Sellel aastal käisin Õllesummeril kahel päeval - neljapäeval ja pühapäeval. Tegelikult oli plaani minna juba kolmapäeval, aga asjad läksid sedasi, et Õllesummerile ma lihtsalt ei jõudnud.Ka neljapäeval toimus minu sees võitlus - kas minna või mitte minna, selles oli küsimus. Esmalt sai tehtud kõik selleks, et minna saaks - sai ära tühistatud sulgpall ja kokku lepitud minemine. Siis aga selgus, et Kadri, kellega koos oleksin summerdama läinud, sai priipääsmed Aerosmith'ile ning minek jäi minu enda otsustada. Pikalt järele mõeldes otsustasin viimaks, et no olgu peale, kui õhtu sai juba sellel eesmärgil vabaks tehtud, eks ma siis lähen.
Pühapäevane peomelusse sukeldumine sai otsustatud aga kohe pärast seda, kui kava selgeks sai - ühel ja samal päeval esinesid Smilers, VLÜ, L'Dorado, Rock Hotel.
Kui neljapäeval oli ansamblite omavahelise kattuvuse probleem veel suhteliselt väike - õnnestus poole tunni jagu näha Kollast Allveelaeva G ja alles seejärel suunduda VLÜ teist setti vaatama - siis pühapäeval oli olukord hoopis hullem - kava oli nii tihe, et ainsad, keda õnnestus peaaegu täielikult algusest lõpuni vaadata-kuulata, olid Smilers ja VLÜ. Rock Hotel'i õnnestus ka paar-kolm lugu kuulata - täiesti piisav selleks, et meelde tuletada, kui head nad on ja et nende kontserdile peaks ennast ikka aeg-ajalt ära eksitama. L'Doradot aga ei õnnestunud üldse näha, aga eks see viga tuleb mõni teine kord ja siis juba põhjalikumalt parandada.
VLÜd nägin 1,5 kontserdi jagu, millest 0,5 mängiti ilma trummari Aivarita, sest tal oli samal ajal jazzilaval Kaire Vilgatsi ja Aldo Meristo trioga teine kontsert pooleli. Loomikult oli VLÜ oma tuntud headuses ja päris huvitav oli kuulata neid ilma trummide võimsa taustata - tundusid teised kohe hoopis rahulikumad. Eriliselt paistis minu arvates seekord silma saksofonimängija Sander, kes oma soolodega lugudele mõnusat värvi lisas.
Smilers oli ka üle hulga aja päris hea ja tundsin ennast iseäranis hästi viimase loo "Olen kuul" ajal, mis oma mõnusa funky'likkusega kenasti kaasa haaras. Smilers mängis ka uue plaadi lugusid ja neist kõlas minu arvates kõige paremini "Närtsinud roos", samuti mõjus omamoodi sugestiivselt "Vuntsidega mees". Taaskord pidin tõdema, et muusikat live'na kuulata on ikka hoopis midagi muud ja plaadi pealt ei ole võimalik saada sellist arusaama lugudest, kui lava ees kuulates, vaadates ja kaasa elades.
Enne kokkuvõtet tahaks kirjutada veel ühest teemast, mis mind häiris Õllesummeri juures - nimelt juba enne väravast sisse saamist oli tee peal ees igasugused SMS-laenu pakkujad. Mina küll astusin neist kindla sammuga mööda, kuid arvestades seda, kuidas inimesed minu loetu põhjal vaevlevad selliste kiirlaenude käes, tundus väga ebaeetiline olevat pakkuda sellist kiiret laenuvõimalust üritusel, kus inimesed eeldatavalt alkoholi tarvitavad ja seetõttu ka nende enesekontroll väheneb. Lihtsalt jääb loota, et igal inimisel oli kõrval mõni mõistlik sõber-tuttav, kes talle selgeks tegi, et see pole küll koht, kus mõtlematult mõtlematute asjade peale raha kulutamiseks laenama hakata.
Õllesummer 2007 läks minu jaoks korda, kuigi õlu jäi minu poolt joomata. Muusikaline programm oli see, mille pärast kohale läksin, ja sellest sain ka parima osa kätte. Üldiselt aga tundub mulle, et üritus iseenesest hakkab oma mõtet kaotama, samuti tundus ka kava sel aastal kuidagi lahjem olevat.
Väikese pildimeenutuse Õllesummer 2007'st leiad siit
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar