelde seda, millest puudust olen tundnud ja mille juba peaaegu unustanud.

pühapäev, 27. märts 2011

Aeg kivile istuda

Mõtlesin, et ei tea, kas äike on juba olnud, et kas ma võin kivile istuda. Arvestades ilma soojust võis arvata, et äike on juba olnud. Eks ma siis võtsingi kivil istet, vaatamata sellele, et olid olemas ka pingid, sest mulle meeldib kivi peal istuda.

Justkui selle olukorra meeldetuletusena lugesin, et Sangastes oli äikest olnud. Selle peale polnud mul muud teha, kui muiata, et Sangastes võib juba kivile istuda, vaatamata sellele, et meil siin on ilm parajasti selline, nagu ta on.

PS Täna Pirital käies sain aru, et kevad on kohe-kohe täies hiilguses kohale saabumas. Ja vaatamata sellele, et lumi on veel maas ja meri vaid kohati jää alt välja paistis, nägin mina juba terendavat kevadet.

Mehed!

Olukorrad, mis tekkisid, panid mind pead vangutama. "Mehed!" mõtlesin ma ja ohkasin taaskord. Ei saa nendega ja ei saa nendeta. Ikka ja alati mehed, piiride tunnetamine, olukordadega mängimine. Ja ikka jõuab kõik välja tõdemuseni: "Mehed!"

Mis siis teha, kui on siia ilma loodud mehed ja on siia ilma loodud naised, kes meestega läbi käivad. Mitte et väga tahaks või kogu aeg nagu peaks, aga ikka läheb asi nii kaugele.

Ma tean, et see pole midagi erakordset ja eks ma ikka aeg-ajalt olen ennegi sedasi pead vangutanud. Ja eks ma tulen selle tõdemuse juurde tagasi ka tulevikus.

Mis on siis see, mis sellise üldistamisevajaduse tekitab? Eks ikka need mängud, mida mängitakse, need asjad, mis käivad meeste ja naiste vahelise suhtlemise juurde, need "keelatud" teemad, mille ümber hiilitakse, aga millele vaid õrnalt vihjatakse.

Eks nad sellepärast nii võluvad ongi, selle mängimise pärast. Pole siis minulgi muud teha, kui võtta mängust osa ja anda põhjust meesterahvastele pead vangutada ja lausuda: "Naised!"

Märgatav ja märkamatu

Leidsin ennast mõtlemas selle üle, mis muudab meid teiste jaoks märgatavaks ja mis jätab meid märkamatuks. Leidsin ennast selle üle järele mõtlemas, sest mul oli aega ja võimalust olukordi ja inimesi kõrvutada, teineteise kõrvale panna ja nende peale siis vaadata.

Ühest küljest olid mul käepärast näited, kus ma sain aru, et ma olen täiesti märkamatu, sest minust astuti mööda ja peaaegu läbi, et aga ise kiiremini edasi saada. Seisin ainult nõutult nende inimeste ja olukordade juures ega osanud isegi adekvaatselt reageerida.

Teisest küljest aga oli inimesi, kelle jaoks olin vägagi märgatav. Ja selle märgatav olemise peale hakkasingi mõtlema, mis on need põhjused, miks kedagi tähele paneme, mis on need asjad, mis panevad meid kedagi märkama. Ega ma nende mõtetega suurt kuhugi jõudnud, aga minu peas nad ringi käisid ja otsisid vastust sellele küsimusele, leides minevikust küllaldaselt näiteid selle kohta, millega olen või teise inimese jaoks märgatavaks saanud.

Millest rääkida... (vol 3)

Meestega võib rääkida pikalt ka sellest, millised on meeste ja naiste vahelised erinevused. Samamoodi võib rääkida sellest, kuidas igasugune võrdõiguslikkus võib jaburaks kätte minna. Eks on ju loodud sookvoodid. Ma ei tea, kas Eestis mõni säärane kvoot olemas on, igal juhul olen kuulnud selliste olemasolust väljaspool Eestit. Tegelikult ei alanud see sookvootide jutt hoopiski mitte meeste ja naiste võrdõiguslikkuse juurest, vaid sootuks sellest, kuidas erinevates riikides erinevad rahvused omavahel hakkama saavad. Jutuks tuli kaks riiki, kus kaks suurima rahvaarvuga rahvust on koos eksisteerimas ja kuidas see siis toimib. Või pigem ei toimi, sest üks rahvus, kellele vastu tullakse ja luuakse kõik eeldused vastavalt oma teadmistele-oskustele saavutada ametiposte, mida nad väärivad, ei suuda siiski talle antud võimalusi realiseerida ja siis tekib justkui diskrimineerimine, aga asi on lihtsalt selles, et nende rahvuste esindajad ise ei vaevu pingutusi tegema, et oma võimalusi realiseerida. Aga nii on ju kõige lihtsam - viriseda ja olla rahulolematud. Kuid lõppeda võib see sootuks sellega, et diskrimineeritud saavad hoopis need, kes vaeva näevad ja edasi püüdlevad.

Kuid see on juba teema, mida ma käsitleda ei soovi, sest elu on mulle liiga tihti näidanud, et liigne tublidus ei vii suurt kuhugi, pigem saad selle eest karistada. Aga eks elus olen ma selgeks saanud ka selle, et iseenda vastu ei saa ja sellisena, nagu loodud olen, pean endaga ka leppima, sest enda põhiolemust ikka muuta ei saa, püüa palju tahad. Ja ma pole kindel, kas ma selles suhtes tahakski midagi muuta...

Mõni inimene kohe on...

... selline, et paneb naerma ja naeratama. Täna avanes mul taaskord võimalus näha inimest, kes ikka ja alati suudab mind naerma ja naeratama panna. Vaatasin seda inimest ja mõtlesin, et milline vägi on küll ühe inimese sees, kui ta mulle sedasi mõjub. Tema oskab ja teab, kuidas meelt lahutada, tema on osav selles, et minu suu kõrvuni pähe toimetada.

Ja kõige selle naermise ja naeratamise taustal on see inimene väga hooliv ja hoolitsev, mis mind tema juures veel eriliselt võlub.

Nõnda polegi imestada et vaid loetud minutite jooksul sai mu tuju heaks, isegi kui ma temaga sõnagi ei vahetanud, vaid kuulasin ja vaatasin ja nautisin. Ikka suutis ta minu sisse tuua selle soojuse, mida ta on sinna ikka tuua osanud.

laupäev, 26. märts 2011

Elu korraldab kõik

Oli mul üks päev, mis pidi sisaldama mingeid tegemisi. Hakkasin selle päevaga siis pihta ja toimetasin, mida olin vaja. Siis korraga tekkisid teised toimetused sinna juurde. Läks aeg edasi ja tulid kolmandadki. Nõnda sai suhteliselt tühjast päevast tegude- ja elamusterohke päev, kus oli aega nii aega parajaks teha kui ka kiirustada. Sedasi võib minna, kui oled võimalustele avatud ning aitad inimesi neis asjus, millega nad ise hakkama ei oska saada. Selle peale tuleb elu appi ja korraldab kõik, et sul saaks olema sisukalt veedetud aeg.

Kui teeb haiget, siis...

Kord rääkis mulle üks inimene, et kui mingi asi teeb haiget, siis see on õppetund selle kohta, et see asi, mida parajasti teed, ei ole sinu jaoks ette nähtud ja peaksid õppust võtma ning ära lõpetama selle asja.

Jäin siin nüüd ühel hetkel selle asja peale pikemalt järele mõtlema. Seda lihtsalt seepärast, et on olnud üks asi, millega olen päris aktiivselt toimetanud, aga mis ühel või teisel hetkel on välja viinud valuni, enamasti füüsilise valuni. Arvasin, et see on seotud ühe konkreetse inimesega, kuid praegu hakkab mulle üha enam tunduma, et see on seotud ühe konkreetse teemaga.

Ehk siis mõtlen siin omaette, kas ma ehk peaksin selle asja katki jätma, sest see on teinud ja jätkuvalt teeb mulle haiget. Ju siis ikka pole mulle seda ette nähtud, kui kõik märgid juba seesugused olema kipuvad.

Lapsepõlvemälestused

Lapsepõlvemälestused on ühed toredad asjad, alati jääb selline mulje, et kui oli lapsepõlv, siis oli kõik ilus ja hea. Mälestused sellest ajast on soojad ja mõnusad, head meenutada ning neid tahaks ikka aeg-ajalt läbi elada.

Elu pakub vähemalt selliseid võimalusi, et aeg-ajalt on võimalik külastada neid kohti, kus sai lapsepõlves käidud. Ja kurvaks kipuvad need kogemused kätte, mõtlen ma praegu. See, mis sellel ajal oli imeline ja suurepärane, ei pruugi tänases aeg-ruumis enam kuidagi seda olla ja niimoodi jäävad need minevikumälestused oma aega kinni ja tänapäeva neid kaasa tuua kahjuks ei saa. Mis teha, elu on selline ja on muutnud neid paiku, mida kalliks olen pidanud. Kuid võib-olla on selles kõiges, selles praeguses vaates neile paikadele oma osa ka selles, et aega on mööda läinud ja minu silmad märkavad nüüd midagi sootuks muud ega oska enam imetleda neid asju, mis tookord võlusid? Eks vaatajast ikka sõltub väga palju sellest, mida ja kuidas ta näeb ning millest aru saab.

Ikka merehaige

Nägin inimesi mäe otsa ronimas ja kohe tabas mind mõte: kui nad sinna tippu jõuavad, siis nad näevad merd. Ja hetk hiljem sain aru, et see pole sugugi nii. Kuidas saab keset sisemaad, merest kilomeetrite kaugusel, mäe otsa ronides merd näha? Otse loomulikult pole see võimalik, aga minu pea tegi sellise ühenduse ja ilmselt oli see kantud mingist sisemisest tundest, et kui ronid mäe otsa, siis paistab meri kätte. Aga see ei pruugi ju ometi niimoodi olla ja olen ma ju varemalt isegi olnud sellises seisus, kus ühe mäe otse jõudmine tähendab seda, et selle taga näed teist, kolmandat ja neljandat, mille otsa ronida. Kuid see tunne minu sees ja see iseeneslik mõte oli kohe kohal - jõuavad mäe otsa ja näevad merd - merehaige, nagu ma jätkuvalt olen.

Kujutlusvõimel lennata lastes

Leidsin ennast nägemas seda, mida tegelikult ei olnud. Tegelikult leidsin ennast pigem ette kujutamas seda, mida ma juhtuvat tahtsin. Ja siis leidsin ennast mõtlemas selle peale, et kui ma juba suudan midagi endale nii elavalt ette kujutada, kas siis see asi ka tõeks peab saama? Ikka mängin ma mõttemänge, ikka on olemas asju, mille tõekssaamist ma loodan, kuid seekord ette kujutatu oli nii tõeline, et ilmselt näitab see, milleks ma valmis olen ja millises suunas liikuda tahan.

Kujutlusvõimet peab olema (ja kujutlusvõimele peab tiivad andma), ilma selleta ei saa, kuid siiski tahan ma, et mõned asjad vaid väljamõeldisteks ei jääks, vaid ka ikka reaalses elus aset leiaksid.

Ujedusest üle saades

Mul oli vaja avalikult esineda. Mitte palju, öelda paar sõna ja kõik. Aga kuna minu avalike esinemiste arv viimasel ajal on nullilähedane, siis tabab mind sellisel hetkel ujedus - kardan, et sõnad takerduvad suhu ja kõik, mis ma välja ütlen, kukub valesti välja. Kuid siis leidsin oma peast ühe mõtte - ma ju oskan rääkida, ma ju tean, mida ma rääkima pean, seega pole mul mitte midagi karta. Ja kui tuli minu hetk suu lahti teha ja avalikult üles astuda, polnud kusagil märki sellest tavalisest ujedusest ja erutuslainest, kõik toimus rahulikult ja ilma suurema pingeta.

Veidi hiljem leidsin ennast mõtlemas selle peale, et selline mõte peaks mul aitama ka palju teisi asju korda ajada ilma suurema kahtluse ja kõhkluseta. Eks tulevik näitab, kas see ka tegelikult niimoodi olema saab.

Ikka otsast alata

Inimene on ikka imetlusväärne olevus, leidsin ma vaadates, kuidas toimub Jaapanis elu taastamine pärast maavärinat ja tsunamit. Kust küll võtavad inimesed sellise jõu, et vaatamata sellele, et nad just üle elanud katastroofi, tõusta jalule ja hakata otsast peale oma elu ülesehitamisega. Ilmselt on sealsed inimesed juba mitmeid kordi pidanud seda tegema. Kuid vaevalt on neid, kes on alla andnud, ikka võtavad inimesed ennast kokku ja suudavad taastada elamisväärsed tingimused.

Eks see ole samamoodi ka meil siin elavata vanemate inimestega, kes on üle elanud sõja ja küüditamised, on olnud sunnitud kodust lahkuma, on ilma jäänud kõigest (õnnelikumad peaaegu kõigest), mis neil on, ja tõusnud jalule ning kõigele sellele vaatamata ikka selja sirgu löönud ja oma elu otsast alustanud.

Minu lugupidamine!

Elust, majanduselust

Ükspäev jäi mu pilk pidama autol, autoks oli Audi, vist A4, kindlalt ma seda ei mäleta. Küll aga mäletan, kuhu viis välja selle auto nägemine. See viis välja jutuajamiseni sellest, kuidas meie elus, iseäranis majanduselus, on kõik sedasi seatud, et kõiki asju tuleb ikka ja uuesti teha.

Põhjus, miks just see auto sellise teema endaga kaasa tõi, seisnes selles, et jäin silmitsema selle auto tulesid, ju nad siis olid piisavalt pilkupüüdvad, mis ilmselt ongi selliste tulede eesmärk. Kuid minu mõtted ei läinud seepeale hoopiski mitte selles suunas, et endalegi võiksin seesuguse pilkupüüdvate tuledega auto rõõmustada, vaid sootuks teises suunas. Minu mõtted hakkasid liikuma hoopis sinnapoole, et needsamad tuled on erinevad Audi A4 eelmiste aastate mudelite tuledest, mis tähendab, et nende tulede tootmiseks on vaja uusi seadmeid, mis omakorda tähendab seda, et mingid seadmed, mis siiani olemas on olnud, saavad nüüd kasutatud juba vaid varuosade tootmiseks. Ja sealt edasi mõttejada, et majandus toimib tänapäeval selliselt, et aina vahetatakse vanu asju uute vastu välja ilma, et nad jõuaksid oma aja ära elada ja pole siis imestada, kui majandus endaga ummikusse jõuab, kui keegi enam ei vaja neid uusi asju. Siinkohal tulevad mulle meelde kriisiaastad, kui Paldiskis seisid suurtel laoplatsidel uhiuued autod, sest mitte keegi neid ei tahtnud. Nüüd on need ajad möödas ja ilmselt läheb uute autode müük taaskord mäest üles. Sedasi siis ka uute tuledega Audi A4 liigub ringi, et ahvatleda inimesi teda ostma.

reede, 18. märts 2011

Sammuke lähemal?

Kui on mõni asi, mis hinge närib, siis tuleb ikka astuda samme sinna suunas, et see asi ära korraldatud saaks. Mina olen selline kannatamatu inimene, et kui midagi hinge närib, siis pean ma sellega ikka tegelema ja asja võimalikult kiiresti ka korda ajama.

Nii ma siis olengi alustanud ühe hingenäriva teemaga, täiesti ettevalmistamata, täiesti otsustavalt, suure riski peale välja minnes, et vaadata, mis saab ja kas kõik, mida mõtlen, ka õnnestub.

Teed ma alustasin ja plaan on päris kindel. Esimesed sammudki on astutud. Kas see tee ka kuhugi viib või sellest midagi välja tuleb, eks seda näita aeg. Ja läheb, kuidas läheb, teada on vaid see, et nii peabki minema.

Ilus päikeseloojang

Eile oli imeilus päikeseloojang - erepunased pilved hallikas-sinistega segamini. Täna oli samuti imeilus päikeseloojang - helesinisel taevalaotusel vaevalt eristatavate pilvedega. Ikka on ilu, mida tähele panna, ikka on ilu, mida märgata.

Rääkisin möödunud nädalavahetusel ühe meesterahvaga. Teemaks oli see, mida tema oma elu jooksul näinud on. Võtsin siis tema heietused kokku lausega: "Kui kaua elada, siis koguneb igasuguseid kogemusi." Tema aga ütles seepeale mulle: "Selleks ei pea kaua elama, selleks peab märkama ümberringi toimuvat, aga tänapäeval elatakse oma elu sedasi, et ei panda tähele."

Jah, eks ta nii on. Tormame oma elus ringi ja nii jäävad märkamata märgid, looduse märgid. Kuid ometi on neid, kes märkavad. Tahan minagi olla nende märkajate seas. Võtan endale ikka neid hetki, neid märkamise ja tähele panemise hetki. Ja siis saan aru, et on hea märgata ja tähele panna, sest see on just see, mis teeb elu võluvaks.

esmaspäev, 14. märts 2011

Lõuna-Eesti Alpid

Sõitsin Lõuna-Eestis ühe hotelli juurde, et vaadata, kas saan sinna ööseks jääda. Parkisin auto parkimisplatsile ära (enne tegin tervele parkimisplatsile tiiru peale ja kuigi leidsin tagumises nurgas koha, avastasin, et hotelli ukse juurde olev parkla osa on ka tühi ning sõitsin siis sinna) ja läksin mäkke viivast trepist üles, et vastuvõtus ennast sisse registreerida. Kui ma siis hotelli sisse olin jõudnud, sain korraga aru, et on ju see nädalavahetus, mil kõik inimesed suusatama on tulnud, et vaevalt neil vaba tuba üldse on. Ja kuna kell ei olnud kaksteist päeval, siis ei tihanud ma seda veel küsida ka, sest tavaliselt saab ennast hotellidesse sisse registreerida alles kella kahest pärastlõunal.

Ja siis sattusin ma aknast välja vaatama. Silma hakkas tume mets ja ülespoole vaadates valged mäetipud, millest pilveräbalad üle liikusid. Kui pilgu taaskord hotelli lähedusse tõin, nägin, et kaks puust rada lähevad üles nende valgete tippude juurde. Kuna mul aega oli, mõtlesin, et võin ju teha jalutuskäigu.

Läksin siis hotelli rõdule, selle piire loksus, aga servast nägin, et sealt läheb alla redeli moodi trepp, mis viiks mind mäkkeviivate radade alguse juurde. Kuigi kartsin, panin silmad kinni ja ronisin sellest trepist alla ning peagi leidsin ennast tänavalt. Seadsin sammud selle raja alguspunkti poole, kust mäkketõus oleks laugem olnud. Aga hotelli rõdul olevad inimesed ütlesid, et ma peaks minema edasi, et natuke mööda tänavat edasi minnes tuleb see koht, kus saab otsemat teed mäkke. Nende soovituse peale ma siis läksingi edasi ja korraga oli mulle tekkinud seltskond, kes tahtis minuga koos mäkke ronida ja peagi leidsime ennast kahe puust värava ees, millest parempoolse taga teadsin algavat otseteed, aga millest vasakpoolse me valisime, sest seal oli üks inimene meid juba ootamas ja avas meile selle värava seestpoolt. Läksime siis mööda seda teed edasi, kuni ühel hetkel saime aru, et see tee ikka ei viia mäkke, sest tänava ääres muutus elu väga tormiliseks, toimus kauplemine ja inimesed rääkisid valjul häälel.

Ühel hetkel otsustasime tagasi pöörduda ja minu peas mõlkus mõte, et me peaks vaatama, kas üles mäkke saab ehk ka mööda kõrvaltänavaid. Ja siis ühel hetkel vaatasimegi mäe poole ja kõik, mis silma hakkas, oli sinine palee ja selle kõrval veel teinegi suurte kuplitega palee. Kuna meie seltskonnas oli minu teada ka inimene araabiamaadest, küsisin, kas neil seal on ka selliseid värvikirevaid paleesid. Tema vastas selle peale, et ei, neil on ainult valged.

Kõrvaltänavasse me ei keeranud ning jätkasime tagasiteed. Ühel hetkel oli osa mu matkakaaslasi eest ära läinud ja enda arvates leidnud raja, kust saab otse mäkke. Aga kui mina lähemale jõudsin, siis sain lugeda sildilt, et see on hoopis Siberi mälestusmuuseum või midagi seesugust.

Kusagil siin vahepeal võttis keegi välja kaardi ja näitas selle pealt justkui oleks meie Saksamaal ja seal oleks Milaano, see keskmine ja õige, ning Saksamaast lõunas asus India. Ja mäed, mida nägime, olid Alpid.

Jätkasime oma matka ja varsti hakkas pimenema. Arutasime asja ja leidsime, et täna me mäkke ikka minna ei saa, sest nii me ei jõua kuhugi. Leppisime kokku, et järgmisel hommikul läheme.

Keegi lubas veel midagi välja printida, aga hotelli vastas oleval trükikeskusel oli ukse peal silt, et homme printimist tehnilistel põhjustel ei toimu. See oli justkui vaade tulevikust sellesse hetke - tagantjärele tarkus, et see asi jäi tegemata ja see asi, mida välja printida lubati, jääb alatiseks välja printimata.

Ja siis oli aeg ärgata üles Lõuna-Eesti Saksamaa India Alpide reisilt...

pühapäev, 13. märts 2011

Mida ma siis tunnen?

Sain teada uudiseid, need polnud just eriti head. Need olid uudised ühe inimese kohta, selle kohta, kuidas tal läheb. Siinkohal on vist vaja ära mainida ka see, et minu suhted selle inimesega ei saa enam kunagi olla head, vaid pigem on hea, kui see inimene minu teele ei satu.

Ja nüüd, muude asjade keskel, sattusid uudised temast minu teele, need mitte just eriti head uudised. Eks märgid, et asjad on teel halvemuse poole, olid juba ammu olemas. Kõrvaltvaatajad oskasid asju juba ammu läbi näha. Aga see on hoopis teine teema.

Mind pani enda sisse vaatama hoopis see, milline oli minu reaktsioon nende uudiste peale. Kuigi esmane reaktsioon oli umbes selline, et sai, mis tahtis, siis mingil hetkel hakkasid esile kerkima ka teistsugused mõtted ja tunded. Kuigi mu sees on solvumine ja valu, on kusagil pinna all ikkagi ka need tunded, mis olid enne. Aga aus pean ma olema selles osas, et haigetsaamine on jätnud oma jälje ja sellest üle ning ümber saamiseks pole ma praegu veel piisavalt tugev.

Aga kogu selle asja juures oli veel üks teine avastus - aeg on oma töö teinud ja kui varemalt oleksin ennast imenud infokildude külge, mis ringi lendasid, siis nüüd tundsin ennast justkui distantsilt kõike toimuvat pealt vaatamas.

Seda olin ma oodanud

Vaatasin vilksamisi mere poole ja suur oli mu üllatus. Meri, mis tundus, et jääb veel pikaks ajaks jää meelevalda, oli jääta, lahti, loksus ja lainetas. Ja siis sain ma aru, millest ma olen puudust tundnud. Just sellestsamas merest, mida jää juba pikalt enda alla matnud oli. Temast olin ma puudust tundnud ja nüüd oli ta siinsamas olemas. Selle peale sai minu süda hetkega rõõmsaks ja suule tuli lai naeratus.

reede, 11. märts 2011

Get your story right

Mitu allikat, mitu erinevat versiooni. Selliseks võib minna olukord, kui räägid inimestega eraldi. Igaüks räägib oma loo, aga mina, kes ma neid lugusid kuulan, hoian kahe käega peast kinni ja imestan, miks nende lugude vahele tekivad vahed. Kui räägitakse samast asjast, siis peaksid ju lood sellest asjast olema sellised, et nad omavahel kokku sobivad. Aga kui andmed on igast allikast erinevad ja räägivad teineteisest mööda, siis peaks ju kõigile rääkijatele ütlema: "Get your story right!"

Ja kõige enam käib mu peas ringi mõte sellest, kus siis see õige lugu tegelikult on. Või ongi kõik need lood valed ja tõde on hoopis kusagil mujal? Vaat sedasi võib elu vahel asjad kätte näidata, isegi siis, kui suurt ei pinguta, tekib vaid pisukese mõtlemistegevuse tulemusena kahtlus hinge, sest asjad ei klapi omavahel.

Naised autoroolis

Tean, et see, mida ma kohe kirjutama hakkan, ei sobi mitte ühegi endast lugu pidava ja teisi inimesi austava inimese juurde, aga kirjutama ma sellest asjast pean, sest olukord, mida pealt nägin, oli täpselt selline, et see tekitas suure hulga emotsioone minu sees.

Pilt, mis mulle avanes, oli seesugune - kaks naisterahvast hakkasid peaaegu korraga teineteise kõrval autodega tagurdama. Tagurdavad siis mõlemad ja jäävad peaaegu ühekaugusele seisma, teineteisega peaaegu paralleelselt. Üks naisterahvas näitab, et tahab teise kohale parkida. Teine siis tagurdab sedasi, et saaks selle esimese naise auto tagant ümber keerata. Esimene aga, selle asemel, et auto paigale jätta, tagurdab ka edasi. Peale kolmandat analoogset tagurpidiliikumist saab see, kes oma kohalt ära tagurdas ja ära tahtis sõita, tema kohale parkida soovijast mööda. Nüüd sisenesin "mänguväljakule" mina. Mõtlesin, et keeran ümber ja tagurdan sellele kohale, mis ümberparkijast vabaks jäi. Olin juba peaaegu ennast ümber keeranud, kui küljepeeglist nägin, kuidas ümberparkija hakkab tagurdama. Loomulikult panin edasisõitmiseks käigu sisse ja tulin eest ära. Natukese aja pärast siis manööverdasin oma auto kenasti soovitud kohale. Tulin autost välja ja peaaegu oleksin naisterahva peale karjuma hakanud: "Lastakse ka igasuguseid autokoolist välja!"

Tean, et see oleks olnud kohatu ja ebasobiv, aga emotsioon minu sees oli täpselt selline: "Jälle üks naine rooli lastud, kes ei jaga maad ega ilma." Pead pani vangutama see, mismoodi võib inimene tegutseda ja kuidas mitte aru saada sellest, et kõige parem oleks üldse kõik tegemata jätta.

Sellise kogemuse peale saan aru meesterahvastest, kes mõnikord oigavad: "Jälle naine rooli lastud." Samas jagavad meesterahvad ka kiidusõnu naistele, kes normaalselt sõidavad ja saavad aru, kuidas toimetada ja mida teha. Ja samamoodi on ka meesterahvaste seas selliseid autojuhte, et võtab ikka vanduma küll mõnikord. Aga õnneks on mul kogemused, mis lubavad asju ja olukordi läbi näha ning seeläbi ära tasandada need olukorrad, mis muidu võiksid viia lõhutud autodeni...

neljapäev, 10. märts 2011

Privaatsuse vajadus

Ükspäev, kui oli ilus ilm, käisin metsas ja mere ääres jalutamas. Ja avastasin ennast taaskord mõttelt, et mulle meeldib, kui mul on võimalus nautida privaatset metsa, privaatset merd. See tunne mu sees, kui ei ole ühtegi inimest ümberringi, on ütlemata hea. Samas tean ka oma kogemusest, et mul peab selle privaatsuse juures olema võimalus ka vajadusel kellegi seltsi otsida, kellegi juurde minna, kellegagi koos midagi teha.

Aga seekord, jalutamas käies, sain täie südamega nautida privaatset metsa ja privaatset merd. Need on nautimist väärt hetked. Ja ma võtsin selle aja, et tunda endast läbi minevat looduse rütmi ja hääli, puude tuule käes kohisemist, lindude üksikuid huikeid, valguse ja varjude mängu.

Siia juurde tulid mulle meelde viimase aja loodusvaatlused - ühel jalutuskäigul nägin hiirt ühe puu alt teise alla tormamas, ühel hommikul aga luusis kodumäel rebane ringi, ühel teisel hommikul toimetas aga rähn kase otsas ja minu lähenedes lendas järgmist sobivat toksimiskohta otsima ja päris mitmel korral on mul õnnestunud näha luiki üle lendamas, kui olen parajasti autoga teel olnud.

Niidid jooksevad...

Ikka on nii, et infoniidid jooksevad kusagil taustal. On asju, millest inimene võib-olla ei peaks midagi teadma, aga ikka teeb elu nii, et niidid hargnevad kusagil nähtamatutel tasanditel ja otsides sootuks midagi muud takerdud nendesse, jääd kinni ja tõmbad, tundub, et täiesti juhuslikult, enda jaoks vajaliku infoniidi välja, silmad kinni, pimeduses kobades satud ikka selle ainuõige niidi peale, sest nii on ette nähtud ja pead teada saama asju, millest muidu midagi ei teaks.

Infoühiskonna ajastul on info see, mis määrab ära kõik seosed. Nõnda võin olla õnnelik, et taaskord olen komistanud millegi otsa, mille teadmine minu jaoks vajalik on.

Ma ju teadsin

Nagu ikka, algas hommik oma tavalise tüünusega. Ikka need rutiinsed toimingud, ikka üks ja seesama. Kõik otsast peale, uus päev ees valla.

Oli üks toimetus, mis tuli ära teha. Ja juba sel hetkel, kui ma sellega alustasin, teadsin ma, et sinna see asi siis nüüd läheb, sinna, kuhu ta tavaliselt ikka läinud on. Läks aega ja siis selgus, et läheb veel rohkem aega.

Ja juba ainuüksi sellest, et läheb veel rohkem aega, teadsin ma juba, et see tähendab täpselt seda, mida ma juba teadsin, teadsin juba enne. Ja nii see asi siis läks, läks see lubatud aeg ka mööda ja tuligi välja, et aega tuleb veel anumatesse juurde lisada.

Ma ju teadsin, juba hommikul, et see asi niimoodi läheb. Ma ju teadsin, sest mul on kogemus. Aga kas saab see asi kunagi ka minema niimoodi, et ei läheks nii, nagu ma tean, et läheb, vaid läheks niimoodi, nagu ma tahan, et läheks?

Sõltuvuse küüsis

Sattusin minagi nüüd sõltuvuse küüsi. Lihtsalt, ilma suurema ettevalmistuseta, ilma suurema plaanita leidsin ennast olevat vaimustunud ühest teleseriaalist. Olin vaimustunud suisa sedasi, et ootasin aega, mil mul on taaskord võimalik DVD mängima panna ja järjekordseid lugusid nautida.

Minu õnneks oli seriaal lühike ja nüüdseks on kogu lugu läbi vaadatud ja uuesti otsast alustamiseks pole ma praegu veel valmis. Aga peagi see aeg ei tule...

Kui just ei juhtu, et ma vahepeal endale "Sõprade" seriaali täiskomplekti ei rõõmusta ja siis ennast seda vaatama ei unusta. Aga eks elu annab peagi sellelegi küsimusele vastuse.

Vaba valik

Ma olen alati uskunud sellesse, et inimene peab toimetama oma vaba valiku kohaselt. Olen alati olnud veendunud, et inimene peab vabalt valima, kas ta midagi tahab või ei taha.

Kuigi see võib olla naiivne arvamus, siis olen ikka selle järgi ka talitanud. Ja ise olen tahtnud väga paljusid asju teha, mis on kõik minu vabad valikud olnud. Eks mõnikord olen oma valikutega hädas ka, aga mis teha, teistmoodi ma ka valida ei oska.

Ja eks ole minu vaba valik ka see, et ma tahan, et teistel oleks nende vaba valik toimetada oma südame ja soovide järgi, teha seda, mida hing ihkab. Ja kui ei ihka, siis jätta ka tegemata kõik asjad.

Ühel hetkel said kirja pandud umbes sellised read:

Ma tahan olla midagi,
mida Sa tahad,
ma ei taha olla midagi,
mida Sa pead.

Ja ma jätkuvalt usun nendesse ridadesse, olgu siis see Sa kes tahes.

Mõned laused...

Kui inimene laseb endast mõned laused välja, siis võib juhtuda nii, et need laused elavad selle inimese sees, kellele need mõeldud on, veel päris pikalt.

Nii leian minagi ühel detsembripäeval lausutud lauseid endas ringi lendamas ja nende teemal isekeskis aru pidamas. Need laused said välja öeldud seetõttu, et hooliti ja armastati. Millist mõju nad aga avaldasid, ei saa ütleja mitte kunagi teada.

Need olid mõeldud toetuseks elus edasimineku plaane silmas pidades. Aga mõjusid nad sootuks vastupidi ja sellist mõju avaldavad nad ka praegu.

See, kuidas miski meisse mõjub, on seotud sellega, millised on meie kogemused ja milline on meie mõttemaailm. Eks ikka oskame käia, ka oma mõtetes, vaid neid radu, mida me juba tunneme. Tuntud radadelt on meeletult raske kõrvale kõndida - harjumus on suur ja vaod sellel teel seda suuremad, mida tihedamini neid radu tallame.

Nõnda suhestun minagi nendesse öeldud lausetesse läbi enda isikliku prisma. Ilma selleta oleks nende lausete mõjugi vast teistsugune.

Püüan olla tänulik selle eest, et mulle on antud kõrvalpilk ja võimalik vaade kõigele, mis toimub. Aga päris lõpuni ei ole ma seda siiani suutnud. Miks muidu need laused mu ikka ja jälle üles leiavad? Pole selle asjaga mul siis muud teha, kui aga võtta jälle kätte ning jätkata seda visa võitlust.

kolmapäev, 2. märts 2011

Millist märki kannaksid Sina?

Unenägu pakkus mulle taaskord ühe huvitava mõtteteema kätte. Leidsin ennast kaelast ära võtmas ketti, mille otsas oli väike peatumist ja parkimist keelav märk. Selle asemel panin kaela keti märgiga, millele oli kirjutatud SKATE ja veel midagi. Seda tean väga hästi, miks selline tegevus mu unenäos oli, aga kust tuli selline märkide valik? See on juba küsimus omaette. Ju siis mõtted on selliste teemade juures, et need ka unenägudesse sisse tulevad.

Teema, mis sellest unenäost aga välja arenes, oli seesugune, et millest märki kannaksid Sina ketiga kaelas? Kas oleks ka mingi kirjaga märk või oleks sootuks mingi sümbol. Minul on omad ketiga kaelas kantavad asjad olemas ja teada ning niipalju, kui see minu teha on, on nende nimekiri juba praegu lõplik.

PS Selle peale tuleb mulle meelde veel üks unenägu, kus Tallinnas Balti jaamas oli tualeti kasutamise tasuks 1.80 eurot, mille peale ma kõva häälega protesteerima hakkasin, et kuidas need, kes teenust pakuvad, üldse mõtlevad, et kellelgi on olemas selline raha, et tualetis käia ja läksin jaamahoonest teist samalaadset asutust otsima. Nagu aru saada võite, ei ole mu ööd sugugi igavad, ikka leiab sealt midagi seesugust, mis veel hommikulgi meeles on ja hämmastama paneb.

Hajameelsuse uus tase

Tulin tanklas autost välja, sest oli vaja autole veidi juua anda, et ta ikka edasi ka sõita jaksaks. Tulin välja, läksin tankuri juurde, hakkasin bensiinipaagi korki pealt ära keerama ja siis sain aru, et midagi pole päris sedasi, nagu olema peaks.

Mina, oma hajameelsuse uue taseme saavutamise tuhinas, olin unustanud automootori käima. Vedas, et ma selle asja enne ära jagasin, kui oleks võinud juhtuda midagi seesugust, mille peale ma isegi mõelda ei sooviks. Samas ei tea ma ka seda, mis oli see, mis minus tekitas tunde, et midagi on teistmoodi, kui olema peaks. Igal juhul tänan õnne, et õigel hetkel olukorrale jaole sain.