Pealkirja lugedes mõtlesid Sa kindlasti - no nüüd tuli alles tark välja, nagu keegi ei teaks, et vesi on väga hea, ma oleks seda võinud talle juba ammu öelda. Jah, vahel võtame asju liiga iseenesest mõistetavalt ja nii ei oskagi me kõike head, mis meil olemas on, hinnata.
Kuidas ma siis seekord "suure tõeni" välja jõudsin? Oli üks suviselt palav pärastlõuna, sai käidud paar-kolm kilomeetrit. Kui kätte jõudis hetk janu kustutamiseks, tundsin, et ma tahan ainult vett. See oli tõeliselt mõnus tunne - lasta veel voolata mööda kuivanud kurku all ja mööda rammestunud keha laiali. Sellist mõnu vee joomisest polnud juba ammu tundnud - maailma maitsvaim keelekaste tundus see sellel hetkel olevat. Lapsepõlves oli meil alati värske kaevuvee ämber toas olemas - pista ainult kruus sisse ja joo terviseks. Milline mõnu!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar