Kui ma eelmisel sügisel nõustusin koos Liinaga George Michael'i kontserdile Stockholmi minema, ei osanud ma arvata, et sellest võib saada hobi - senini oli George Michael minu jaoks peamiselt tuttav kui "Killer (Papa was a rolling stone)" esitaja MTVst, kuigi teadsin ka tema uuemaid laule (enne kontserdileminekut laenasin Liinalt trenni tegemiseks plaate) ja olin ka hilisemaid pilte näinud. Sügisene kontsert ja sellest saadud elamus olid nii head, et kui sel kevadel selgus, et George Michael on tulemas Helsingisse esinema, ei kahelnud ma hetkegi, et ka sellel kontserdil tahan ma kohal olla. Otsust ei pidanud ma kahetsema, sest kui muusika käib sõna otseses mõttes seest läbi, siis on kontsert täiesti korda läinud. Sellist seest läbi mineku tunnet tekitas minus veel viimaste aegadeni Smilers, kuid nende puhul on see tunne kuhugi kaudunud ja nii olengi avastanud, et liblikad on kõhus teiste artistide esinemiste ajal.
Nüüd siis juba kaks korda George Michael'i kontserdil käinuna tundub, et asi läheb iga korraga aina paremaks. Ei tea, kas on selle põhjuseks asjaolu, et olen nüüd rohkem tuttav tema loominguga, või see, et seekordne publik Hartwall Arena'l oli suurepärane ja polnud kedagi, kes oleks tuimalt paigal istunud, igal juhul haaras mindki täielikult endasse vaimustav tunne.
Juba siis, kui George Michael'it lavale oodati, alustas publik (umbes 13 tuhat inimest) lainetamist. Mõnus võimalus aja veetmiseks ja ühistunde loomiseks. Ning peagi läkski saal pimedaks ja selles pimeduses hakkas kõlama üks võimas ja ilus hääl. Publik vakatus hetkega ja kuulas hiirvaikselt. Laulu lõpuks ilmusid ekraanile sõnad "Here I am, here I am", mis minu arvates iseloomustavad väga hästi seda, milline George Michael on (vähemalt esinedes ja publikuga suheldes) - parim sõna selle kirjeldamiseks on "inimlik" - avab ennast täielikult teda kuulama tulnud inimestele, öeldes selgelt välja, et selline ma olen ja oleks tore, et ma teile just sellisena meeldiksin. Sellise olemisega sai George Michael esimesest hetkest publiku enda kätte -mõnus oli jälgida, kuidas publik oli täielikult haaratud sellest, mis laval ja halli õhus toimus - hingates ühes rütmis ning võttes vastu seda, mida George Michael'il pakkuda.
Mulle meeldis kõige rohkem, kui George Michael üksi laulis ja taustapillid ka eriti mõjule ei pääsenud - need olid hetked, mil oli võimalik täielikult imetleda selle mehe häälelisi võimeid, mis on imetlemist väärt. Loomulikult olin rahul, kui minu lemmiklaul "Father Figure" kõlas. Samas avastasin enda jaoks ka uusi häid lugusid. Kontsert läks imekiiresti - laulud möödusid kui viiv ja juba oligi aeg lahkuma asuda - küll kurvalt, kuid siis rahulolevalt, et sellisest võimsast kontserdist oli võimalik osa võtta.
... ehk saite juba aru, et ka järgmisel siinkandis toimuval George Michael'i kontserdil tahan kohal olla!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar