Looduse lainel

Viimased päevad on pakkunud ohtrasti looduselamusi. Eks ma ise olen neid ka suuresti otsima läinud, aga kuidagi on ikka nii, et ehedaid hetki on elu just mulle hulgaliselt pakkunud.

Üleeilsest päevast on pärit need üle lendavad luiged, kes küll ühele ja teisele poole tee leidsid. Muudkui lähedalt ja võimsalt, tiivalöögid andmas märku sellest, et nad tulemas. Mitmekesi ja üksi. Loomulikult olin lummatud, kuidas ma teisiti olekski saanud. Ja eks jäi vaid üle imestada sellise õnne üle, et just õigel hetkel õiges kohas juhtusin olema.

Eilsesse õhtusse aga mahutas ennast üks üksik luik, kes ise minu juurde ujus. Kui esialgu olin veidi imestunud, et miks ta just sellise koha valis, siis veidi minevikku meelde tuletades meenus mulle, et just selle koha peal oli ta varemalt toitumas käinud - julgen arvata, et tegemist oli sama luigega, keda ühel kõledal märtsipäevalgi samas kohas nägin ja kes rahulikult ja vaikselt oma toimetusi toimetas, kuigi jah, tookord oli ta veidi arglikum, kui nüüd. Seekord ei häirinud teda suurt miski - ei mina, kivide peal kõõlumas, ei kalamehed paadiga sõitmas. Stoilise rahuga muudkui maiustas.

Aga tänane päev pakkus mulle ikka meeletut rõõmu mitmepealise hahaparvega, keda mul oli võimalik mitu aega päris lähedalt jälgida. Ei peletanud neid eemale üks tsiklimees, kes oli otsustanud, et temal on vaja nii kauguele, kui võimalik, ikka tsikliga sõita, ei peletanud eemale lärmakad jalutajad. Viimaks aga oli tõusev tuul see, mis hahad merele suunduma ahvatles.

 Ja kuigi kõik see meeldib mulle üliväga, siis mõtlen, et huvitav, kas ma olen saavutanud mingi loodusega ühise rütmi, et mul on võimalik teda niivõrd lähedalt ja ehedalt näha.