Tagurpidi laulupidu

Kui ma oleksin olnud tavaline laulupeokülaline, siis oleks minu jaoks laulupidu alanud rongkäiguga. Kuid sel aastal sain näha suure peo köögipoolt ja kuna peo ajal oli mul teine kontsert kirjas, siis lõppes minul pidu sellega, millega ta teiste jaoks algas - rongkäiguga päikesepaistelises pühapäevalõunas.

Vajadus laulupeole minna tekkis siis, kui koor (Rakvere Gümnaasiumi kahehäälne mudilaskoor), kus mu õetütar laulab, laulupeole esinema lubati. Kuid kuupäevi kõrvutama hakates selgus, et peo päevaks on mul ostetud George Michael'i kontserdipilet.

Kuid saatus andis mulle teise ja võib-olla isegi parema võimaluse - sain laulupeo ettevalmistust näha ja lauljatega väga lähedalt kokku puutuda. Selgus, et kooril oli vaja saatjat ja nii sain minagi lastega lava peal ära käidud.

Lapsed ise olid väga vahvad, tublid ja rõõmsameelsed. Laval laulsid kenasti kaasa ja väljaspool seda veetsid aega mängides ja üksteisega jutustades. Populaarseim ajaveetmisviis oli mäest alla veeretamine ja kui üksi veeretamisest isu täis sai, asuti paari kaupa käest kinni sama teema kallale. 12-tunnise tööpäeva (umbes niipikk oli proovipäev Lauluväljakul) pidasid nad kenasti vastu, kuid õhtusele simmanile ükski laps enam jääda ei jaksanud.

Kui nüüd aga minna laulupeo enda juurde, siis pisarad olid varmad voolama - ikka tundus kõik nii ilus ja pühalik. Lähemalt sain tuttavaks mudilaskooride kavaga, mis minu arvates oli päris keeruline - kaasaaegsed seaded lauludele "Kaera-Jaan" ja "Rongisõit" tundusid rasked laulda ja jälgida, kuid ilmselt oli see nõnda vaid minu jaoks, sest laval olles laulsid lapsed küll kõlavad häälel ja väga hästi kaasa. Omamoodi pingutust nõudis ka "Samblalõhnaline laul". Erakordne oli minu jaoks ka see, et arvestades, kui palju erinevaid koore oli laval, kõlasid nad omavahel kokku juba peaaegu esimesel korral.

Kõige võimsam tunne aga valdas mind siis, kui seisin laval laste kõrval ja kõikjalt ümberringi kostus laste hääli, kes täie hooga kaasa laulsid ja endast ilmselgelt parima andsid.

See tagurpidi laulupidu jääb mulle ilmselt veel pikalt meelde, sest nii tore oli tunda ennast osana suurest masinavärgist, mis lõpuks toreda peona kokku kõlas.