Käsmu teema alustuseks saan jätkata oma eelmist sissekannet - kui hea ikka vesi on. Teel Käsmu sai läbi astutud Viitna kõrtsist ja kuna väljas on ikkagi suvi, võtsime kohad sisse väliterrassil. Kuid suvi on meil praegu selline vaheldusrikas - kord paistab päike, siis jälle sajab vihma. Teadagi pole mul kunagi olnud vihmavarju ja arvatavasti ei saa ka kunagi olema - nii saingi vahelduvad vihmavood endale kaela. Kuid sellest ei lasknud ma ennast segada, sest selle aasta suplused on mul tegemata ja nii tuleb ära kasutada ka taevast alla tulevat veevoogu. Näo pesemine vihmaveega - milline suvine nauding! Samas pole meie praegune suvi piisavalt soe, et vihmavanne täielikult nautida ja kuivamisperioodi/välistemperatuuri tuleb realistlikult hinnata.
Viitna kõrtsis saime kõhud (Liina venna valmistatud) väga maitsvat toitu nii triiki täis, et mina peale mõne mustika ja ühe jäätise sel õhtul rohkem süüa ei soovinudki. Minule jagati lahkelt ribikondid, mis tõid silme ette ühe stseeni "Viimsest reliikviast" - teate ju küll - selle, kus Agnes ja Gabriel kõrtsis loomakintsu vitsutavad.
Järgmiseks sihtmärgiks oli meile jäätis - ilma selleta ei saa suvel vist keegi hakkama. Kuna minule teadaolevalt Käsmus toiduainete kauplust praegusel hetkel ei ole, siis sai vahepeatus tehtud Võsul, kus leidus mitmesuguseid väikeseid poode ja isegi turunurk hakkas silma. Eelnevate kogemuste põhjal tegime jäätiseretke kohalikku suuremasse poodi. Jäätised näpus sai veidi siis ka Võsu-elu kaetud - inimesi käis ringi palju ja neist kõigist õhkus suurt rahu - kellelgi ei tundunud olevat kuhugi kiiret.
Kui jäätised siis söödud said, oligi aeg sõita edasi Käsmu. Esialgne idee oli, et ka Käsmu järve ääres ära käia, kuid järve sissesõidutee oli tihedalt seljakotiga matkajaid täis ja nii saigi Käsmu järve külastus järgmiseks korraks jäetud. Nii pidimegi leppima teise sihtmärgi - Matsikivi - külastusega. Vaikne kulgemine mööda külatänavat tõi tagasi kõik lapsepõlvemälestused - selles külas on minu lapsepõlve kõige suurepärasemad suved möödunud. Iseseisva elu nautimine ja puhkus selle sõna tõsises mõttes. "Сκοлько лет, сκοлько зим" tuli üks venekeelne väljend selle peale kohe meelde. Jah, Käsmu on selline koht, kus igal suvel ikka püüan vähemalt korra ära käia ja seal laetud akud püsivad ikka tükk aega täis.
Aga nüüd olen veidi teemast kõrvale kaldunud. Et siis Käsmus võtsime sihtmärgiks Matsikivi. Ma polnud tema juures juba pikka aega käinud ja nii ei osanudki ma arvata, et ta nüüd ikka palju lähemale liikunud on. Võib-olla tundus tee lühem ka seetõttu, et me ühe hooga kohe kivi juurde ei tormanud, vaid ikka vasakult ja paremalt käimise pealt ka mustikaid noppisime.
Kivi seisis aga oma endises hiilguses ja tema otsa ronimine jäi seekord ära - lihtsalt ei suutnud leida kohta, kust võiks võimalik tee kivi peale viia. Enda mäletamist mööda olen selle kivi otsa roninud, aga kuna lapsepõlves kivide otsas saigi elatud, siis ei julge ma pead anda.
Kui siis Matsikivi imetletud sai, jäi meil veel piisavalt aega, et natuke ringi vaadata - nii asusimegi Käsmu poolsaare tipu poole, et teha (vähemalt minu jaoks) tavaline ring - varbad vette, pilk Kuradisaarele ja muidugi soovikivide kuhjale. Viimasesse on nii mitmedki minu kivid oma tee leidnud - mis soovitud sai ja kas need soovid ka täide läksid, ma enam ei mäleta, aga seekord minu poolt lisa ei tulnud - ju siis olid kõik "esmavajadused" täidetud, et mingit mõistlikku soovi pähe ei tulnud. Lisaks rõõmustasid silma veel "vetelpäästekoerad" - taaskord üks mälestus lapsepõlvest - kui ikka see koer rannas oli, oli kindel merre ujuma minna, sest teadsid, et vajadusel on abi kohe käe pärast.
Ja nii jõudiski kätte aeg seada sammud Käsmu Meremuuseumi juurde, kus pidi toimuma Koit Toome kontserttuuri "Allikas" järjekordne kontsert. Enne seda "veeretas" saatus mu teele veel Smilersi - möödasõitva auto roolis olnud Hendrik lehtivas sõbralikult ning jõudsin vaevu enne auto möödumist instinktiivselt käe viipeks tõsta ja fikseerida, et Smilersi helimeister Andruss istus Hendriku kõrval. Ei tea, milleks see küll ette nähtud oli, aga ju siis saatus pidas seda lüket vajalikuks (kasvõi teemal - ära unusta, kust Sa tuled).
Meremuuseumi kätteleidmine, mis mulle algul tundus keerulise ülesandena, osutus vägagi lihtsaks - Käsmu peatänavalt keerata vaid mere poole ja kohal olimegi. Kuigi jõudsime kohale mitte just eriti vara, õnnestus meil siiski piisavalt oodata ja aega parajaks teha. Koit Toome ja Jorma Puusaag tegid hääleproovi ning nii tuligi aega viita, kuid olemine oli mõnus - päike paitas selga ja silme ees avanes suurepärane merevaade. Minutid möödusid kiirelt ja peagi saigi kontsert alata.
Ja nii nad siis tulidki - häbelikult, publiku ovatsioonide saatel - Koit ja Jorma. Juba päeval Viitnal mõnusalt soojaks tehtud naerulihased (igas seltskonnas peab alati mõni kloun olema - meil oli seekord ka) said nüüd ikka korraliku trenni - lõõpimist ja nöökimist jätkus "laval" (raske on lavaks nimetada publikust veidi eraldatud muruplatsi) kogu kontserdi ajaks - küll Jorma soengu, siis jälle lauluoskuse - laulmisega, muide, sai Jorma hästi hakkama - üle. Publik võttis ka kenasti vedu ja päris vahva oli nt "Merelapsi" ühendkooriga koos laulda. Samuti plaksutati ja nipsutati vahvalt kaasa. Kui lood olid enamasti "kergemate" killast, siis mõnel juhul lasi Koit Toome oma võimetest täielikult aimu saada - lastes häälel järjepanu kõlada mitukümmend sekundit ilma pausita. Kõik lood ette kantud, astusid esinejad lavalt maha ja lootsid ilmselt pääseda. Aga nii lihtsalt see ei läinud - kahel korral kutsuti nad tagasi, et veel ilusat muusikat kuulata saaks. Kuna lisalugude ajal hakkas paduvihma sadama, ei saanud Koit Toome mainimata jätta, et ta täiesti mõistab kuulajaid, et vihma sajab ja nad ei taha telgist lahkuda, aga siiski on esinejatel nüüd aeg koju minema hakata. Kuid lisalugude lõppedes sai vihm läbi ja taevas ilutses võimas vikerkaar - palju on selliseid inimesi, kes oma lauluga suudavad vikerkaare välja laulda?
Minu jaoks ei saanud kokkupuude esinejatega veel läbi - missioon "Liinale Koidu autogramm" sai alguse. Üldiselt osutus see lihtsamaks, kui olin arvanud. Oli vaja vaid plakat rõõmustada ja veidi aega parajaks teha, sest kuidagi sedamoodi oli see kontsert korraldatud, et Koit ja Jorma ise tulid autogrammisoovijate juurde. Õnneks oli soovijaid vähe ja kuni ootamine käis, sai ka esinejatega veidi muljetatud, neid vahva kontserdi eest tänatud ja head koduteed soovitud. Jutuajamise käigus aga sai juba plakat pühenduse ja autogrammiga rikastatud ning missiooni võis edukalt lõpetatuks pidada.
Siis jäi veel ainult mööda Käsmu peatänavat autoni jalutada ja kuulatada, et ega Smilers oma esinemist pole veel alustanud. Veel ei olnud alustanud, aga seltskonna tungival nõudmisel lisan siia piduplatsilt kõlanud helidest põhjustatud laused: "On ikka rikas firma, kes suvepäevi peab, et Freddie Mercury on ka surnuist üles äratatud! Ja Smilers on ikka kõva bänd, et neile on Queen soojendajaks palgatud!"
Nii saigi koduteele asutud - seekord siis väikese ringiga läbi Sõmeru. Hämarus oli võimust võtmas ja kuu piilus ka pilvede tagant maagiliselt välja. Ja oligi Käsmus käik selleks korraks läbi.
Viitna kõrtsis saime kõhud (Liina venna valmistatud) väga maitsvat toitu nii triiki täis, et mina peale mõne mustika ja ühe jäätise sel õhtul rohkem süüa ei soovinudki. Minule jagati lahkelt ribikondid, mis tõid silme ette ühe stseeni "Viimsest reliikviast" - teate ju küll - selle, kus Agnes ja Gabriel kõrtsis loomakintsu vitsutavad.
Järgmiseks sihtmärgiks oli meile jäätis - ilma selleta ei saa suvel vist keegi hakkama. Kuna minule teadaolevalt Käsmus toiduainete kauplust praegusel hetkel ei ole, siis sai vahepeatus tehtud Võsul, kus leidus mitmesuguseid väikeseid poode ja isegi turunurk hakkas silma. Eelnevate kogemuste põhjal tegime jäätiseretke kohalikku suuremasse poodi. Jäätised näpus sai veidi siis ka Võsu-elu kaetud - inimesi käis ringi palju ja neist kõigist õhkus suurt rahu - kellelgi ei tundunud olevat kuhugi kiiret.
Kui jäätised siis söödud said, oligi aeg sõita edasi Käsmu. Esialgne idee oli, et ka Käsmu järve ääres ära käia, kuid järve sissesõidutee oli tihedalt seljakotiga matkajaid täis ja nii saigi Käsmu järve külastus järgmiseks korraks jäetud. Nii pidimegi leppima teise sihtmärgi - Matsikivi - külastusega. Vaikne kulgemine mööda külatänavat tõi tagasi kõik lapsepõlvemälestused - selles külas on minu lapsepõlve kõige suurepärasemad suved möödunud. Iseseisva elu nautimine ja puhkus selle sõna tõsises mõttes. "Сκοлько лет, сκοлько зим" tuli üks venekeelne väljend selle peale kohe meelde. Jah, Käsmu on selline koht, kus igal suvel ikka püüan vähemalt korra ära käia ja seal laetud akud püsivad ikka tükk aega täis.
Aga nüüd olen veidi teemast kõrvale kaldunud. Et siis Käsmus võtsime sihtmärgiks Matsikivi. Ma polnud tema juures juba pikka aega käinud ja nii ei osanudki ma arvata, et ta nüüd ikka palju lähemale liikunud on. Võib-olla tundus tee lühem ka seetõttu, et me ühe hooga kohe kivi juurde ei tormanud, vaid ikka vasakult ja paremalt käimise pealt ka mustikaid noppisime.Kivi seisis aga oma endises hiilguses ja tema otsa ronimine jäi seekord ära - lihtsalt ei suutnud leida kohta, kust võiks võimalik tee kivi peale viia. Enda mäletamist mööda olen selle kivi otsa roninud, aga kuna lapsepõlves kivide otsas saigi elatud, siis ei julge ma pead anda.
Kui siis Matsikivi imetletud sai, jäi meil veel piisavalt aega, et natuke ringi vaadata - nii asusimegi Käsmu poolsaare tipu poole, et teha (vähemalt minu jaoks) tavaline ring - varbad vette, pilk Kuradisaarele ja muidugi soovikivide kuhjale. Viimasesse on nii mitmedki minu kivid oma tee leidnud - mis soovitud sai ja kas need soovid ka täide läksid, ma enam ei mäleta, aga seekord minu poolt lisa ei tulnud - ju siis olid kõik "esmavajadused" täidetud, et mingit mõistlikku soovi pähe ei tulnud. Lisaks rõõmustasid silma veel "vetelpäästekoerad" - taaskord üks mälestus lapsepõlvest - kui ikka see koer rannas oli, oli kindel merre ujuma minna, sest teadsid, et vajadusel on abi kohe käe pärast.
Ja nii jõudiski kätte aeg seada sammud Käsmu Meremuuseumi juurde, kus pidi toimuma Koit Toome kontserttuuri "Allikas" järjekordne kontsert. Enne seda "veeretas" saatus mu teele veel Smilersi - möödasõitva auto roolis olnud Hendrik lehtivas sõbralikult ning jõudsin vaevu enne auto möödumist instinktiivselt käe viipeks tõsta ja fikseerida, et Smilersi helimeister Andruss istus Hendriku kõrval. Ei tea, milleks see küll ette nähtud oli, aga ju siis saatus pidas seda lüket vajalikuks (kasvõi teemal - ära unusta, kust Sa tuled).
Meremuuseumi kätteleidmine, mis mulle algul tundus keerulise ülesandena, osutus vägagi lihtsaks - Käsmu peatänavalt keerata vaid mere poole ja kohal olimegi. Kuigi jõudsime kohale mitte just eriti vara, õnnestus meil siiski piisavalt oodata ja aega parajaks teha. Koit Toome ja Jorma Puusaag tegid hääleproovi ning nii tuligi aega viita, kuid olemine oli mõnus - päike paitas selga ja silme ees avanes suurepärane merevaade. Minutid möödusid kiirelt ja peagi saigi kontsert alata.
Ja nii nad siis tulidki - häbelikult, publiku ovatsioonide saatel - Koit ja Jorma. Juba päeval Viitnal mõnusalt soojaks tehtud naerulihased (igas seltskonnas peab alati mõni kloun olema - meil oli seekord ka) said nüüd ikka korraliku trenni - lõõpimist ja nöökimist jätkus "laval" (raske on lavaks nimetada publikust veidi eraldatud muruplatsi) kogu kontserdi ajaks - küll Jorma soengu, siis jälle lauluoskuse - laulmisega, muide, sai Jorma hästi hakkama - üle. Publik võttis ka kenasti vedu ja päris vahva oli nt "Merelapsi" ühendkooriga koos laulda. Samuti plaksutati ja nipsutati vahvalt kaasa. Kui lood olid enamasti "kergemate" killast, siis mõnel juhul lasi Koit Toome oma võimetest täielikult aimu saada - lastes häälel järjepanu kõlada mitukümmend sekundit ilma pausita. Kõik lood ette kantud, astusid esinejad lavalt maha ja lootsid ilmselt pääseda. Aga nii lihtsalt see ei läinud - kahel korral kutsuti nad tagasi, et veel ilusat muusikat kuulata saaks. Kuna lisalugude ajal hakkas paduvihma sadama, ei saanud Koit Toome mainimata jätta, et ta täiesti mõistab kuulajaid, et vihma sajab ja nad ei taha telgist lahkuda, aga siiski on esinejatel nüüd aeg koju minema hakata. Kuid lisalugude lõppedes sai vihm läbi ja taevas ilutses võimas vikerkaar - palju on selliseid inimesi, kes oma lauluga suudavad vikerkaare välja laulda?Minu jaoks ei saanud kokkupuude esinejatega veel läbi - missioon "Liinale Koidu autogramm" sai alguse. Üldiselt osutus see lihtsamaks, kui olin arvanud. Oli vaja vaid plakat rõõmustada ja veidi aega parajaks teha, sest kuidagi sedamoodi oli see kontsert korraldatud, et Koit ja Jorma ise tulid autogrammisoovijate juurde. Õnneks oli soovijaid vähe ja kuni ootamine käis, sai ka esinejatega veidi muljetatud, neid vahva kontserdi eest tänatud ja head koduteed soovitud. Jutuajamise käigus aga sai juba plakat pühenduse ja autogrammiga rikastatud ning missiooni võis edukalt lõpetatuks pidada.
Siis jäi veel ainult mööda Käsmu peatänavat autoni jalutada ja kuulatada, et ega Smilers oma esinemist pole veel alustanud. Veel ei olnud alustanud, aga seltskonna tungival nõudmisel lisan siia piduplatsilt kõlanud helidest põhjustatud laused: "On ikka rikas firma, kes suvepäevi peab, et Freddie Mercury on ka surnuist üles äratatud! Ja Smilers on ikka kõva bänd, et neile on Queen soojendajaks palgatud!"
Nii saigi koduteele asutud - seekord siis väikese ringiga läbi Sõmeru. Hämarus oli võimust võtmas ja kuu piilus ka pilvede tagant maagiliselt välja. Ja oligi Käsmus käik selleks korraks läbi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar