Hiiumaale mineku plaan tekkis justkui iseenesest - teada oli vaid see, et on puhkus ja kuidagi tuleb ju vaba aega sisustada. Veidi mõtisklemist ja Eesti kaardi silmitsemist ning Hiiumaa saigi reisisihiks valitud.Aeg läks ja kätte jõudis laupäev (11. august) ning tsiteerides laulusõnu - "kola sai kokku ja rattad alla". Teel Rohukülla tuli kohustuslikus korras Padise kloostri torni ronida ja Haapsalus keha kinnitada.
Rohukülas toimis kõik sujuvalt (iseäranis broneeringuga autole) ning peagi leidsime end praami kõhust. Hea, et meil ka saarte vahel suured laevad liiguvad - on võimalus ringi liikuda, poes käia ja soovi korral ka süüa. Sellise toimetamise peale möödus 1,5 tundi üsna kiiresti.
Hiiumaa võttis meid vastu maheda tuule ja veidi pilves ilmaga. Et mitte aega maha visata (või teed tühjalt sõita) sai teel Kärdlasse tehtud põikeid mõlemale poole maanteed.
Esimeseks peatuspaigaks sai valitud Pühalepa kirik ja surnuaed - suur kirik ümbritsetuna vanaaegsetest r6ngas- ja kiviristidest kalmudega. Järgmisena jäi teele Suuremõisa loss. Parkinud auto lossi kõrvale, võtsime jalge alla mõisaparki ja parkmetsa läbiva õpperaja. Enim avaldas muljet euroopa nulg, mille võimsad "vanurid" kõrgusid majesteetlikult tibatillukeste mudilaste kohal. Puude kõrguseks arvestatakse 28 meetrit ja üksi ei saa puu kallistamisega hakkama. Okkad aga jätsid mulje plastmassist - ju nad siis on kohalikus plastitehases valmistatud, sest plastitööstus on üks Hiiumaa tähtsamatest tööstusharudest. Mõisapargile andsid avara vaate erinevad alleed - lähemalt sai vaadatud sanglepaalleed, mille moodustavad üle oma ea elanud puud.
Edasi viis tee Hellamaale, kus pidi väidetavalt pidi asuma tuulik - see sai küll leitud, kuid tiivikuid sellel küljes polnud. Suuresadamast leidsime eest vana paadi ja vana aida.
Kuna meile juba helistati ja arvati, et oleme eksinud, jäi selle õhtu viimaseks peatuspaigaks Paluküla kirik. Eemalt vaadates jättis pühakoda mulje plaanitud suurest ehitisest, mille rajamisel oleks nagu otsustatud kellatorn poole maja peale panna. Kellatornis sai ka eelviimasele korrusele ronitud, kuid edasi ei saanud minna, sest luuk oli tabaga kinni. Pühakoda ise on kahjuks suhteliselt räämas, kuid vaatamist väärt. M6istatuseks jäi, miks oli kiriku ümber hulgaliselt padrunikesti.
Ja nii saigi jõutud meie "laagrisse" Kärdlas. Õhtul sain ennast siis esimest korda sel suvel merre ujuma veetud - vesi oli mõnusalt soe ja päikeseloojang imeline. Sellega võikski esimese reisipäeva kokku võtta, kuid loodusel oli veel midagi varuks. Kui hambapesu ajal paistis metsa tagant sähvimist, siis magamajäämise ajal mürtsus ja paukus õues juba äikesedisko täiel häälel. Pika kontserdi lõpetas uinutav vihmamuusika.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar