Alustama peaks vist sellest, et Hiiumaa rännakute teine päev sai alguse alles (nii piinlik, nii piinlik) südapäeval - kuigi ärgata õnnestus juba kell 10, läks hommikuste toimetustega kuidagi pikalt.Võtsime suuna Tahkunasse ja peagi leidsime enda eest valge iluduse - Tahkuna tuletorni. Enne tippu ronimist tegime maa peal ringi. Alustasime "Estonia" lastele pühendatud mälestusmärgist - siin pidi olema "Estonia" uppumispaigale lähim punkt Eestis. Linnud istusid kividel, kuid meie lähenedes mööda nina tõusid nad kohe lendu. Püüdsime aimu saada ka Tahkuna labürindist, kuid kulgevad kiviread kadusid kivisesse randa ära. Nii tuligi tuletorni ronida, et sealt paremat ülevaadet saada.
Metallist detailidest kokkupandud majakas nägi seest väga huvitav välja - seinte ääres keerdtrepid ja vaheplatvormidel võredega luugid, kust võis näha, kus kaugel põrand paistab. Tipust nägi loomulikult kaugele ja õnneks ka lähedale - selgus, et labürint oli hoopis teises kohas, kui maapinnalt paistis.
Taas "kindla maa" peal, läks leitud labürindis ringimüttamiseks, et mõtted puhastatud ja korrastatud saaksid. Kuid väljaspool labürinti polnud aega mõttemõlgutustesse laskuda - kui hetkekski paigale jäid, leidsid enda peal hulgaliselt sipelgaid ronimas, pilku aga püüdsid rukkilillesinised liblikad ja heleroosad nelgid.
Edasi viis tee Mangu randa, kus sai võideldud sooja ja külmaga - õhk oli soe, samas aga vesi suhteliselt külm. Kui jahedast veest välja sai, oli mõnus päikesepaistel pikniku pidada.
Nüüd jäi teele Reigi kirik koos kalmistuga. Ilmselt Hiiumaa tuntuim kirik "Reigi õpetaja" põhjal. Oma puust laealusega meenutas see kivikirik Nõmme Rahu kirikut. Kalmistu paistis värava juurest petlikult väiksena, kuid peremärkidega hauakive otsides sai mindud nii kaugele, et isegi kirikutorn puude tagant enam silma ei hakanud.
Kuigi hommikune kava nägi ette Reigist tagasipöördumist, sobis ajakavva kenasti sisse ka Kõrgessaare. Mõisasüdames võis näha küll kõrvalhooneid (nt aita, talli, viinakööki), kuid mõisahoone ise on hävinenud. Siinsamas asuvad ka "Wiscosa" villavabriku hooned, mille järgi kohta ka Viskoosaks hüütakse. Kõrgessaarest leidsime ka Ungru kivi, mis olnud Ungru krahvil kasutusel laternapostina meelitamaks Hiiumadalale möödasõitvaid laevu, et neid siis (lastist) "päästa". Kuna mets on ette kasvanud, polnud kivi otsast merd näha ja nii tuligi ikka oma silmaga ka merd vaatama minna. Rand meenutas Matsalu - selline isoleeritus ja taimestik tõid silme ette lindude meelispaiga. Kaugemal hakkas silma ka Kõpu tuletorn, mis oma kuju järgi oli märgatav ja äratuntav ka paarikümne kilomeetri tagant.
Peale väikest jäätisepeatust said sihtmärgiks Hiiumaa laulvad liivad. Tõrvanina rannas siis peaksid liivad leelotama, kuid ei tea, kas oli liiv niiske või polnud piisavalt päikest, liivade laul jäi seekord kuulmata. Kuid ujumist helide puudumine ei takistanud ja nii saigi ennast taaskord mereveega loputatud.
Kuna märkamatult oli õhtu kätte jõudnud, pöörasime nina "laagrisse", kust peale väikest arupidamist ja seltskonna täiendamist asusime Kärdla meteoriidikraatri vaatetorni juurde teele. Kõik, kes Hiiumaaga ammust aega tuttavad, rääkisid mu kraatrijutu peale kui ühest suust, et pole Hiiumaal mingit meteoriidikraatrit, ülejäänud arvasid, et ajan Hiiu- ja Saaremaa omavahel segamini. Ehk on asi selles, et teadjad on liiga "vanad", sest kraatri avastamislugu on alguse saanud 1960ndatel aastatel ja lõpliku fikseerimise 1974. aastal. Ju ta siis ikka on olemas, kui on selle jaoks vaatetorn (mille ees kasvavad puud küll kraatrist suurt aimu saada ei lasknud, kuid maapind langes küll märgatavalt) ja kraatri sisu kirjeldav infotahvel üles seatud. Selline kosmosekülalise jalajälg pani punkti teisele reisipäevale.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar