Ootamatu kohtumine

Polnud ammu ma
juba tundnud
endast läbi käimas
sellist sähvatust -
süüdistan täiskuud
ja loomulikult Sind,
et kui päikesevarjutus
ilmutad end!

Oleks graafik olemas,
siis saaks järele vaadata,
millal võib taas
Sinuga kohtumist oodata.

Aga ajakava pole ju
ja nii alati juhtub,
et ootamatult ilmud
ja esile tunnetemöllu kisud.
/30.07.2007/

Kui käid jala

Seda teab ilmselt igaüks, et kui inimene on laisk, siis ta ei viitsi midagi teha. Pühapäeval oli minu jaoks see midagi, mida ma teha ei viitsinud, auto parkimine kesklinna suurte kaubamajade parklatesse - kuigi mul on olemas nii Kaubamaja kui ka Stockmanni püsikliendikaart, ei leia ma pühapäevasel päeval, kui südalinnas on parkimine tasuta, endas jõudu autoga parkimismajades manööverdada. Pigem lähen kergema vastupanu teed ja pargin auto kuhugi "tänavale" ning patseerin linnas ringi jala.

Ja niimoodi läks siis ka eile. Loomulikult näed võrreldes autoga sõitmisega jala käies ikka palju rohkem linna. Niimoodi siis proovisin ka Tallinnas viimaks ära, kuidas on, kui on pilvelõhkuja ees seista ja kaela kõveraks ajades taevasse kõõritada - pidi ikka päris korralikult vaeva nägema, et maja kogu tema kõrguses hoomata.

Samas avastasin Tallinna kesklinnast uue tänava - kas Sina juba tead, kus on Väike-Pääsukese tänav? Igal juhul ei oleks ma osanud arvata, et selle koha peal omaette tänav asetseb - mõtlesin ikka, et kas on tegemist Rävala puistee lõpu või Tartu maantee algusega, kuid ometi ilutses tänavanurgal Väike-Pääsukese tänava silt.

Tuleb välja, et olen seda tänavat mööda mitmeid kordi autoga sõitnud, eraldi tänava olemasolu teadmata. Samuti, kuna olen vaid autoga sõitnud, ei ole ma olnud teadlik, et Jaani seegi väljapanek on varjatud sõidutee servas asuva viilkatuse alla - arvasin kogu aeg, et sealtkaudu pääseb maa-alusesse parklasse, kuid nüüd siis leidsin sealt hoopis muuseumiväljapaneku.

Eks tuleb ka mõni teine kord olla laisk ja ennast jala käima sundida.

Käsmu

Käsmu teema alustuseks saan jätkata oma eelmist sissekannet - kui hea ikka vesi on. Teel Käsmu sai läbi astutud Viitna kõrtsist ja kuna väljas on ikkagi suvi, võtsime kohad sisse väliterrassil. Kuid suvi on meil praegu selline vaheldusrikas - kord paistab päike, siis jälle sajab vihma. Teadagi pole mul kunagi olnud vihmavarju ja arvatavasti ei saa ka kunagi olema - nii saingi vahelduvad vihmavood endale kaela. Kuid sellest ei lasknud ma ennast segada, sest selle aasta suplused on mul tegemata ja nii tuleb ära kasutada ka taevast alla tulevat veevoogu. Näo pesemine vihmaveega - milline suvine nauding! Samas pole meie praegune suvi piisavalt soe, et vihmavanne täielikult nautida ja kuivamisperioodi/välistemperatuuri tuleb realistlikult hinnata.

Viitna kõrtsis saime kõhud (Liina venna valmistatud) väga maitsvat toitu nii triiki täis, et mina peale mõne mustika ja ühe jäätise sel õhtul rohkem süüa ei soovinudki. Minule jagati lahkelt ribikondid, mis tõid silme ette ühe stseeni "Viimsest reliikviast" - teate ju küll - selle, kus Agnes ja Gabriel kõrtsis loomakintsu vitsutavad.

Järgmiseks sihtmärgiks oli meile jäätis - ilma selleta ei saa suvel vist keegi hakkama. Kuna minule teadaolevalt Käsmus toiduainete kauplust praegusel hetkel ei ole, siis sai vahepeatus tehtud Võsul, kus leidus mitmesuguseid väikeseid poode ja isegi turunurk hakkas silma. Eelnevate kogemuste põhjal tegime jäätiseretke kohalikku suuremasse poodi. Jäätised näpus sai veidi siis ka Võsu-elu kaetud - inimesi käis ringi palju ja neist kõigist õhkus suurt rahu - kellelgi ei tundunud olevat kuhugi kiiret.

Kui jäätised siis söödud said, oligi aeg sõita edasi Käsmu. Esialgne idee oli, et ka Käsmu järve ääres ära käia, kuid järve sissesõidutee oli tihedalt seljakotiga matkajaid täis ja nii saigi Käsmu järve külastus järgmiseks korraks jäetud. Nii pidimegi leppima teise sihtmärgi - Matsikivi - külastusega. Vaikne kulgemine mööda külatänavat tõi tagasi kõik lapsepõlvemälestused - selles külas on minu lapsepõlve kõige suurepärasemad suved möödunud. Iseseisva elu nautimine ja puhkus selle sõna tõsises mõttes. "Сκοлько лет, сκοлько зим" tuli üks venekeelne väljend selle peale kohe meelde. Jah, Käsmu on selline koht, kus igal suvel ikka püüan vähemalt korra ära käia ja seal laetud akud püsivad ikka tükk aega täis.

Aga nüüd olen veidi teemast kõrvale kaldunud. Et siis Käsmus võtsime sihtmärgiks Matsikivi. Ma polnud tema juures juba pikka aega käinud ja nii ei osanudki ma arvata, et ta nüüd ikka palju lähemale liikunud on. Võib-olla tundus tee lühem ka seetõttu, et me ühe hooga kohe kivi juurde ei tormanud, vaid ikka vasakult ja paremalt käimise pealt ka mustikaid noppisime.

Kivi seisis aga oma endises hiilguses ja tema otsa ronimine jäi seekord ära - lihtsalt ei suutnud leida kohta, kust võiks võimalik tee kivi peale viia. Enda mäletamist mööda olen selle kivi otsa roninud, aga kuna lapsepõlves kivide otsas saigi elatud, siis ei julge ma pead anda.

Kui siis Matsikivi imetletud sai, jäi meil veel piisavalt aega, et natuke ringi vaadata - nii asusimegi Käsmu poolsaare tipu poole, et teha (vähemalt minu jaoks) tavaline ring - varbad vette, pilk Kuradisaarele ja muidugi soovikivide kuhjale. Viimasesse on nii mitmedki minu kivid oma tee leidnud - mis soovitud sai ja kas need soovid ka täide läksid, ma enam ei mäleta, aga seekord minu poolt lisa ei tulnud - ju siis olid kõik "esmavajadused" täidetud, et mingit mõistlikku soovi pähe ei tulnud. Lisaks rõõmustasid silma veel "vetelpäästekoerad" - taaskord üks mälestus lapsepõlvest - kui ikka see koer rannas oli, oli kindel merre ujuma minna, sest teadsid, et vajadusel on abi kohe käe pärast.

Ja nii jõudiski kätte aeg seada sammud Käsmu Meremuuseumi juurde, kus pidi toimuma Koit Toome kontserttuuri "Allikas" järjekordne kontsert. Enne seda "veeretas" saatus mu teele veel Smilersi - möödasõitva auto roolis olnud Hendrik lehtivas sõbralikult ning jõudsin vaevu enne auto möödumist instinktiivselt käe viipeks tõsta ja fikseerida, et Smilersi helimeister Andruss istus Hendriku kõrval. Ei tea, milleks see küll ette nähtud oli, aga ju siis saatus pidas seda lüket vajalikuks (kasvõi teemal - ära unusta, kust Sa tuled).

Meremuuseumi kätteleidmine, mis mulle algul tundus keerulise ülesandena, osutus vägagi lihtsaks - Käsmu peatänavalt keerata vaid mere poole ja kohal olimegi. Kuigi jõudsime kohale mitte just eriti vara, õnnestus meil siiski piisavalt oodata ja aega parajaks teha. Koit Toome ja Jorma Puusaag tegid hääleproovi ning nii tuligi aega viita, kuid olemine oli mõnus - päike paitas selga ja silme ees avanes suurepärane merevaade. Minutid möödusid kiirelt ja peagi saigi kontsert alata.

Ja nii nad siis tulidki - häbelikult, publiku ovatsioonide saatel - Koit ja Jorma. Juba päeval Viitnal mõnusalt soojaks tehtud naerulihased (igas seltskonnas peab alati mõni kloun olema - meil oli seekord ka) said nüüd ikka korraliku trenni - lõõpimist ja nöökimist jätkus "laval" (raske on lavaks nimetada publikust veidi eraldatud muruplatsi) kogu kontserdi ajaks - küll Jorma soengu, siis jälle lauluoskuse - laulmisega, muide, sai Jorma hästi hakkama - üle. Publik võttis ka kenasti vedu ja päris vahva oli nt "Merelapsi" ühendkooriga koos laulda. Samuti plaksutati ja nipsutati vahvalt kaasa. Kui lood olid enamasti "kergemate" killast, siis mõnel juhul lasi Koit Toome oma võimetest täielikult aimu saada - lastes häälel järjepanu kõlada mitukümmend sekundit ilma pausita. Kõik lood ette kantud, astusid esinejad lavalt maha ja lootsid ilmselt pääseda. Aga nii lihtsalt see ei läinud - kahel korral kutsuti nad tagasi, et veel ilusat muusikat kuulata saaks. Kuna lisalugude ajal hakkas paduvihma sadama, ei saanud Koit Toome mainimata jätta, et ta täiesti mõistab kuulajaid, et vihma sajab ja nad ei taha telgist lahkuda, aga siiski on esinejatel nüüd aeg koju minema hakata. Kuid lisalugude lõppedes sai vihm läbi ja taevas ilutses võimas vikerkaar - palju on selliseid inimesi, kes oma lauluga suudavad vikerkaare välja laulda?

Minu jaoks ei saanud kokkupuude esinejatega veel läbi - missioon "Liinale Koidu autogramm" sai alguse. Üldiselt osutus see lihtsamaks, kui olin arvanud. Oli vaja vaid plakat rõõmustada ja veidi aega parajaks teha, sest kuidagi sedamoodi oli see kontsert korraldatud, et Koit ja Jorma ise tulid autogrammisoovijate juurde. Õnneks oli soovijaid vähe ja kuni ootamine käis, sai ka esinejatega veidi muljetatud, neid vahva kontserdi eest tänatud ja head koduteed soovitud. Jutuajamise käigus aga sai juba plakat pühenduse ja autogrammiga rikastatud ning missiooni võis edukalt lõpetatuks pidada.

Siis jäi veel ainult mööda Käsmu peatänavat autoni jalutada ja kuulatada, et ega Smilers oma esinemist pole veel alustanud. Veel ei olnud alustanud, aga seltskonna tungival nõudmisel lisan siia piduplatsilt kõlanud helidest põhjustatud laused: "On ikka rikas firma, kes suvepäevi peab, et Freddie Mercury on ka surnuist üles äratatud! Ja Smilers on ikka kõva bänd, et neile on Queen soojendajaks palgatud!"

Nii saigi koduteele asutud - seekord siis väikese ringiga läbi Sõmeru. Hämarus oli võimust võtmas ja kuu piilus ka pilvede tagant maagiliselt välja. Ja oligi Käsmus käik selleks korraks läbi.

Ja mõned pildid ka sellest vahvast seiklusest!

Vesi on väga hea!

Pealkirja lugedes mõtlesid Sa kindlasti - no nüüd tuli alles tark välja, nagu keegi ei teaks, et vesi on väga hea, ma oleks seda võinud talle juba ammu öelda. Jah, vahel võtame asju liiga iseenesest mõistetavalt ja nii ei oskagi me kõike head, mis meil olemas on, hinnata.

Kuidas ma siis seekord "suure tõeni" välja jõudsin? Oli üks suviselt palav pärastlõuna, sai käidud paar-kolm kilomeetrit. Kui kätte jõudis hetk janu kustutamiseks, tundsin, et ma tahan ainult vett. See oli tõeliselt mõnus tunne - lasta veel voolata mööda kuivanud kurku all ja mööda rammestunud keha laiali. Sellist mõnu vee joomisest polnud juba ammu tundnud - maailma maitsvaim keelekaste tundus see sellel hetkel olevat. Lapsepõlves oli meil alati värske kaevuvee ämber toas olemas - pista ainult kruus sisse ja joo terviseks. Milline mõnu!

Kummitus tapamasinas

Eile õhtul läks siis mul lõpuks õnneks ja lõpetasin Caroline Graham'i raamatu "Kummitus tapamasinas" lugemise. Lugu ise oli minu jaoks segane ega tekitanud erilist põnevust. Kriminaalromaani žanris jäi raamat küll nõrgaks, kuid ilukirjandusliku teose valdkonda sobis täiesti hästi ja nii oleks ta võinudki olla avaldatud.

Kui aga ütlen, et raamat jäi minu jaoks segaseks, siis tähendab see seda, et lugemise käigus ei tulnud välja tegelaste selged motiivid - tundus justkui oleks "lavale" visatud mingi arv tegelasi ja siis lastud neil vabalt oma tahtmist mööda toimetada ning lõpuks avastatud, et peaks neid siis omavahel kuidagi siduma ka hakkama - sel hetkel aga osutus see tegevus oodatust keerulisemaks ja nii sai võrgustik rohkem sasipuntrale sarnanev kui korralikult ülesehitatud muster.

Kohaloleku kontroll

Täna on siis jälle üks selliseid päevi, kus arvad, et keegi kogu aeg peab tegema kohaloleku kontrolli. Tead ju küll, mida see tähendab? Eks ikka seda, et Sind püütakse ninapidi vedada ja kui Sa ise tähele ei pane, õnnestub see proovijatel ülihästi. Kahjuks on enamus nendest üritajatest kasuahned ja kindlasti üliõnnelikud, et Sa pole märganud, et neil on õnnestunud Sult midagi napsata ilma, et oleksid seda märganud. Jääb vaid lootus, et selliseid päevi oleks vähem. Ja kui siis juhtuvad olema kohaloleku kontrolli päevad, siis suudad olla piisavalt tähelepanelik, et seda tähele panna ja suurem kahju ära hoida. Vaprat vastupidamist Sulle kohaloleku kontrolli päevadel!

Ei mõista

Ei mina ilma mõista,
sest kuidas mõista
seda, mis paitab
ja siis karmilt laksab?

Hakkad arvama,
et peagi päike särab,
kui ilma hoitamata
vihma taevast kaela sajab.

Ja kuna ei mõista,
siis riietuda ei oska -
lõikava tuulega paljalt,
kui paksult palavusega!

Kesknädal käes

Pärast tormakat nädalavahetust ei ole mul kirjutada millestki erilisest, millega oleksin vahepeal hakkama saanud. Püüan jõu- ning unevarusid taastada ja ehk saan nädalavahetuseks ennast jälle joone peale.

Päeval olen üritanud tööd teha - mis endiselt ei taha kuidagi õnnestuda, sest miski ei motiveeri ennast liigutama. Õhtud on möödunud raamatu lugemise tähe all - "Kummitus tapamasinas" Midsommeri mõrvalugudest ei taha kuidagi edeneda, kuigi eile läks asi juba päris põnevaks. Samas tuletab raamatukogu, mis puhkab kuni 6. augustini, meelde, et peaksin oma raamatud juba 27. juulil tagasi viima - ei tea, kas peaks nende juurde sisse murma või jätma raamatud ukse taha ootama? Ise olen otsustanud, et eiran seda ootamatut meeldetuletust ja järgin raamatute vahel olevat lugejapiletit, mille järgi on mul aega veel 9. augustini. Lugeda on mul jäänud veel kaks raamatut, millest ühte ("Tiibet, Tiibet. Ühe kadunud maa lugu") tahan kindlasti pikemalt süveneda.

Järvevesi

Mu kodujärv suudab mind alati üllatada - kui olen juba arvanud, et olen teda kõigis valgusemängude episoodides näinud, siis astub ta üles jälle mõnes uues valguses. Viimati nägin päikest tema pinnal esitamas etendust arvutigraafikale sarnaselt - see lihtsalt on sõnul kirjeldamatu, milline valguse ja värvide mäng järvepinnalt vastu peegeldus, aga vahva oli ta küll.

Jassi Zahharov, osa 2

Vabandan, et eile ei jõudnud kõiki oma mõtteid ja tundeid kirja panna, aga merehaigeks ma jääda ei soovinud ja nii olin sunnitud kirjutamise katkestama. Siiski mõtlesin, et peaksin ka ülejäänust kirjutama.

Üks asi, mis teeb minu jaoks Jassi Zahharovi esinemised nauditavaks, on see, kuidas ta ise laulude esitamisest vaimustusse satub ja seeläbi endast veelgi rohkem annab. Tõeliselt hea on kõrvalt vaadata, millist rõõmu talle pakub esinemine ja inimestele hea tuju loomine.

Kontsert meeldis mulle ka seetõttu, et seekordne kontsert toimus ilma kohalike vaimulike vahelesegamiseta ja nii võiski nautida ainult muusikat.

See oli ka minu esimene Kaarli kiriku külastus ja emotsioon on selline, et kirik on seest suurem, kui ta väljast paistab. Ilmselt on eksitavaks olnud see, et ma olen arvanud, et seal on pealööv ning küljed siis kas sammastega eraldatud või ruumidega täidetud, kuid näha kirikut, mis seisabki (ladina) risti kujuliselt vaid seinte najal, see oli midagi vapustavat. Küll ikka vanal ajal osati ehitada maju, mis tekitavad tunde, et oled vaid üks pisike putukas - ilmselt oli see ka omaette eesmärk ja minu arvates on see eesmärk suurepäraselt saavutatud. Samas aga annab imetleda seda, kuidas suured kivid on omavahel sedasi kokku seatud, et nad raskusi kannavad ja niimoodi juba sajandeid.

Jassi Zahharov

Tegelikult tahtsin juba kevadtalvel kirjutada Jassi Zahharov'ist, kuid kuidagi juhtus ikka niimoodi, et teised sündmused tulid peale ja nii see kirjutamine tegemata jäigi. Eks ma siis püüan selle tookordse kirjutamata-jätmise tasa teha.

Tookord käisin teda kuulamas kohe päris mitmel korral - küll esitas ta Urmas Alender'i lugusid Nõmme Kultuurikeskuses, siis jälle sattus tema "Tosca's" laulma, kui seda vaatamas käisin. Nüüd siis on lõpuks põhjust kirjutada, sest "Südasuvides kontserdid Eesti kirikutes" jõudis oma otsaga Tallinnasse Kaarli kirikusse.

Kui üldiselt oli kontsert suurepärane, siis võimenduse kasutamine suures ja hea akustikaga kirikus muutis s'id susisevaks ja sõnad osaliselt arusaamatuks. Kuid see ei takistanud minul kontserdit nautimast ja taaskord siiralt imetlemast Jassi Zahharovi võimsat ja mahedat lauluhäält. Enamasti hoidis ta oma häält justkui lõa otsas, kuid mõni lugu põhjustas sellist sisseelamist, et hääl kogu oma võimsuses kõlada võis - see oli väga võimas tunne!

Esitatud kava sobis mulle hästi - kõiki laule teadsin ja suutsin vähemalt refrääni osas kaasa laulda. Eriti rõõmus olin loo "Päiksenaer" esitamise üle - see lugu oma sisemise jõuga on mind juba pikalt võlunud ja eneseinnustuseks võtan alati Ivo Linna plaadi "Enne ja pärast päeva", kus see peal on. Publiku vaieldamatuks lemmikuks oli aga "Unustuse jõel".

Kontserdi lõpul sai endale rõõmustatud kõlanud lugude paremikuga plaat ja plaadiümbrisele Jassi Zahharovi autogramm, mida ta plaadiostjatele lahkelt jagas. See oli siis ettevalmistus Koit Toome kontserdiks Käsmus, kus mul üks antud lubadus täita tuleb!

Kadrioru pargi sünnipäev

Kadrioru Pargil on tore traditsioon lapsed endale pargi sünnipäeval külla kutsuda. Seekordne sünnipäevapidu mõnusal päikeselisel pühapäeval tutvustas Kadrioru pargi veekogusid.

Enne ekskursioonile asumist tervitas kõiki kättpidi Peeter Paadipuu, aga kuna tal oli käsi kipsis, siis tegin talle kogemata oma tavalise terekäega veidi haiget ja nii pidin talle veel haigele käele õrnalt tere andma, kuna aga terve käega saime siis "tugevasti" tervitada.

Lastele tehti väike ekskursioon pargi esiosas olevate purskkaevude ja Luigetiigi ümbruses, andes lastele võimaluse nii kaasa mõelda, kui ka nt tiigist "kala" või aardeid püüda. Ühes aardekirstus olid laste rõõmuks kommid, mille paberitest pärast nutikalt paberiussi kasvatati.

Ka minu jaoks oli põnevaid avastusi - nt et praeguse KuMu külje all olid vanasti sügavad tiigid, kus hoiti purskkaevude jaoks vajalikku vett. Samuti sain teada, et Eduard Vilde majamuuseum asub Kastellaanimajas ja et olen teadmatult sealt pikki aastaid mööda jalutanud.

Ringreisi viimaseks kontrollpunktiks enne Lastepargi juurde suundumist oligi Kastellaanimajast peidetud salakirjade otsimine. Lapsed kadusid majja pooleks tunniks ega saanud majast enne välja, kui järgmise satsi lapsed kohale jõudsid. Kõigi näppude vahel olid paberlaevad, mis väljendasid laevade ja purjekate erinevaid kujusid.

Ja nii jõutigi Lastepargi juurde. Enne selle pargiosa avamist esinesid veel klounid ja lõbustasid lapsi, et aega ametliku avamishetkeni mõnusasti mööda saata.

Lastepargi avamise puhul oli aga nii palju rahvast kogunenud, et kui väravad lahti tehti, täitus väike maa-ala kiiresti tunglevate lastega ja me leidsime, et läheks ja jalutaks veel veidi mujal ringi. Aga enne jõudis minu silma ette veel üks mälestuspilt suvisest spordilaagrist - mänguväljakul oli sellise lõhnaga matid, mida viimati nägin (ja mille lõhna tundsin) Särevere spordilaagris.

Peale jalutamist lilleaias leidsime ennast ootamatult Kadrioru Kunstimuuseumi seest ja loomulikult ei pääsenud me sealt välja enne, kui oli kogu ekspositsioon üle vaadatud. Päris huvitav oli vaadata, milliseid meistriteoseid valmistati juba ammustel aegadel ja milline nägi nt Tallinna välja 18.-19. sajandil. Samuti oli huvitav vaadata, millised nägid välja Venemaa valitsejad - Peeter I ja Katariina II kasvõi. Mina polnud Kadrioru Kunstimuuseumis ammu käinud ja nii oli see mõnus mäluvärskendus.

Pärast muuseumi külastust saime natuke ka lastepargis veel lõbutseda, Jätsiabist jäätist osta - kuna ootamatult palju oli sel päeval pargis rahvast, siis ümberkaudsed jäätisemüüjad olid oma varud juba täielikult ammendanud ja siis oli ainult hea meel selle üle, et keegi tuleb sellist mõnusat kosutust pakkuma.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et oli igati kordaläinud sünnipäev, mis pakkus nii uusi teadmisi, kui ka vanade teadmise meeldetuletamist.

Väikese pildimeenutuse leiad siit

Eksisin, õnneks

Kuna kalender näitab juba juulikuu lõppu ja kuulu järgi on metsas mustikad valmis, ei osanud ma kuidagi aimata, et eksisin, kui arvasin, et maasikakorjamise aeg on läbi. Laupäeva õhtu lõppes vastupidise tõestamisega - sattusin metsa, kus marjade topsi pistmine toimus sel moel, mida mina pole kunagi varem kogenud. Maasikate korjamiskoht oli selline, et metsaalune sõna otseses mõttes punetas. Korjamiseks tuli vaid ühte kohta maha kükitada ja sirutada käsi välja ning marju noppida. Nii siis mõtlesingi, et seekord siis eksisin, õnneks!

Elu nagu filmis

Kui eelmisel korral bowling'ut mängisin, oli viimase mängu tulemus minu jaoks suureks üllatuseks. Samuti on muud spordiga seotud tegevused mul päris edukalt läinud. Aga nagu tõdeb Bridget Jones filmis "Bridget Jones'i päevik" (täpne sõnastus mulle meelde ei tule, kuid mõtte panen siinkohal kirja) - on üldteada fakt, et niipea, kui üks osa Sinu elust saab korda, on kusagil nurga taga katastroof ootamas - nii pean minagi tunnistama, et seekordne kuuliga kurikate kukutamine ei talu mingisugust kriitikat. Nimelt tegin isikliku "rekordi" - ma arvan, et pole kunagi visanud nii vähe punkte, kui seekord - 67 punkti oli tulemus, mis tekitas minus täieliku hämmingu. Kõige kummalisem asja juures on see, et kui panin kuuli otse veerema, keeras ta ilusti raja keskosast kõrvale, samas aga viltu veeretades seadis ennast kenasti raja keskpaigale liikuma. Ühelt poolt tundsin ennast sellise inimesena, kes ajab kõik jalatsite, kuuli, raja ja jumal teab, mille süüks veel. Teisalt aga filmikangelasena, sest situatsioon tõi analoogia Bridget Jones'iga silme ette.

Surfar, võib-olla kunagi

Kui basseinis aega mööda saata ja ujumine hakkab ära tüütama, siis on võimalik leida endale teisi tegevusi. Nii juhtuski seekord veemõnusid nautimas käies, et kätte juhtus üks ujumislaud ja seda sai veidi mitteotstarbekohaselt tarvitatud. Ujumislaud leidis kuidagi tee jalgade alla ning saigi veesisest surfamis proovitud. Peale mitmeid luhtunud katseid läks õnneks laua peale pidama jääda ning mööda veepõhja ennast liigutada. Ilmselt oli abiks ka talvise basseiniballeti ajal omandatud oskus nuudliga vaid jalgade abil manööverdada.

Selle peale tekkis mõte, et mine tea, ehk on võimalik minulgi kunagi veepealset surfamist proovida, sest veesisene tundus päris lõbus tegevus olevat.

Bussijaama elu

Bussijaama elu nägemine teeb südame soojaks, kui vaadata, kuidas inimesed on tulnud kedagi kas saatma või siis kellelegi vastu. Ühtviisi soojad on need sõnad, liigutused ja mõtted, mis bussijaama ümbritsevad - kurbus lahkumise üle, rõõm kokkusaamise üle.

Veidi teise pildi annavad bussijaamast aga seal pesitsevad linnud - pidevalt tuleb valvel olla ja valmistuda tuvide juukseid riivavaks ülelendamiseks. Kui aga soovid lindudega sõprust sobitada, siis polegi vaja muud, kui krõpsupakki nendega lahkelt jagada.

Vaprad on minu meelest need inimesed, kes bussitransporti reisimiseks kasutavad - vähemalt seda, mis meil siin on. Ma tean, et viriseda ei tohi, sest hea, et seegi on. Aga kui ikka väljas on palav ilm ja buss on kui katel, siis peavad sellega sõitvad inimesed olema ikka väga vaprad. Sel aastal olen isegi ühe korra pidanud sõitma bussis, mille sisse astudes oli kohe tunda, kuidas higi ojadena voolama hakkas. Vaprat vastupidamist kõigile bussireisijatele ja ehk läheb meilgi pika peale selle transpordivahendiga liikumine veidi mõnusamaks.

Ja läbi ta saigi

Käes on esmaspäeva hommik ja nädalavahetus on meeletu kiirusega möödunud. Minevikku kadus ta küll ülikiirelt, kuid seda enam olen üllatunud, kui palju jõuab teha, käia ja olla ühe nädalavahetusega. Võib-olla ongi probleem selles, et "tavalisel" nädalavahetusel käib niisama aja surnuks löömine ning nii ei jõuagi midagi olulist ja tegusat korda saata.

Lubadus täidetud

Täna saab siis lõplikult täidetud lubadus, mille mai algul andsin. Aega läks, aga lõpuks ikka asja sai.

Marie Skomi teine teos näeb ilmavalgust, et edasi anda neid mõtteid, mis kiirete aegade ja muud tegemiste kõrvalt edastamata jäid. Tabavalt kirjutatud sõnad meie igapäevaelu kohta, mis väljendavad seda, kuidas üks inimene iseenda ja ümbritsevaga hakkama püüab saada ning kui palju see pingutust nõuab.

Kirjutajat ennast enam pole, kuid tema poolt kirja pandu elab edasi seniks, kuni on neid, kes mäletavad.

Tere, kallis lugeja!

Sinu jaoks kirjutan neid sõnu siia. Nii ma vähemalt algul arvasin. Aga mis nüüd pika peale selgunud on - osalt teen siia märkmeid ikka Sinu jaoks, kuid vahest selgub, et sellest kõigest on mulle endale veel kõige rohkem kasu. Tore on möödunud sündmuse kohta tehtud märkmeid mingi aja tagant üle lugeda. Samas aga on see ka halastamatu ajaraamat, mis näitab kiretult seda, mida endale muidu tunnistada ei taha - aeg möödub halastamatu kiirusega ja loota võid vaid, et mõnda neist sündmustest mäletad ka aastate pärast.

Aga Sulle, kallis lugeja, olen tänulik - aeg-ajalt saan ikka teada, et Sa olemas oled. Kas siis kirjutatud kommentaaride või räägitud juttude põhjal annad märku, et oled minuga ja oled lahkelt kaasa mõelnud ning reageerinud. Või siis mõnikord, kui mul jälle juhtub olema selline mitte-kirjutamise meeleolu või tunne, et polegi justkui millestki kirjutada, tuletad mulle kenasti meelde, et päevaraamat ootab täitmist.

Selle viimase osas olen ma iseenda arvateski ennast ületanud - kui selle blogistamisega siin alustatud sai, siis polnud ma eriti kindel oma järjepidevuses. Nüüd aga olen endalegi üllatuseks avastanud, et kirjutamine käib lihtsalt ja sõnad voolavad minust välja ilma erilise vaevata, kui vaid võtan selle aja, et siia märkmeid teha.

Teisalt ehk olen suutnud kirjutamisega enda meelest päris hästi hakkama saada seetõttu, et asjad, mis varemalt jäid vaid mõne üksiku inimesega jagamiseks, on sattunud siia laiemale ringile lugemiseks. Samuti tundub mulle, et sündmused-tegutsemised on siinse kirjutamisega kuidagi tsüklisse sattunud - selleks, et kirjutada, on vaja mingeid sündmusi, samas aga sündmused ise ärgitavad kirjutama.

Tänan Sind veelkord ja loodan, et oled ka edaspidi lugemiskaugesel!

Samad mõtted, teised sõnad

Kui siin oma viimase aja kirjutisi üle loen, siis hakkab silma see, et sõnad on küll erinevad, kuid kirjutatu mõte ja meeleolud on samad. Ei tea, millest see küll tuleb? Kas siis pole kusagilt mujalt mingeid mõtteid tulemas või lihtsalt ongi nii hea olla, et kogu aeg tahaks sellest kellelegi teada anda?

Kohe on algamas nädalavahetus, mis taaskord tundub tulevat tegude- ja sündmusterohke, ehk on mul siis ka veidi teistsugustel teemadel kirjutisi tekkimas. Seniks aga tuleb leppida nendega, mis ma siia hetkeemotsiooni ajel sisse olen tippinud ja avaldanud.

Tore suvi

Omaette mõtteid mõlgutades jõudsin täna järeldusele, et mulle see praegune suvi kohe meeldib. Meeldib käia ringi ja viibida inimeste keskel, kohata vanu sõpru ja nendega aega mööda saata. Hommikul ärgata teadmata, mis päeval juhtuma hakkab ja kuhu õhtu välja viib. Selline peakski üks suvi olema - värskes õhus istumised ja ilma asjadest juttu vestes õhtusse suunduma.

Aga teisest küljest jälle on hea suvi halb - kuidagi ei suuda ennast motiveerida tööd tegema ja ikka leiad vabandusi, miks peaks viilima ning töö homsesse, ülehomsesse või hoopis järgmisesse nädalasse lükkama.

Kuid sellisest pisiasjast, nagu seda on töö, ei saa ju ometi lasta ennast häirida ja tuleb aga samas vaimus edasi suvitada!

Nüüd vist ikka suvi

Ammu olen oodanud seda tunnet - tunnet, et suvi on käes. Nüüd on ta vist lõpuks ikkagi kohale jõudnud. Ootasin, mis ma ootasin, kohale tuli ta ikkagi niimoodi, et tema saabumist tähele panna ei õnnestunud.

Aga nüüd on ta siis lõpuks siin - minu üle võimu haaranud, mõjutamas iga mu mõtet ja tegu. Kas peaks talle vastu vaidlema, temast võitu saada püüdma? Ei, loomulikult mitte. Kui juba oodatud sai, siis tuleb ennast lasta sellest tundest kanda ja lihtsalt nautida, mida elul pakkuda on. Suvemeeleolu ei lase ka töistel teemadel esile pääseda ja nii ongi olemine ka selle võrra mõnusam.

Kujutluspildid lapsepõlvest

Täna hommikul kodumaja uksest välja astudes tabasid mind kujutluspildid lapsepõlvest. Tuul sasis puude latvu just täpselt sedasi, nagu ma lapsepõlvest mäletan - päike soojendas mõnusalt ja tuuleiilid raputasid puid, tekitades vahva lehesümfoonia. Mõnus tunne hiilis südamesse ja teadsin, et tänane päev on juba ette korda läinud. Lapsepõlve helged hetked elasid aga edasi - meenutused liivakastis mängimisest ja suvest - lahkest ja paitavast.

Mitme aasta norm

Eile oli selline vahva õhtu, et ma sattusin sööma marju, mida olen ikka au sees pidanud, kuid mille söömiseni pole eriti jõudnud - kas olen siis liiga vara nende kasvukohta jõudnud, et näha vaid nende õitsemist, või siis juba liiga hilja, et vaid tõdeda, et nende marjade aeg on selleks suveks läbi.

Kuid eile oli siis eriline päev, sest sain kohe täiesti mõnuga ja nii palju, kui vähegi kummarduda ja korjata viitsisin, muulukaid süüa. Muulukad on ühed paganama mõnusad ja magusad marjad, mis küpsest peast on täiesti ületamatud.

Õnneks oli neid eilses korjamiskohas palju ja nii saingi kohe mitme aasta normi muulukatest täis. Nüüd ehk pean mõne aja ilma nendeta vastu ka - no et kui näiteks järgmisel suvel ei peaks õnnestuma ühtegi muulukat suhu susada.

Suurt midagi pole muutunud

On ilus ja soe suvepäev. Sean ennast kenasti kätekõrverduste tegemise asendisse ja pingutades, kuid mitte väga tõsiselt, teen 15 kätekõverdust. Sel korral on nende tegemine kergem ja lihtsam, sest tean, et tegelikult on tegemist vaid mänguga ja võin lõpetada, millal aga ise heaks arvan.

Silme ette aga tulevad mälestuspildid nendest aegadest, kui tõsimeeli tuli tegeleda kehaliste võimete arendamisega. Siis PIDI tegema 20 kätekõverdust ja seda lühikeste pauside järel veel mitmeid kordi. Mäletan, et tookord oligi minu laeks 20 kätekõverdust.

Nüüd aga oma lõbuks nende 15ga hakkama saades võisin tõdeda - suurt midagi pole muutunud, vähemalt käed on endiselt tugevad. Muutunud on vaid see, et nüüd saab seda kõik hea naljana võtta ja iseenda üle uhkust tunda.

Sisukas aeg

On suvi ja üks järjekordne nädalavahetus on minevikku kadunud. Polnudki jõudnud veel aru saama hakata, et puhkepäevad kätte jõudsid, kui juba oligi nende ots käes.

Kummaline on see, kuidas suvepäevad otsa saavad ja kuidagi ei suuda mõista seda, et hilisõhtu on kätte jõudnud. Nii polegi ma juba pikemat aega saanud enne kella ühte öösel magama. Lihtsalt tundub võimatu olevat, et helendav taevas võib tähistada saabuvat südaööd. Ei, ärge kartke, "mahamagatud" uneaja teen kenasti päeval tasa - töölt koju jõudes haaran raamatu järele ja peagi ongi uneliiva suu ja silmad täis ning lähen unne ujuma.

Kuid kui ma parajasti ei maga, on päevad täis seiklusi - küll on vaja kuhugi külla minna, siis jälle kuhugi välja. Niimoodi see aeg käest kaobki. Aga hea on see, et see on enamasti sisukalt veedetud aeg, mida millegi muuga asendada ei saa. Lihtsalt tunda ennast hästi heade inimeste keskel. Naeratada kõigile, et ka Sulle naeratust jaguda võiks.

Ja siis polegi muud, kui ainult kurb meel, et aeg nii kiiresti kaob ja üks järjekordne nädalavahetus on ajalukku kirjutatud.

Siiski vast mõned märksõnad möödunud nädalavahetusest:
1. pilved öövarjus hiilimas;
2. üksik kass teeservas silmi välgutamas;
3. kolm noormeest asfaldil istumas;
4. vahtu üle ääre ajav purskkaev;
5. "Karu" sadamas.

Päevad kõik segamini

Juba mitmendat nädalat ei suuda ma kuidagi aru saada, mis nädalapäev parajasti on - nii tabab mind keset nädalat ootamatu teadmine, et vaatamata tundele, nagu oleks reede, on siiski kolmapäev. Samas aga saabuvad reeded viimasel ajal eriti kiiresti. Ehk on asi selles, et ma pole viimasel ajal midagi eriti mõistlikku teinud ja seetõttu kaob aeg nii kiiresti käest ära, et ei jõua kuidagi tähele panna? Või on kätte jõudnud kaua oodatud suvi ja siis kulubki mittemidagi tegemisele märkamatult kogu aeg?

Millegi pärast arvan, et ega see olukord niipea paremaks lähe, ehk võib väike puhkus aidata, aga kahtlen, kas sellestki abi on. Ja nii tulebki kuidagi segamini olevate päevadega hakkama saada - muud lihtsalt ei jää üle!

Samastumine raamatutegelasega

Hiljaaegu lugesin Herman Hesse "Peter Camenzind'i", mille peategelasega tunnen ennast viimasel ajal iseäranis samastuvat. "Peter Camenzind" räägib sellest, kuidas inimene tunnetab loodust enda ümber, kuidas ta seda endast läbi laseb ja kuidas see kõik mõjutab inimese igapäevaelu.

Nii olengi ennast üha sagedamini tabanud lihtsalt akna all istumas ja pilvemängu jälgimas (õnneks on ilm olnud selline, et vaatemängu jätkub pikalt). Samuti ei jäta mind külmaks õitsevad taimed on erilise värvikirevusega - valged, lillad, roosad, kollased. Ja see lõhn, mida õhus tunda on - kord mõrkjalt mullane, kord jälle magusalt õieline.

See tunne tahab sügavalt seest välja pääseda!

Defineeritud läbi sõpruse

Alati, kui olen veetnud mõnusaid tunde vesteldes mõne sõbraga, tunnen, et olen defineeritud läbi sõpruse (defined by friendship) - see, kuidas sõbraga koos olla on ja millise kiirusega siis aeg mööda lendab, on lihtsalt sõnadega kirjeldamatu.

Ega siis jäägi üle muud, kui lihtsalt ennast nautida, hoida sõpru ning loota, et ka edaspidi suudad leida aega ja võimalust nendega suhtlemiseks.

Läbi sõpruse defineeritud saada on midagi, mida Sa kusagilt mujalt ei saa. See on selline mõnus tunne sees, et kusagil on keegi, kellele Sina korda lähed ja seda just sellisena, nagu Sa oled. Teadmine, et Sinu jaoks on olemas inimesed, kellele saad toetuda, kui vaja, kes Su tuju heaks teevad, kui pisarad silma tikuvad. Hea on tunda, et oled ka ise kellegi jaoks vajalik - kui sõber tuleb Sinu juurde nõu küsima või lihtsalt Sinu seltsis vaikusest lohutust otsima.

Aitäh, armsad sõbrad, et olete olemas! Ilma teieta oleks maailm hulga vähem väärt!

Õllesummer 2007

Sellel aastal käisin Õllesummeril kahel päeval - neljapäeval ja pühapäeval. Tegelikult oli plaani minna juba kolmapäeval, aga asjad läksid sedasi, et Õllesummerile ma lihtsalt ei jõudnud.

Ka neljapäeval toimus minu sees võitlus - kas minna või mitte minna, selles oli küsimus. Esmalt sai tehtud kõik selleks, et minna saaks - sai ära tühistatud sulgpall ja kokku lepitud minemine. Siis aga selgus, et Kadri, kellega koos oleksin summerdama läinud, sai priipääsmed Aerosmith'ile ning minek jäi minu enda otsustada. Pikalt järele mõeldes otsustasin viimaks, et no olgu peale, kui õhtu sai juba sellel eesmärgil vabaks tehtud, eks ma siis lähen.

Pühapäevane peomelusse sukeldumine sai otsustatud aga kohe pärast seda, kui kava selgeks sai - ühel ja samal päeval esinesid Smilers, VLÜ, L'Dorado, Rock Hotel.

Kui neljapäeval oli ansamblite omavahelise kattuvuse probleem veel suhteliselt väike - õnnestus poole tunni jagu näha Kollast Allveelaeva G ja alles seejärel suunduda VLÜ teist setti vaatama - siis pühapäeval oli olukord hoopis hullem - kava oli nii tihe, et ainsad, keda õnnestus peaaegu täielikult algusest lõpuni vaadata-kuulata, olid Smilers ja VLÜ. Rock Hotel'i õnnestus ka paar-kolm lugu kuulata - täiesti piisav selleks, et meelde tuletada, kui head nad on ja et nende kontserdile peaks ennast ikka aeg-ajalt ära eksitama. L'Doradot aga ei õnnestunud üldse näha, aga eks see viga tuleb mõni teine kord ja siis juba põhjalikumalt parandada.

VLÜd nägin 1,5 kontserdi jagu, millest 0,5 mängiti ilma trummari Aivarita, sest tal oli samal ajal jazzilaval Kaire Vilgatsi ja Aldo Meristo trioga teine kontsert pooleli. Loomikult oli VLÜ oma tuntud headuses ja päris huvitav oli kuulata neid ilma trummide võimsa taustata - tundusid teised kohe hoopis rahulikumad. Eriliselt paistis minu arvates seekord silma saksofonimängija Sander, kes oma soolodega lugudele mõnusat värvi lisas.

Smilers oli ka üle hulga aja päris hea ja tundsin ennast iseäranis hästi viimase loo "Olen kuul" ajal, mis oma mõnusa funky'likkusega kenasti kaasa haaras. Smilers mängis ka uue plaadi lugusid ja neist kõlas minu arvates kõige paremini "Närtsinud roos", samuti mõjus omamoodi sugestiivselt "Vuntsidega mees". Taaskord pidin tõdema, et muusikat live'na kuulata on ikka hoopis midagi muud ja plaadi pealt ei ole võimalik saada sellist arusaama lugudest, kui lava ees kuulates, vaadates ja kaasa elades.

Enne kokkuvõtet tahaks kirjutada veel ühest teemast, mis mind häiris Õllesummeri juures - nimelt juba enne väravast sisse saamist oli tee peal ees igasugused SMS-laenu pakkujad. Mina küll astusin neist kindla sammuga mööda, kuid arvestades seda, kuidas inimesed minu loetu põhjal vaevlevad selliste kiirlaenude käes, tundus väga ebaeetiline olevat pakkuda sellist kiiret laenuvõimalust üritusel, kus inimesed eeldatavalt alkoholi tarvitavad ja seetõttu ka nende enesekontroll väheneb. Lihtsalt jääb loota, et igal inimisel oli kõrval mõni mõistlik sõber-tuttav, kes talle selgeks tegi, et see pole küll koht, kus mõtlematult mõtlematute asjade peale raha kulutamiseks laenama hakata.

Õllesummer 2007 läks minu jaoks korda, kuigi õlu jäi minu poolt joomata. Muusikaline programm oli see, mille pärast kohale läksin, ja sellest sain ka parima osa kätte. Üldiselt aga tundub mulle, et üritus iseenesest hakkab oma mõtet kaotama, samuti tundus ka kava sel aastal kuidagi lahjem olevat.

Väikese pildimeenutuse Õllesummer 2007'st leiad siit

Muusikud on lahked

Viimasel ajal mööda muusikute kodulehekülgi ringi liikudes olen avastanud, et nad on väga lahked. Esineja kodulehte lahti lüües hakkab kohe kõlama muusika ja nii saadki ennast leheküljel ringi hulkudes vajalikku meeleollu viia.

Lisaks sellele osale, mis on kõigile kättesaadav, nähakse palju vaeva ka sellega, et need, kes on fännklubi liikmemaksu tasunud, saaksid midagi enamat ja tunneksid ennast veidi erilisematena. Nii nt on võimalik vaadata viimaseid videosid, kuulata laule erinevates seadetes, vaadata kontserditel tehtud pilte. Samuti kirjutavad artistid aeg-ajalt ka blogi sissekandeid, et oleks võimalik näha ka "ringreisi sisse". Lisaks veel meilisüsteem, mis teavitab viimastest uudistest, samuti tuurikavad jms.

Kõik vaid selle nimel, et toetajaskond olemas ja rahul oleks. Samas sõltub ju olulisim osa sellest toetajaskonna olemasolust siiski laval tehtavast ja kui seda tõsiselt ei võeta, siis pole ka poolehoidjaid loota. Õnneks olen mina peamiselt kokku puutunud selliste artistidega, kes ei anna ühtegi esinemist üle jala, ja seetõttu on need esinejad mulle ka edaspidi korda läinud.

Lemmikud teleekraanil

Nii kosutav on vahel televiisoriekraanilt näha oma lemmikuid. Nii üllatas mind üle-eile õhtul "Reporter", kes näitas lõiku Goo Goo Dolls'ist ja nende poolt loodud filmi "Transformers" tunnusloost "Before it's too late" - loost, mis sarnaneb Goo Goo Dolls kuulsaks teinud "Iris'ega".

Eile õhtul juhtusin vaatama "Nip/tuck'i" ja kes ilmus osa lõpupoole ekraaanile? Minu lemmik seriaalist "Kodus ja võõrsil" - koolidirektori osa täitev Rhett Giles, kelle osalemisel tehtud osad praegugi Kanal 2s jooksevad. Hea meel oli teda näha nüüd ka Ameerika seriaalis näitlemas - loomulikult nägi ta endiselt hea välja.

Kui muidu kipub telerivaatamine igav tegevus olema, siis lemmikute nägemine teleekraanil teeb südame mõnusalt soojaks.

Õhupall läks hulkuma

Alustama pean ma sellest, et sünnipäevaks kingiti mulle imeilus heeliumiga täidetud õhupall, mille peale oli kirjutatud "Happy birthday". Rahulikult ja õnnelikult oli ta minu juures ja tegi meele rõõmsaks, kui sattus mu tee peale kekslema.

Täna hommikul oli ta aga kuidagi kurb - juba päris kõhnaks jäänud ja lennata ka enam eriti ei jaksanud. Kui enne olin teda ikka lae all hõljumas näinud, siis nüüd suutis ta vaevaliselt ennast keset tuba hoida. Niimoodi ta seal siis ringi eksles, kui korraga avastasin ta avatud aknast välja minemas - sain veel viimasel hetkel tal sabast kinni ja nii õnnestuski ta esimene põgenemiskatse nurjata.

Jätsin ta vaid hetkeks omapead, kuid kohe kasutas ta võimaluse ära - kui tuppa tagasi tulin, nägin õhupalli juba katuseserva taha lendamas. Ja läinud ta oligi. Mõne aja pärast paistis ta veel eemal tuuleõhust hoogu saamas, kuid siis kadunud ta oligi.

Meel oli veidi kurb - pidi ta siis sedasi ära minema. Aga samas mõtlesin, et ehk oli tal vaja kellegi teise juurde minna nüüd õnne soovima. Või ehk soovis lillede-taimede sekka minna, sest ta suundus otse Cerese aianduskeskuse poole.

Igal juhul loodan, et tal on hea olla seal, kuhu ta läks. Ja võib-olla pakub ta nüüd kellelegi teisele samapalju rõõmu oma kohalolekuga kui mulle pakkus.

Ajast maas

Kohtudes eelmisel sügisel Londoni lennujaamas Inglismaal elava neiuga, kes polnud midagi kuulnud igapäevasündmustest, olin pehmelt öeldes üllatunud - kuidas on võimalik niimoodi elada, et ei tea midagi sellest, mis maailmas toimub.

Kui keegi peaks praegu minu käest küsima, mis on toimunud viimase nädala jooksul meil ja mujal, siis peaksin häbenedes tunnistama, et ma tõesti ei tea. Lihtsalt pole aega olnud lehti lugeda, uudiseid kuulata ja nii olengi omadega ajast maas.

Kuid minu puhul on see arvatavasti ajutine nähtus, sest siiski on minu jaoks oluline teada, mis toimub ja millega inimesed tegelevad ning kuidas elavad.

Bürokraat

29. juuni oli see tähtis päev, millest alates mind võib lugeda paadunud bürokraadiks - 10 aastat riigiteenistust sai täis. Need 10 aastat on möödunud väga kiiresti. Nähtud on igasugust aega ja tööd tehtud erineva intensiivsusega, kuid siiski peamiselt uskudes, et annad endast parima, ning lootes, et tehtud tööst on teistele kasu.

Selle ajaga olen endale külge saanud kombeid, mida mõnikord sooviksin hea meelega unustada. Samas on see andnud mulle võimaluse läbi teha tohutu arengu, näha ja õppida uusi asju, ennast proovile panna nii vaimselt kui ka füüsiliselt.

George Michael'i kontsert Helsingis

Kui ma eelmisel sügisel nõustusin koos Liinaga George Michael'i kontserdile Stockholmi minema, ei osanud ma arvata, et sellest võib saada hobi - senini oli George Michael minu jaoks peamiselt tuttav kui "Killer (Papa was a rolling stone)" esitaja MTVst, kuigi teadsin ka tema uuemaid laule (enne kontserdileminekut laenasin Liinalt trenni tegemiseks plaate) ja olin ka hilisemaid pilte näinud. Sügisene kontsert ja sellest saadud elamus olid nii head, et kui sel kevadel selgus, et George Michael on tulemas Helsingisse esinema, ei kahelnud ma hetkegi, et ka sellel kontserdil tahan ma kohal olla.

Otsust ei pidanud ma kahetsema, sest kui muusika käib sõna otseses mõttes seest läbi, siis on kontsert täiesti korda läinud. Sellist seest läbi mineku tunnet tekitas minus veel viimaste aegadeni Smilers, kuid nende puhul on see tunne kuhugi kaudunud ja nii olengi avastanud, et liblikad on kõhus teiste artistide esinemiste ajal.

Nüüd siis juba kaks korda George Michael'i kontserdil käinuna tundub, et asi läheb iga korraga aina paremaks. Ei tea, kas on selle põhjuseks asjaolu, et olen nüüd rohkem tuttav tema loominguga, või see, et seekordne publik Hartwall Arena'l oli suurepärane ja polnud kedagi, kes oleks tuimalt paigal istunud, igal juhul haaras mindki täielikult endasse vaimustav tunne.

Juba siis, kui George Michael'it lavale oodati, alustas publik (umbes 13 tuhat inimest) lainetamist. Mõnus võimalus aja veetmiseks ja ühistunde loomiseks. Ning peagi läkski saal pimedaks ja selles pimeduses hakkas kõlama üks võimas ja ilus hääl. Publik vakatus hetkega ja kuulas hiirvaikselt. Laulu lõpuks ilmusid ekraanile sõnad "Here I am, here I am", mis minu arvates iseloomustavad väga hästi seda, milline George Michael on (vähemalt esinedes ja publikuga suheldes) - parim sõna selle kirjeldamiseks on "inimlik" - avab ennast täielikult teda kuulama tulnud inimestele, öeldes selgelt välja, et selline ma olen ja oleks tore, et ma teile just sellisena meeldiksin. Sellise olemisega sai George Michael esimesest hetkest publiku enda kätte -mõnus oli jälgida, kuidas publik oli täielikult haaratud sellest, mis laval ja halli õhus toimus - hingates ühes rütmis ning võttes vastu seda, mida George Michael'il pakkuda.

Mulle meeldis kõige rohkem, kui George Michael üksi laulis ja taustapillid ka eriti mõjule ei pääsenud - need olid hetked, mil oli võimalik täielikult imetleda selle mehe häälelisi võimeid, mis on imetlemist väärt. Loomulikult olin rahul, kui minu lemmiklaul "Father Figure" kõlas. Samas avastasin enda jaoks ka uusi häid lugusid. Kontsert läks imekiiresti - laulud möödusid kui viiv ja juba oligi aeg lahkuma asuda - küll kurvalt, kuid siis rahulolevalt, et sellisest võimsast kontserdist oli võimalik osa võtta.

... ehk saite juba aru, et ka järgmisel siinkandis toimuval George Michael'i kontserdil tahan kohal olla!

Kontserdi piltide juurde

Tagurpidi laulupidu

Kui ma oleksin olnud tavaline laulupeokülaline, siis oleks minu jaoks laulupidu alanud rongkäiguga. Kuid sel aastal sain näha suure peo köögipoolt ja kuna peo ajal oli mul teine kontsert kirjas, siis lõppes minul pidu sellega, millega ta teiste jaoks algas - rongkäiguga päikesepaistelises pühapäevalõunas.

Vajadus laulupeole minna tekkis siis, kui koor (Rakvere Gümnaasiumi kahehäälne mudilaskoor), kus mu õetütar laulab, laulupeole esinema lubati. Kuid kuupäevi kõrvutama hakates selgus, et peo päevaks on mul ostetud George Michael'i kontserdipilet.

Kuid saatus andis mulle teise ja võib-olla isegi parema võimaluse - sain laulupeo ettevalmistust näha ja lauljatega väga lähedalt kokku puutuda. Selgus, et kooril oli vaja saatjat ja nii sain minagi lastega lava peal ära käidud.

Lapsed ise olid väga vahvad, tublid ja rõõmsameelsed. Laval laulsid kenasti kaasa ja väljaspool seda veetsid aega mängides ja üksteisega jutustades. Populaarseim ajaveetmisviis oli mäest alla veeretamine ja kui üksi veeretamisest isu täis sai, asuti paari kaupa käest kinni sama teema kallale. 12-tunnise tööpäeva (umbes niipikk oli proovipäev Lauluväljakul) pidasid nad kenasti vastu, kuid õhtusele simmanile ükski laps enam jääda ei jaksanud.

Kui nüüd aga minna laulupeo enda juurde, siis pisarad olid varmad voolama - ikka tundus kõik nii ilus ja pühalik. Lähemalt sain tuttavaks mudilaskooride kavaga, mis minu arvates oli päris keeruline - kaasaaegsed seaded lauludele "Kaera-Jaan" ja "Rongisõit" tundusid rasked laulda ja jälgida, kuid ilmselt oli see nõnda vaid minu jaoks, sest laval olles laulsid lapsed küll kõlavad häälel ja väga hästi kaasa. Omamoodi pingutust nõudis ka "Samblalõhnaline laul". Erakordne oli minu jaoks ka see, et arvestades, kui palju erinevaid koore oli laval, kõlasid nad omavahel kokku juba peaaegu esimesel korral.

Kõige võimsam tunne aga valdas mind siis, kui seisin laval laste kõrval ja kõikjalt ümberringi kostus laste hääli, kes täie hooga kaasa laulsid ja endast ilmselgelt parima andsid.

See tagurpidi laulupidu jääb mulle ilmselt veel pikalt meelde, sest nii tore oli tunda ennast osana suurest masinavärgist, mis lõpuks toreda peona kokku kõlas.