Hiiumaa heietused (vol 4)

Kui on käidud läänes, idas ja põhjas, siis jääb üle vaid lõuna, kuhu minna. Nii saigi Hiiumaa-reisi järjekordset päeva alustatud sõiduga Sõru sadamasse.

Selles Hiiumaad Saaremaaga ühendavas mereväravas oli sihtmärgiks purjelaev "Alar". See 1930ndate lõpul ehitatud alus on sõitnud 8 erineva lipu all ja jõudnud peale maailmas ringiseilamist ja pikka Taanis vedelemist räsituna kodukanti tagasi - Emmaste vallale müüs selle ühe dollari eest üks välis-eestlasest vanahärra. Nüüd püütakse temast teha muuseumieksponaati. Renoveerimine on alles algusjärgus ning purjekas näeb üsna õnnetu välja. Kuid juba järgmiseks aastaks plaanitakse talle peale ehitada kate, mis jätaks mulje täispurjes laevast. 15 aasta pärast aga peaks olema võimalik purjeka "kõhtu" külastada, et näha mismoodi elati laeval enne II ilmasõda. Peale purjekaga tutvumist sai veel sadamakiik ära proovitud.

Edasi viis tee Emmaste mõisasüdamesse, mis tähistab vana külasüdant, kust mõisaehituse alustamisel sunniti kohalikud elanikud ümber asuma. Nii paiknebki puust mõisahoone koos kõrvalhoonetega Emmastest väljas.

Järgmiseks peatuspaigaks oli Orjaku matkarada. Peamiselt linnuvaatluseks mõeldud rada oli meie jaoks veidi teistsuguse rõhuasetusega, sest binoklit käepärast ei olnud (Orjaku vaatlustorn, kust muidu oleks seda laenutada saanud, oli kahjuks suletud) - linde oli Käina lahes küll parvedena, kuid nad olid liiga kaugel selleks, et liike eristada. Teiseks põhjuseks on see, et kadakate vahel tabas meid täielik "Siin me oleme"-idüll - jalutades ei pannud peaaegu tähelegi, et puude all külitavad lambad. Ja nagu oleks sellest veel vähe - peagi võis kuulda valjuhäälset määgimist ja kadakate vahelt tormasid otse meie poole kaks lammast. Karjamaal roostiku piiril aga mõnulesid lehmad - tekkis tunne, nagu oleks linnalaps maale sattunud, sest keegi kogu aeg häälitses, kui mõnda looma märkas. Matkarada pakkus veel jalakõlgutamist mudasillal (kohas, kust ravimuda hangitakse), vaadet Orjaku mõisa varemetele, kivikuninga mängimist Suure Tõllu kivil ning ülevaadet rookatuse valmistamisest.

Matka lõpuks aga muutus osa taevast mustaks - lähenev äike sundis suure parve linde pagema ja vaatepilt oli tõeliselt lummav. Linnud lendasid algul ühes, siis teises suunas ja nii paar korda - ümberrivistumine muutis parve lainetavaks musta ja valge mustriks.

Kassaris leidsime esmalt tee Hiiumaa muuseumisse, kus anti ülevaade Hiiumaa tekke- ja ajaloost. Ekspositsioon algas 1971. aastal kinnipüütud hundi topisega ning lõppes punalipuga. Muuseumikülastuse jätkuks oli sobiv Hiiumaa vägilase Leigeri kujule pilk heita - see on ikka tõelise vägilase mõõtu, sest tal ulatab parajalt vaid põlveõndlast kinni haarama.

Ja ega Leigeri juurest polegi muud teed edasi, kui vaid Sääretirpi. Jalgsimatkaks sai ikka valitud parim aeg - tuul ulgus ja ähvardas merre puhuda, särk laperdas seljas ja müts lendas minema. Kuid õnneks polnud väga külm ja nii mõjuski tuul pigem jahutusena.

Kassari-külastuse lõpetas Kassari kabeli ülevaatamine - väike kirik tundus unustatuna, aga oli omamoodi armas. Päeva lõpetasid aga Käina kiriku varemed. Kirik, mille varemedki avaldasid oma suurusega muljet, mida koguduse kasvades laiendati ja mis ühe külje vajumise t6ttu põhja-lõunasuunaliseks muudeti.