Mõnus augustikuine pärastlõuna lüürilise muusika saatel maalilises keskkonnas - nii võiks kokku võtta Bonzo suvise kontserttuuri "Mees ja jumal" Rannamõisa kirikus toimunud kontserdi.
Seda, et Bonzol on väga hea hääl, olen saanud eelnevalt ühe korra elavas esituses kuulda. Selline teadmine ajendaski juhuslikult Võsul nähtud kuulutuse peale Rannamõisa kohale minema.
Mulle meeldib, kui laulja annab loole oma isikliku pildi juurde - selle, mida ta tunneb, selle, millisest meeleolust on olnud loomine kantud. Sellise privaatse vaatega tõmbab esitaja publiku endale ligi. Enam pole olemas anonüümsust, eraldatust - te olete kõik täna minu külalised ja ma tahan teiega jagada seda, mida mul anda on. Nii kuuladki lummatult, mõnuledes, vaimustudes. Tunned, et oled saanud osa millestki erakorralisest.
Bonzol on võimas hääl ja samas on ootamatu see, kuidas ta vahel oskab sellesama võimsa häälega laulda nii õrnalt, justkui kardaks midagi katki teha. Kui aga hääl täie võimsusega kõlada saab, tekib kartus, kas tõesti ehk kusagilt midagi rebenema ei hakka.
Mul on hea meel, et kuulutus Võsul silma hakkas ja veidi kurb selle pärast, et kohalikud polnud kontserdi toimumisest eriti teadlikud - kindlasti oleks sel juhul pühapäevasel pärastlõunal Rannamõisa kirikusse rohkem rahvast tee leidnud, kui need paarkümmend inimest, kes suurepärasest kontserdist osa said.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar