Loomaaeda sattudes tundsin ennast välismaale eksinuna - päike lagipähe kõrvetamas, eksootilised taimed ja tundmatud loomad. See oli positiivne emotsioon - tunnistus sellest, et loomaaial läheb aina paremini ja seeläbi saavad ka loomad paremaid elutingimusi.Kui aga nüüd minna külastuse enda juurde, siis alustuseks võisin kuulda faasanit enda üle irvitamas - just selline oli tema poolt tekitatud häälitsus. Üldse õnnestus mul peaaegu kõiki faasaneid lähedalt näha ja paabulinde teineteisega kudrutamas kuulda. Ju siis oli abiks, et nädala sees on loomaaias suhteliselt vähe külastajaid ja et mul läks õnneks päris vaikselt liikuda. Edasi andsid etenduse piisonid, kes omavahel sarved ristasid, et rammu katsuda. Linnutiik oli suhteliselt hõre - enamus asukatest oli ilmselt roostikus varjul, kuid mõned parved paterdasid muruplatsil ringi. Elevandid ja ahvid nautisid veemõnusid - üks londiline püherdas keset mudamülgast ja püüdis jahutust saada, pärdikud aga harrastasid veevannis ujumist ja läbimärjana ringi kargamist. Ka jääkaru (v6i jäätise karu, nagu üks väike tüdruk teda nimetas) kulutas ühtlaselt põrandat ja kastis ennast vaid vahel vette. Hülged liuglesid laisalt basseinis, pistes vaid vahel harva pea välja. Minu jaoks haruldased loomad (keda ma vist varasematel külastustel polegi näinud) tiiger ja ninasarvik olid kuuma ilma puhul samuti ennast tuulutama tulnud. Nii saingi loomade toimetamist jälgides külastusest mõnusa tunde.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar