Can we still be friends?

"Vanilla Sky" filmimuusika plaadi peal on sellise pealkirjaga laul. Kas me võiksime olla sõbrad? Kuidas saab üldse tekkide selline mõte, kui on ära käidud juba kaugemal ja tunnetatud midagi rohkemat kui sõprus? See on vaid enesepettus. Sõpruse ja armumise vahel on mõnikord väga õhuke piir, peaaegu tajumatu. Aga mis siis, kui mõne inimesega, mis sellest, et ta tekitab armumisega seotud tundeid, tahaks siiski enne sõbraks saada ja siis edasi minna, kui tee on ette nähtud?

Kas me võiksime olla sõbrad? Küsimus, mis on jäänud küsimata. Ja seetõttu ehk pole meist ka sõpru saanud. Kuigi ühiseid arusaamu ja puutepunkte, millele sõprust rajada, on küllaga. Ka väärtushinnangud on sarnased. Kas ehk liiga sarnased? Armumise juures ei tule sarnasus väga kasuks, vaja oleks teineteise täiendamist. Sõprusega on lood vist veidi teisiti.

Annaks paljugi ära

Vahel tekib tahtmine inimestele mõista anda, et nendele ja nende jaoks annaksin paljugi ära. Mida olulisem on inimene, seda enam olen valmis ära andma, seda enamast olen valmis loobuma. See vist on soov rõhutada inimesele, et olen tema jaoks nii mõnekski asjaks valmis. Õnn on, kui teine inimene seda mõista taipab. Ja iseäranis suur õnn on see, kui teine inimene seda ka hinnata mõistab.

Elufilosoofia mõju

Leidsin ennast saamas aru sellest, et elufilosoofia, mida praktiseerida olen püüdnud, mõjub väga hästi. Filosoofia ise on siis selline, et anna ja Sa saad kümnekordselt tagasi. Jah, see kõlab, nagu oleks ma saama peal väljas – kogu andmise asi on ehitatud selle peale, et aga saaks ja rohkem. Tegelikult on andmise juures nii palju rõõmu, et see on juba kümnekordne saamine. Ja kui veel kusagilt kõrvalt ka midagi juurde tuleb, siis ongi seda kõike nii palju, et pole teada, kas ikka ära mahub.

Lisaks avastasin veel ühe huvitava asja elu juures või siis maailma peale vaadates – kui püüad olukorda kontrollida, siis paratamatult tekivad probleemid ja seetõttu vist lähebki olukord kontrolli alt välja. Lase aga asjadel omasoodu kulgeda ja toimeta nii, nagu tunned, et õige on, ja kõik läheb nii, nagu peab.

Seadsingi ennast mõtteseisundisse: „Kõik läheb nii, nagu peab.“ Ja jälle näidati mulle, et see on ainus võimalus, kuidas lasta olukordadel ise laheneda ja seda soodsas suunas. Oleksin ma hakanud tegema mingeid meeleheitlikke samme, oleks see asi ilmselt lõppenud katastroofiga. Aga kui asjad said omasoodu kulgeda, siis läkski kõik õigesse kohta – tuli see, mis tulema pidi. Leidsin ennast mõtlemas selle peale, et mõnikord on vaja usaldada oma sisetunnet ja seda, et ka teised inimesed teevad seda, mida neilt oodata tahaks. Ja ennekõike tuleb usaldada elu.

Asjad, mis midagi tähendavad

On asjad, millel ei ole tähendust. Ja on asjad, mis tähendavad midagi. Tähendusega asjad on need, mis on olulised. Nõnda leidsin minagi ennast ühest tähenduslike asjade ahelast. Õnnelik olin selles ahelas. Tähendasid need asjad midagi nii andjatele kui ka saajatele. Ja mis võiks olla veel vahvam, kui südamest südamesse minevad, sügava tähendusega asjad.

Üks meeletutest

Tundsin jälle ära. Mu ees seisis üks meeletutest. Inimene, kes oskab unistada ja oma unistused ka teoks teha. Meeletus kumas läbi igast tema sõnast ja nii mõnestki teost. Samas mina kõrvalseisjana leidsin, et ma olen ikka paras siidinäpp. Mina ei oleks valmis selliseid asju tegema, mina tahaks olla mõnusasti, enda jaoks mingeid ekstreemsusi loomata. Aga võib-olla ongi meeletute jaoks parim olemise vorm alaline katsetamine ja enese proovilepanek? See on see olek, kus nad ennast hästi tunnevad.

Vanem, aga mitte targem

Elu näitab ikka üsna korralikult kätte, mis on need asjad, milles ka aastad tarkust juurde ei too. Eks see ole elu ja kõik tema sisse puutuv, milles õppimine käib, kuid millegipärast tundub, et tulemusi kuskilt ei paista. Inimsuhted on sellised asjad, mille valdamiseks tuleb terve elu ära elada ja siis ikka ei oska mitte midagi nende suhtes peale hakata. Nõnda tundsin minagi, et aastad on läinud, kuid targemaks pole ma nende aastatega saanud. Ikka on sedasi, et mõjuvad needsamad asjad ja toimivad needsamad nõksud.

Inimene põlemas

Kuulsin, kuidas telefoniliini teises otsas inimene põles. Nõnda vähe oli vaja selleks, et süüdata tuli, mis suure leegiga lõõmama lööks. Mul on hea meel, et ma sellist asja suutsin. Tegelikult ei teinud ma ju üldse palju, tegin õige väheke. Aga kuulda inimest põlemas, kogu hingest, on rohkem kui ihaldatav tasu sellise süütamise eest. Mõnus on see sisemine tunne, kui oled enda jaoks olulise inimese jaoks midagi olulist korda saatnud ja suutnud ta tõmmata lõõmama.

Ise tuleb endale võimalused luua

Näedsasiis, käes ta siis ongi. Tahtsin mis ma tahtsin, otsisin võimalusi mis ma otsisin, nüüd on nad siis viimaks leitud. Ja kõik, mida soovinud olen, kipub täide minema. Võimalused tekitasin endale ise. Ikka kippus asi sedasi olema, et muudmoodi ei õnnestunud seda asja korraldada, kui pidin kogu toimetamise enda peale võtma.

Muutunud elu

Nüüd siis olid need sõnad mu kõrvus, sõnad, mida muidu olin ihaldanud kuulda. Nüüd olid need sõnad mu kõrvus ja ma vastasin kutse peale: „Ei!“ Seda asja poleks ma ette kujutanud, et mina midagi seesugust võiksin teha. Kas siis ikka on elus sedasi, et kõik asjad tulevad millalgi, on vaja vaid kannatlik olla ja ära oodata, millal otsustav hetk saabub? Aga ootamise aeg on teadagi maru pikk ja polnud mul aega pikki aastaid oodata. Nüüd on kõik muutunud ja nõnda teistmoodi, et ma võisin vastata eitavalt (vist jätkuvalt) nii ihaldusväärsele kutsele.

Tegin maailma paremaks

Tegin maailma paremaks. Aitasin neid, kes abi vajasid. Eks seal oli mitu asja koos, miks üldse aitama asusin. Olid omad huvid ka mängus. Aga peamine oli kogu asja juures see, et sain milleski erilises kaasa lüüa. Sain osa millestki, mis pole laiadele massidele ja mis mõnele inimesele väga palju tähendab.

Kuid kogu selle maailma paremaks tegemise juures oli kõige olulisem see, et ka minu enda maailm muutus sellest paremaks (taaskord tekkis põhjus naerusui ringi käia).

Kriibib

Vaatasin täna pilte, ilusaid pilte. Ja tundsin, kuidas hing kriibib. Tahaks ka selle ilu sisse. Isegi, kui praegu ei ole seda ilu, vaid on tuisk ja torm, külm, lumi ja jää. Ikkagi tahaks selle sisse. Või vähemalt tahaks kuidagigi saada selle ligi, mis ilus on.

Ja loomulikult ei saanud asi piirduda ainult sellega, et võiksid olla ainult need ilusad pildid. Pidin nägema ka veel kriipivamat pilti. Et ma ikka teaks, millest ma ilma olen jäänud ja mis mulle ikka veel osaks pole saanud.

Tundemeenutused

Nii, see on nüüd siis käes. Olukord on kontrolli alt väljunud. Miks? Kuidas? Millest? Aru ma ei saa. Kas siis nii kergesti see käibki, lihtsalt üks pilt, üks nõksatus, üks mõte ja ongi kogu lugu? See kõik peaks olema ununenud, peaks olema kustutatud, aga pole ta nii väga midagi. Miks ta nüüd siis jälle siin on? Kuhu kadus see neutraalsus? Mis oli see, mis meenutas jälle kõiki neid tundeid?

Kõige hullem on see, et tegelikult pole mulle seda kõike üldse vaja. Ma ei taha neid asju uuesti läbi elada. Aga mingid asjad on ikka kusagil sügaval sees ja nende vastu ei saa. Mis kord juba sügaval hinges, ei seda sealt kergesti välja saa.

Mis silmist, see südamest

Vaatasin ükspäev ennast kõrvalt. Ma olen ikka täiesti sobimatu selleks, et püsida ühe inimese lummuses. Piisab vaid sellest, kui tekib silmapiirile keegi teine, kui ma kohe kaotan eelmise huviobjekti vastu huvi. Vähemalt peale vaadates leidsin ennast küll sellisest olukorrast. Jah, elu muutub kiiresti...

Vana arm ei roosteta

Täna jõudsin jälle ringiga tagasi inimeseni, kes kipub ununema, mõnikord harva. Aga eks ma ise otsisin probleeme. Kuidas saab mööda inimesest, kes on mingi asja oma südameasjaks võtnud, kui ma just selle asja kohta uurima hakkasin. Oh, milline kiusatuste retk sai kohe alustatud. Annaks kohe kiusatusele järele ka... Eks paistab, mis ja kuidas edasi. Vajaksin tõesti oma viimase kuu mõtete vahele veidi vaheldust.

Kirgedest

Kui on mõni kirg, mida rahuldada ei saa, siis tuleb leida alternatiivne lahendus. Vahel piisab sellest, et mõne oma teise kire ette võtan ja sellega siis ennast maandama asun. See on leevendus, mida pakuvad igal inimesel olemas olevad kired.

Kummaline oli see, kui avastasin, et olen ühe uue kire juurde saanud. Mõtlesin selle peale, mis on need asjad, mida kirglikult teen ja siis korraga leidsin, et on lisandunud midagi, mis minus taaskord kireleegi süüdanud on.

For all the wrong reasons

Ma olen juba tervelt kolm nädalat korralik olnud. Olen suutnud ennast režiimi peal hoida. Täiesti tubli saavutus, tegelikult. Aga... Olen seda suutnud ainult valedel põhjustel. Valed on põhjused, kuid tulemus on õige. Oh, elu on ikka nii keeruline.

Tegelikult on iga asja puhul oluline leida õiged motivaatorid. Ikka peab olema midagi, mis tekitaks soovitud tulemuse. Ikka tuleb tekitada inimese enda sisse see tahe, et sooviks teha vajalikke asju. Mina praegu soovin, õigete motivaatorite ajel. Eks paistab kaua selline mõju kestab. Praegu igal juhul asi toimib. Kolm nädalat on väga pikk aeg...

Naerukihvatus

Ikka leiab mõne asja, mis naerma ajab. Nii juhtus minugagi. Nina all seisis mul "Baccara" plaat - loomulikult tuli mulle kohe naer peale. Nõnda ma siis pidingi isekeskis naerma.

"Me jätame tobeda mulje: üks mustas, teine valges. Me oleme nagu Baccara."
"Misasja?"
"Baccara, oli minu nooruspõlves selline ansambel. Kas Sa ei tea?"
"Muidugi tean, aga mismoodi mina siia puutun? Sina ole Baccara, kui tahad."
"Ei saa nii lihtsalt."
/Vana kuub/

Selle "Vana kuuega" on vaja veel üks lugu ära rääkida. Kuigi olin endale komplekti selle kontsertlindistusega rõõmustanud juba aastaid tagasi, andsin kohe ära CD poole, jättes DVD endale. Nüüd siis viimaks rõõmustasin selle endale uuesti, et ka CDd saada. Ja kurb on mu meel - ma saan aru, et olulisem osa plaadist on lauludel, kuid siiski on suhteliselt kurb kuulda, kuidas mõnes kohas on vahetekstid poole mõtte pealt ära lõigatud. Nõnda jääb pool selle lindistuse võlust saamata, vaid seetõttu, et see on CD. Saan aru, et CD seab ajalise piirangu, aga kummaline on, et kui on otsustatud vahetekste edasi anda, siis võiks nad olla ikka kogupikkuses, mitte vaid jupiti. Aga ilmselt on see minu kiiks - sest müüakse neid asju ju koos ja eks siis inimesed vaatavad nii DVDd kui ka kuulavad CDd ning nõnda saavad niikuinii kogu ulatuses kõik teada.

Avatud silmadega

Kui elad oma elu kogu aeg ühtemoodi, siis ei oska arvatagi, et asjad võiksid kuidagi teisiti olla. Aga siis saabub hetk, kui keegi avab Su silmad ja seetõttu saad justkui uuesti nägijaks. See silmade avaja näitab Sulle, et asjad võivad olla ka teistmoodi ja nii märkad nüüd korraga neid asju, mida seni pole märganud, paned tähele seda, mille olemasolust enne vaid teadlik olid, kuid mida kunagi näinud polnud.

Ühest küljest on tore käia ringi avatud silmadega - maailm on ilusam ja helgem. Teisest küljest aga tuleb kurbus hinge, et enne pole seda ilus märganud ja et nüüdki mõnel hetkel seda muu varjus seisvana eraldada ei oska.

Mõttemängud

Laulusõnad tekitavad minus mõttemänge, sest neis on sees kõik see, mida elus läbi elada on võimalik. Nii võib ühel hetkel kujutada ennast 17-aastaseks Margareetaks või siis müstiliseks naiseks, kellega ei olegi võimalik kunagi päriselt kohtuda. Samuti võib neist leida endale omaseid käitumisskeeme - tuleb välja, et ka teised inimesed on vahel oskamatud oma asju ajama.

Mõttemängud on aga vahvad - kujutlusvõime asub teele ja teeb mõnisaid keerdkäike oma sihi saavutamiseks. Lõpuks võib leida selliseid huvitavaid kombinatsioone, et isegi üllatud, kuhu siis seekord välja sai jõutud.

Kärsitu

Vaatasin ükspäev filmi "The Lake House" ja leidsin ennast mõttelt, et ma olen ikka paganama kärsitu inimene. Selles filmis ootavad peategelased teineteisega kohtumist kaks aastat. Mina aga ei oska ega jaksa oodata ei nädalat ega päevagi. Hetkedegagi on probleeme. Mis siis veel aastatest rääkida. Kas on see kaasaegse inimese vajadus meeletu elutempo järele? Või on see lihtsalt teadmine võimalustest, mis iga mööduva hetkega tõelisuseks saamata jäävad?

Tunnen puudust

Tunnen nii mõnestki asjast puudust. Puudust tunda saan aga vaid sellistest asjadest, mida oskan igatseda. Puuduse tundmine tähendab ju seda, et see asi on mingil hetkel olemas olnud ja teda praegu olemas ei ole. Ja need asjad peavad olema head - ega muidu ju ei raiskaks oma energiat nende peale. Lohutada võin ennast sel tunnen-puudust-hetkel vaid sellega, et millalgi ikka jõuavad kätte need asjad, millest puudust tundnud olen.

Muusikast

Muusika kuningriik ei pärine siitilmast ning võtab vastu need, kelle on ära tõuganud nii kombed, intellekt kui ka kultuur. /Vaatega tuba, E. M. Forster/

Kunagi pole hilja

„Make a fool of myself?“
„Never too late.“
/The Bucket List/

Jah, iseennast lolliks teha pole kunagi liiga hilja. Alati on võimalik, et leiad enda seest selle oskuse ja veendumuse, et kõik ei lähe just nii, nagu kõlblusnormid seda parajasti nõuavad.

Kust aga tuleb see alaline soov olla korrektne ja korralik, teha kõike kehtivate reeglite kohaselt. See võtab ju elult kogu lõbu, või kuidas?

Autohull?

Avastasin ennast huvitava mõtte juurest. Kui oleks valida, kas kasutada raha endale mingi uue rõiva rõõmustamiseks või autole mõni vajaliku osa hankimiseks, siis kõhklematult oleksin valmis väljaminekut tegema auto kasuks. See oli üks üsna kummaline mõte. Kas sellest tuleb välja minu autohullus, mis ennast kusagil pinna all kogu aeg peitnud on? Eks siin ole mitu asja koos. Kõigepealt muidugi see, et auto on minu jaoks asi, mis peab töökorras olema. See lihtsalt on sedasi. Ja kui on võimalik töökorras olekut kindlustada, siis teen seda kõhklematult. Samas olen ma ilmselt nii vähenõudlik, et uusi rõivaid hangin endale üsna harva. Seega polegi selliste võimaluste vahel valimine justkui üldse mingi küsimus. Teema aga kerkis üles sellest, et tehtavad kulutused olid rahaliselt võrdväärsed.

Virisemiseks pole põhjust

Kui mõnel hetkel tahaks olla rahulolematu, siis leian enda seest tunde, et virisemiseks ei ole põhjust. Elu on olnud nõnda helde, et sellist heldust ei oleks ma temalt oodata osanud. Kuigi tahaks mõnikord rohkem, siis tean, et see, mida ma kogeda saanud olen, on palju enam kui teistel inimestel terve eluea jooksulgi õnnestub kogeda.

Ma tean seda kõike

Ma tean, et ei tohi. Ma tean, et ei saa. Ma tean, et on vaja oodata. Ma tean, et pole võimalik. Ma tean, et selline juba kord elu on. Aga igatseda ja loota tahaks ju ikkagi ka? Seda ei saa mulle keegi keelata. Seepärast igasten ja loodan. Kuigi tean, et asjad peavad käima oma loomulikku rada pidi. Tean, et pean leppima osaks saanud õnnega. Ja kui peaks veel õnne osaks saama, siis see on üks järjekordne ime, üks ütlemata suur ime.

Muutumatud inimesed

Kui pole mõnda inimest aastaid näinud ja kohtud temaga taas, siis on hea avastada, et mõned inimesed on ikka samasugused, et mõned inimesed püsivad ka aastate möödudes samasugustena, vähemalt oma põhiolemuselt. Ja kui see muutumatus on täpselt selline, mida ootad ja loodad, siis on vedamine veel iseäranis suur. Sellise vedamise osaliseks sain ükspäev - oli tore päev!

Minu inimene

Vahel on sedasi, et pole palju vaja selleks, et saada aru, kas inimene on minu või ei ole ta seda mitte. Juba mõnest teost ja mõnest lausest piisab, et saada aru, et on tegemist on minu inimesega. Mõnus on tabada ennast sellise äratundmise juurest, et olen leidnud järjekordse oma inimese.

Hukutav kombinatsioon

Mis mind võlub? Mis mõjub mulle atraktiivselt? Leidsin jälle ühe kummalise asja - mulle meeldib, kui ühe mehe sees on kaks täiesti erisugust olemust. Mulle meeldib, kui mehes on korraga sees nii karmus-teravus kui ka hellus-õrnus. Selline on minu jaoks hukutav kombinatsioon - sellisele kombinatsioonile ei oska ma eriti hästi vastu seista. Kas ongi vaja? Ei usu, et oleks - kui usaldus on olemas, siis võib ennast hukutava kombinatsiooni meelevalda unustada.

Hoidke oma lähedasi!

Tekkis üks hetk, mil oleks tahtnud öelda kõigile enda jaoks olulistele inimestele, et nad hoiaksid enda jaoks olulisi inimesi ja suhteid. Kahjuks oli see hetk, mil olin saanud järjekordse kinnituse, et üks suhe, mille suhtes olen igasuguse lootuse kaotanud, ongi nõnda igaveseks kaotatud. Ja see just oligi selline kirgastumise hetk - tahtsin, et kõigil teistel oleks olulised suhted korras ja et nad oskaksid neid hoida.

Ehk siin ongi minu sõnum teile: "Hoidke oma lähedasi!" /See oleks oma vigade vältimine ja õppimine teise inimese vigadest./

Läbilõigatud mõte

Tekkis tahtmine ihata ja kogu südamest oodata, panna kogu oma igatsus lootusesse. Selline oli tahtmine, aga tegin sellele kiire lõpu. Laususin endale: "Kõik läheb täpselt nii, nagu peab!" Peagi sain teada, et esialgse mõtte läbilõikamine on ainuõige tegu - sellega säästsin ennast liigsest üleskeerutamisest ja sisututest lootustest. Tulemuseks oli aga, et sain olla igati rahul sellega, mis tegelikult toimus.

Täiendus mõned tunnid hiljem: ...on võimatu tulevikku ligilähedaseltki ette aimata /.../ on võimatu eluks harjutada. Väike viga dekoratsioonides, üks nägu publiku seas, publiku lavaletung, ja kõik su hoolikalt läbi mõeldud liigutused ei tähenda midagi või siis tähendavad liiga palju. /Vaatega tuba, E. M. Forster/

Ja veel mõne möödunud minuti järel: You cannot plan the future by the past

Juba nüüd näha

Jah, aasta alguse märke sai õigesti loetud. Juba täna, aasta 13. päeval sain kinnitust sellele, et see aasta on selline, kus võtan oma elu korraldamise enda kätte, ise leian endale võimalused, et saaksin soovitut. Initsiatiiv on selle asja nimeks. Eks paistab, kas see ka karistatav on. Praegu tundub, et päris mõnus on ise otsustada ja samme astuda. Saab näha, kuhu see kõik välja viib.

Piinlikult hajameelne

On selle armumise asjaga ikka keeruline küll. Avastasin, teise inimese jutuvada ajal, et olen mõtetega rännanud hoopis mujale ja totakalt omaette naeratama hakanud. Kuidagi ei suuda keskenduda neile asjadele, mis tegelikult tähelepanu nõuavad. Ikka tulevad meelde heldimapanevad hetked, ikka leian ennast enda jaoks oluliste hetkede keskelt. Piinlik on mul enda pärast, et selline hajameelsus mu vallutanud on.

Samas ei oska ma ka midagi ette võtta - kui on pidevalt võimalik sellest allikast uusi hetki ammutada, ei tule lõppu neile kallistele hetkedele, mille peale ülejäänud aega raisata. Eks see oli armunud inimeste tobe komme - armumine on juba selline hingeseisund, milles olles inimeselt adekvaatset käitumist loota on päris mõttetu.

Sisemine kindlus

Selline olukord on küll esmakordne, kus olen avastanud enda seest sisemise kindluse. Mitte midagi ei ole vaja karta, mitte millegi pärast pole vaja muretseda, sest kõik on paigas ja õige. Sisemine kindlus annab mulle "jõupositsiooni", et lõbusalt ja hirmudeta teha täpselt seda, mida tahan. Ei loe mulle miski, mida teised arvata võivad. Kui tavaliselt keerutaksin oma peas mõtteid sellest, et midagi võiks valesti minna, siis praegu saab kõik ainult õigesti minna, praegu saab kõik vaid suurepärane olla.

Imelised peavad olema need hetked, millega on antud selline sisemine kindlus, sisemine veendumus, et karta pole vaja. Imelik on, et ka see teema oli arutluse all ja juba toona väitsin, et ei karda. Ehk seepärast ongi mu sees see sisemine kindlus. Teadmine, et reaalselt on võimalik (ka kõige meeletumate) unistuste täitumine, annab ikka tohutu sisemise kindluse süsti.

Kuradike mu sees

Juba mitmendat päeva on mu sees üks kuradike, kes mu tegusid juhib, kes korraldab seda, et ma tobedatesse olukordadesse satuks. Selline võiks olla tõsine ja murelik suhtumine toimuvasse. Kuid mina olen hoopis lustlik ja seiklushimuline, tunnen, kuidas kuradike mu sees innustab mind aina meeletumaid samme astuma.

Põhjuse leiab alati

Kui soovid leida võimalust katkenud vestlust jätkata, siis põhjuse leiab alati. Olgugi, et sõnad on hoopis teised, mis varem valmis mõeldud, ja teemad on sootuks midagi muud, kui see, mis tegelikult meeles mõlgub. Aga põhjuse leiab alati.

Nõnda saigi üks katkenud jutulõng on järjekordse jao võrra edasi aidatud. Kuigi räägitud sai kõigest muust, sai edasi antud olulisim - suhtumine sellesse, mis toimunud. Süda on nõnda rahul, et ilma suurema sekelduseta ja sõnadesse takerdumiseta sai antud märku, et kõik on parimas korras.

Nüüd siis jääb ainult edasi minna. Julgelt ja sirge seljaga - nagu varemaltki. Inimlik soojus vastu kajas.

Varem oleks tahtnud tunda

Kas teil tekib mõne inimesega tuttavaks saades tunne, et oleksite tahtnud teda varem tunda? Elu muudab inimesi, sellest ei pääse me keegi. Küll lihvib ta nurki maha, küll annab iseloomuomadustesse uusi värvinguid juurde.

Kui mõne inimesega esimest korda kokku puutun, siis mõnikord tahaksid näha, milline ta enne oli, kuidas on ta saanud selliseks, nagu ta parajasti on. Nõnda tunnen mina mõnikord, et tahaks olla mõnda inimest tundnud juba varasemast ajast. Samas saan aru, et võib-olla sellel ajal oleksime teineteisest märkamatult mööda läinud. Sest olen ju minagi muutunud.

Aga mõttega, et kuidas oleks mõne inimesega olnud kohtuda siis, kui kõik oli teisiti, võib ju ikka mängida.

/Ja kohe tuleb ette hulgaliselt momente, mil ma olen mõne inimesega minevikus väidetavalt kohtunud, kuid need kohtumised ei ole minusse mingete meenutuste jälgi jätnud./

Üks erakordne inimene

Vahva on kokku puutuda erakordsete inimestega, kes teevad mingite asjade nimel, mis nende jaoks olulised on, rohkem, kui need, kelle südameasjaks peaksid need asjad tegelikult olema. See on selline kirgastav hetk, kui tabad, et on erakordseid inimesi olemas.

Ja kui teil peaks tekkima tahtmine Eesti balletieluga kursis olla, siis www.ballett.ee on üks asjakohane kodulehekülg.

Õ nagu sõprus

Ühel hetkel avastasin (sellest on juba päris mitu aega möödas, kuid nagu ikka tahavad mõned mõtted pikemalt mõlgutamist saada), et "õ" on üks väga sobiv täht sõpruse kirjeldamiseks. Kuna "õ" täht on eesti keelele omane, siis tahaksin arvata, et sellise tähe erilisus lisab igale sõbrasuhtele samasuguse erilise maigu.

Nõnda tore on, kui on sõber, kellega kõneleda saab nõnda, et mõlemal on mõnus olla.

Elus juhtub mõndagi...

"Muinasjuttudes juhtub nii mõndagi, aga elus on vahel nõndagi, et seal juhtub veel enam, sellest sünnibki uus muinasjutt." Selline oli kunagi üks laul, mida lauldi Vanalinna Päevade raames peetud muinasjutuõue etenduste sissejuhatuseks.

Praegusel juhul tuleks see laul ümber sõnastada järgmiselt: "Laulus juhtub nii mõndagi, aga elus on vahel nõndagi, et seal juhtub veel enam, sellest sünnibki uus laul." Sellise mõtte sain oma peas sõnastatud hetkel, kui leidsin, et olukord, mida parajasti läbi elasin, on üsna täpselt ühes laulusalmis kirja pandud.

Mõtte jõud

Täna hommikul õnnestus mul näha, kuidas toimib mõttejõud. Oli mu kõrval inimene, kellele ei meeldinud lahendus, mis talle välja pakuti. Leidsin ta enda kõrvalt ketramas, et nii ikka need asjad ei lähe. Ketras mis ta seda mõtet ketras, aga ära suutis ta muuta asjade korralduse. Sai hoopis teistsuguse lahenduse. Loodetavasti sai see parem - igal juhul sai see rohkem tema soovide järgi, kui esialge variant.

Tõrjudes väiklust

Kui taban ennast mõne väiklase mõtte pealt, siis asun seda kohe tõrjuma. Milleks olla väiklane, kui on võimalik olla helde, lahke ja avatud hingega. Väiklus viib vaid kibestumuseni, ainult iseenda mürgitamiseni. Kuidas aga suudaks neid esialgseid väiklaseid mõtteid ennetada? Selle kunsti tahan omandada. Nõnda, tean, võib minust saada parem inimene.

Nüüd siis on otsustatud

Oli siin kunagi üks nimekirja koostamise teema. Ootasin ja vaatasin ma seda asja nõnda kaua, kuni jaksasin. Ja nüüd siis on asjad nii, et sain teada, miks mul see otsustamise asi nõnda keeruline oli. Asjad tahtsid lihtsalt teistmoodi minna. Ja ehk ongi hea, et sellest asja ei saanud? Eks elu näitab, kuhu ja mismoodi edasi. Ehk tuleb teisi võimalusi või teistsuguseid kombinatsioone?

Korrektsus ennekõike

Jälle sadasin jalgupidi samasse ämbrisse. Lugesin enda jaoks olulist uudist - otsisin selle välja, et lugeda üle seda, mida olin juba kuulda saanud. Lugesin ning sain taaskord kinnituse selle kohta, et inimesed ei viitsi ega taha süveneda. Kas siis tõesti on nõnda keeruline välja uurida mõned üksikud faktid ja nendega kõik paika panna? Aga ei, kes see ikka viitsib vaeva näha sellise asjaga nagu korrektsus.

Maine on visa tekkima, aga kerge kaduma. Juba teine mainekaotus selle veel üsna lühikese aasta jooksul. Kuidagi kurb algus uuele aastale.

Kui vahel tahaks...

...viriseda, vinguda või millegi kallal oma hambaid teritada, siis avastan üsna pea, et selline tegevus mulle pikaks ajaks rahuldust ei paku. Peagi leian ennast juba sellelt lainelt, et elu on ilus ja kõik on suurepärane. Kuid vahel tunnen siiski, et ka mina võin ju mõnikord natuke tujutseda (või siis vähemalt teha nägu, et tujutsen). Lubage mulle need mõned hetked, siis saan ennast juba kokku tagasi ja olengi jälle rõõmsameelne ja janune lõbu järele.

Kamaluga õnne

Kusagilt olen kuulnud, et ütluse selle kohta, et killud toovad õnne, olevat vanad eestlased oma suures optimismis välja mõelnud. Hea on sedasi mõelda. Iseäranis siis, kui oled parajasti kummuli keeranud pool alusetäit teetasse, millest enamus kildudeks on purunenud. Kas siis nüüd saan ma kamaluga õnne tunda? Kilde oli ju küllaldaselt...

Inimesed on erinevad

On inimesed, kelle jaoks on loodud kollane ajakirjandus. On inimesed, kellele meeldib teiste eludest kõike teada saada. Ja on inimesed, kellel on iseenda eluga nii palju peale hakata, et pole aega võõrastesse eludesse süvenemisega tegeleda.

Sellest kõigest järeldan, et inimesed on erinevad. Erinevate arusaamade, erinevate huvidega. Ja igaühel on õigus olla just täpselt selline, nagu ta soovib. Seda õigust tahan rõhutada, sest tean, et lastes teistel jääda iseendale truuks, võin kindel olla selles, et ka mina võin olla see, kes ma olla tahan.

Veel üks märk

Praegu meenus veel üks asi, mis 1. jaanuaril juhtus. See oli justkui märk selle protsessi, mille möödunud suvi lõpul käima lükkasin, lõppemisest - autoraadio antenn murdus viimaks täiesti katki justnimelt uue aasta esimesel päeval. Nüüd siis on tee otsas, uus antenn küll juba auto peal, aga pole kindel, kas tahan massimeediakanaleid oma ellu tagasi saada.

Üks soov jälle täitunud

Olen juba mitmeid aastaid tahtnud talvisel ajal loomaaeda minna. Täna siis sain selle soovi täide viidud. Mõnus talveilm viis loomaaeda jalutama ja vaatama, millised siis näevad loomad talviti välja. Minu suureks imestuseks oli nõnda palju loomi väljas külma käes - eriliseks üllatuseks ka kängurud. Ja kõige toredam oli see, et hülged, minu suured lemmikud, kaunist talveilma oma basseinis nautisid. Lisaks hakkas silma, et loomaaias on kõvasti laiendus- ja uuendustöid tehtud ning seetõttu tundus ka loomadel parem olevat. Kokkuvõtlikult oli tore talvepäev!

Saatuslik veebruariöö

Ühel saatuslikul veebruariööl aastaid tagasi kohtusin inimesega, kes muutis mu elu. Täiesti ootamatult astus ta sügavalt mu ellu sisse. Sellest, mis oli algul mäng, sai midagi rohkemat. Praegu püüan aru saada, miks? Milleks oli talle mind vaja? Põhimõtteliselt olen vastuse juba ammu teada saanud, st mõistan, miks tal oli vaja kedagi kõrvalt, kedagi, kes oleks talle olulisele inimesele lähemal kui ta ise sel hetkel oli. Aga miks just mina? Kuidas just minust sai see inimene, kelle ta välja valis? Mina ei teinud midagi, peale väikese tögamise, mis ikka asja juurde käib.

Neid vanu asju ja aegu meenutan justnimelt nüüd, sest viimaks tunnen, et olen temast üle saanud. Nüüd viimaks olen võimeline asja analüüsima, enne oli võim ja vägi tema käes ning mina olin vaid tunnete ajel tegutsev ja toimetav inimene. Kuigi meie viimased kohtumised ei ole minusse enam niimoodi mõjunud nagu nad varemalt tegid, on ta siiski olnud mu mõtetes ikka sellel erilisel kohal. Teda olen ma oodanud ja teda kohata lootnud.

Praegu aga tahaks minna ta juurde ja küsida: "Miks?" Nüüd oleksin valmis põhjuseid kuulama. Ja vaatamata kõigele on mu südames jätkuvalt soov, et tal hästi läheks ja et ta õnnelik oleks. Tema õnn on minu jaoks alati oluline olnud. Täpselt samamoodi, nagu tema jaoks on olnud kellegi teise õnn oluline. See mind tema juures võluski - julgus võidelda oma õnne eest ka siis, kui tundub, et see käest kipub libisema. Ja kui ma võisin olla abiliseks selle eesmärgiks saavutamisel, siis seda suurem on minu õnn.

Tõestamisvajadus

Kui on kätte jõudnud see hetk, mil avastad, et oled kellegi jaoks midagi enamat kui lihtsalt üks inimene massist, siis tekib justkui iseenesest mingi tõestamisvajadus Sinu enda sees. Kummaline on see, et kellegi jaoks, kes Sind juba on märganud, tahad nüüd jätta paremat muljet, olla iseenda parim variant. Kui nüüd asja üle järele mõtlema hakata, siis pole ju enam midagi vaja tõestada – kõik on tõestatud ja kinnitustki saanud. Ja see kõik on käinud loomulikult, ilma liigse pingutuseta. Nüüd midagi tõestama asuda on ilmne rumalus. Aga eks need sisemuses möllavad tunded ongi täpselt sellised, mis panevad lollusi tegema ja igasuguseid reegleid eirama.

Mehisem pool

Kust küll võetakse selline sisemine jõud, et enda mehelikkus täiel määral välja elada, võttes samas kõrvale ääretu helluse. Need just on need asjad, mis võluvad meeste juures, sest nõnda näitavad nad välja oma mehisemat poolt – kui see juba paljastatud on, pole midagi vaja häbeneda, kõik on loomulik, kõik on kohane. Nauditav on olla selliste hetkede tunnistajaks. Nõnda võibki uskuda, et maailm on imeline ja unistustest saab tõelisus.

Sõnad näitavad sisu

Igaüks nimetab asju sedasi, nagu ta asjade peale mõtleb. Esimesena tulevad suust välja sõnad, mida oleme oma mõtetes kandnud. Mina polnud selliseid sõnu kandnud, minu jaoks olid nad võõristust tekitavad. Nõnda saingi teada selle tõe, mida olin enda sees kandnud. Sain teada, et ma pole hetkekski enda peas selliseid mõtteid kaalunud. Minul olid hoopis teistsugused mõtted ja hoopis teistsugused tunded, teistsugused arusaamad ja suhtumised. See oli üsna õnnelik avastus – et vaatamata meeletusele, mis kõike esile kutsus, ei olnud sinna juurde tekkinud teistsuguseid mõtteid. Oli ja on ka praegu vaid siiras imetlus ja austus, usaldus ja rõõm.

Mõtelda ei ole vaja

Kui tekivad hetked, kus midagi muud teha ei ole, siis ikka kipuvad igasugused mõtted pähe. Jah, kipuvad pähe need mõtted, mida on magus endast seest läbi lasta. Ikka mõtlen, kuidas oli. Ja mõlgutan mõtteid ka selle üle, kuidas kõik edaspidi olema saab. Lootus toidab selliseid mõtteid, võimalused, mis tulevikus olemas on, pakuvad hulgaliselt viljakat pinnast mõttelendudele.

Aga tegelikult pole mõtelda vaja. See ei vii kuhugi, sest tegelikult lähevad asjad ikka sedasi, nagu nad just parajasti minema peavad. Kuidas nad aga minema peavad, seda ma praegu ei tea. Seda näitab vaid aeg. Ootus, lootus, ärevus on hinges lainetamas. Meeletu rõõm vaheldub täieliku meeleheitega. Mõtlemine ei aita kuidagi kaasa, pigem teeb olemise talumatuks. Tahaks juba mingit muutust. Aga ei saa, sest ma tean, et ma pole seisukorramuutuseks veel valmis.

Läbiv tegevus

See aasta möödub mängu tähe all. Algas kõik juba aasta lõpus, aasta viimasel päeval sai hulgaliselt lauamänge mängitud. Ja nüüd on päevade sisustamiseks olnud ikka ja aina mängud. Milliseid suurepärased lauamängud on küll maailma loodud! Ja nende paremikuni polegi ma veel jõudnud. Ja selle mängutuhina tulemusena seisab mu laual "Hundimäng", mis vajab mängimist, et järgmine kord ulgumine ja sõrmedega laual klõbistamine paremini välja kukuks. Head mänguaastat!

Uue aasta esimene suur huumor

Jah, palju võib oodata selliselt aastalt. Lõpuks siis rõõmustasin endale "plaadid", mida olin juba mõne aja oodanud. Rõõmustasin jah, aga... Plaate ümbrise sees ei olnud. Algul arvasin, et ühte plaati ei ole, aga lähemalt vaadates selgus, et ka teist plaati ei ole. Nojah, eks vahel läheb asjadega kiireks - ei jõuagi ümbrise sisse plaate panna. Jah, eks ma pean siis oma kujutlusvõimet kasutama, võtma plaadiümbrise kätte ja kuulma ja nägema oma vaimukõrvas ning -silmas plaatidel olema pidanut.

Improvisatsioon, leian sõna plaadiümbriselt. Eks pean minagi nõnda improviseerima...

Väärtustamisest

Kui kedagi või midagi oluliseks pead, siis ikka teed nii, et sinu teod oleksid kooskõlas selle inimese või asja olulisusega. Kui aga vaid oma sõnades räägid, kui oluline mõni asi on, ja tegudega neile asjadele kuidagi järele ei jõua, siis tead kindlasti, et pole see kõik nii tähtis teps mitte.

Nõnda siis on inimesed ja asjad, keda/mida tähtsustad, olulised vaid siis, kui annad neile väärtuse oma tegude läbi. Ja kui teod tegemata jäävad või midagi osutub olulisemaks, siis ei saa väärtustamisest juttugi olla.

Mõnikord on kurb kõrvalt vaadata, mida tähtsaks peetakse ja mida sugugi mitte. Vabandusi leiab alati, kuid tühisuse märk jääb külge. Ja kuigi vahel tekib lootus, et inimesed on muutunud/muutumas, siis südame teeb hellaks see, kui nad oma käitumisega annavad kinnitust sellele, et asjad on jätkuvalt nii, nagu nad on ka varematel aegadel olnud.

Kuid samas on hea meel näha inimesi, kes hoiavad ja kannavad väärtusi ning tegudega kinnitavad oma sõnu. Ja vahel ei lausu sõnagi, kuid teevad rohkem, kui mõni oma suure suuga eales teha jõuab. Sellised inimesed mulle meeldivad!

Kõik sõltub iseendast

Uue aasta esimene hommik leidis mu sel korral eest täis otsustavust. Olin otsustanud, et kuna minul on võimalus teisi inimesi aidata, siis pean andma omapoolse panuse, et saaks teoks nende inimeste soov. Miks nõnda otsustasin? Aga seepärast, et kui inimesed ise on leidnud, et nemad mingeid samme ei astu, siis võin ju mina olla see, kes teeb võimalikuks selle, mis muidu jääks mugavuse või soovimatuse taha. Kas minu panust ka hinnatakse? Mine tea, aga olulisem on see, et mõned kellegi jaoks olulised asjad said teoks ja tõeks. Ja muu polegi oluline.

Alustades uut aastat heategudega võin kindel olla, et heategusid jagub terveks aastaks.

Lihtne elu

On inimesi, kes elavad oma elu lihtsalt - ootavad, et teised inimesed nende eest kõik ära teeksid ja otsustaksid. Ja on inimesed, kes elavad oma elu teistmoodi - nemad on need tegijad ja otsustajad. Selline mõte koorus välja ühest vestlusest. Kui sul on vaja astuda vaid üks väike samm, et midagi ära teha, ja sa seda sammu ei astu, siis ilmselt oled lihtsat elu elav inimene. Ehk siis loodad, et sinuni tulevad asjad ka ilma sinupoolse pingutuseta. Aga kui astud sammu, vahest kakski soovitu poole, siis võid kindel olla, et saad täpselt seda, mida tahad.

Aastavahetus on inspireeriv

Sattusin lugema sõnumeid, mida olen teistele inimestele aastavahetuse puhul saatnud. Ja avastasin üllatusega, et aastavahetus on väga inspireeriv hetk. Olen saatnud selliseid salme, mida nüüdki oli päris meeldiv lugeda. Mõtlikuks teeb see hetk, mille oleme ise tähtsaks teinud - tegelikult pole selles ju muud midagi erilist, kui vaid üks järgmine hetk, päev, kuu, aasta meie elus. Sõltumata sellest, et aastanumber vahetub ja kalender nullitakse ära.

Kui on ette nähtud

Viimasel ajal valmistab mulle probleemi muusika valimine. Plaate, mida kuulata, on hulgaliselt ja seetõttu on imeraske otsustada, mida konkreetselt mängima panna tahaks. Eile sai siis otsustatud Jaan Tätte kasuks. Ja üksikutele Tõnu Raadiku muusikaga paladele järgnesid täielikult Jaan Tätte enda kirjutatud lood. Ja siis korraga oligi need sõnad mu kõrvus. Need, mis olid ette nähtud.

Ja need käisid sedasi:

Ei tea, kas see, mis meie vahel eile õhtul juhtus,
ongi ainult see, mis vahel on:
kui inimene teise sisse sõbralikult suhtub
või veidi rohkem, kui see tavaks on.

Kas minu käitumine kombelõtvusena näis,
kui suu läks kogemata vastu suud?
Kui minu nina vastu sinu sooja põske käis
ja mõte haarata ei suutnud muud,

kui vaid, et ma ei ole üksi sellel patuteel,
ma tundsin, korraks liikus sinu huul.
Siis mõtlesin, et aitab kah, mis siis, et tahtsin veel...

...

Ei taibanud, et enne, kui sa jõudsid minu kambri,
su võitlus oli võidetud su peas.

...

Ma enesesse priskelt valepõhjendusi tõin,
et mitte sinu rahu rikkuda.

...

Ju peagi hommik kohtas meie magamata päid.
Ei teadnud, kuidas juttu alata.
Sa lohutasid naerdes mind, et kõik on hästi läind.
Küll veidi kahju on, miks salata.
/Ballaad, Jaan Tätte/

See on olnud üks nendest lugudest, mis on esile kerkinud ka varem. Aga nüüd, kuulasin ja vaatasin ja tabasin ära, et see on justkui minu elust maha kirjutatud. Oh, kas siis tõesti, viimaks ometi on see siis tõesti olemas?

Traditsioone tuleb jätkata

Uue aasta algul tuleb ikka midagi soovida. Soovida tahaks ikka midagi head. Hea soovimine teeb ju maailma paremaks.

Soovid Sulle, kallis lugeja, uueks aastaks: et uus aasta muudaks senised suhted sügavamaks ja siduvamaks; et uus aasta annaks ehk juurde ka mõne uue suhte, mille järgi seda aastat hiljem hea meenutada on; et oleks alati aega lähedaste ja oluliste inimeste jaoks; et hellust ja hoolivust oleks selles aastas.

Soovide täitmist püüan iseendast alustada. Eks paistab, kuhu see kõik välja viib.

Soovimatus valgusvihus

Sattus jututeemaks olema see, kas inimesed tegelevad iseenda eksponeerimisega ja kuidas siis need asjad välja kukuvad. Ja huvitav asi tuli välja. Et inimesed, kes püüavad pidevalt valgusvihku ja tähelepanu keskpunkti sattumisest hoiduda, satuvad siiski kuidagi ikka sinna soovimatusse paika. Kas see on jälle selline elu äraspidine reegel, et see, mida mõni teine ehk kogu hingest ihkab, saab osaliseks hoopis kellelegi teisele, kes pole suurest "õnnest" sugugi vaimustatud.

Kui sa ükskord oled ilma jäänud sellest, mida ihkad,
siis sa hiljem üle kõige samu unistusi vihkad.

...

Mida tunda pole saanud,
seda pole sinu sees.
Millest ilma oled jäänud,
see ei oota sind ka ees.
Seda, mida sul ei ole,
seda anda sa ei saa
ja su jalge all on võõras-võõras maa.

...

Sinu unistuste maailm enam kaua sind ei toida,
kui sa tunned, et sul millestki ei ole kinni hoida.
Kui ka elu lubab panna sulle kuldse krooni pähe,
seda sinu jaoks on ikkagi nii vähe-vähe-vähe.
/Võõras maa, Jaan Tätte/

Märgid uue aasta algusest

Uus aasta andis mulle kohe kaks märki. Esimene märk oli see, et uus aasta tuleb stiihiline - kuidas muudmoodi saada aru sellest, kui mõnusast jõululumisest ilmast saab aastavahetust ümbritsevateks hetkedeks täielik loodusjõudude valitsemine, tuul tormas täiega ja hetkega sai igast õuesolijast lumememm.

Teiseks märgiks oli see, et oma elu tuleb oma soovide kohaselt enda juhtimisele võtta. Nõnda pidin minagi astuma paar sammu, et mu uue aasta esimene soov täide läheks. Kas saab terve see aasta olema selline - oma elu korraldamise iseenda kätte võtmise aasta? Seda näitab vaid aeg.

Vahepeal meenus veel kolmaski märk - kallasin ennast kogemata šampusega üle.

Küll kipub ikka lõbus aasta tulema ;-)