Kui kevadel KuMus käisin, jäi mulle silma, et tulemas on Eduard Wiiralt'i näitus. Mõtlesin, et seda näitust sooviksin küll näha. Ja kui linnapilti ilmusid Henn Roode näituse plakatid, sai otsus KuMu külastamiseks vastu võetud.Henn Roode teoste väljapanekut reklaamiv pilt on minu arvates veidi eksitav - kutsudes justkui vaatama kauneid olupilte. Samas aga sisaldab ekspositsioon vaid vähesel määral "ilusaid maale". Rohkem on aga lastud sirgetel mängida - loomingulisel arenguteel aina julgemaks ja abstraktsemaks muutudes. Minu jaoks oli huvitav ka värvide kasutamine - nt portreede juures mustade, tumesiniste ja -pruunide toonide. Enim läksid mulle hinge aga meremaalid, sest tundsin, et kunstnik on suutnud pildiga edasi anda seda, mida mina merd vaadates tunnen. Üllatavaks oli see, kuidas maalide keskosast kasvasid justkui teised teemad välja - suhteliselt sujuvate servade keskkohta kulgemise katkestas ootamatult esile toodud objekt (inimene, puu jms).
Minnes edasi Wiiralti teoste väljapaneku "Kirg" juurde, ootasin peale tutvustava teksti läbilugemist hoopis midagi muud. Lootsin graafilistelt lehtedelt ja joonistustelt leida kunstniku enda ja tema modellide kirge, mis tahab välja pääseda, kuid siiski leidsin hoopis kurbust, masendust ja kammitsetust. Samas rabas mind aga see, kui palju on võimalik edasi anda musta värviga valgele taustale kujundeid luues - must-valged pildid olid minu jaoks värvikamad, kui värvilised. Ilmselt on asi selles, et ilma värvita teoste puhul hakkab kujutlusvõime tööle ja nii saad nähtut oma maitse järgi vormida.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar