Tiibet on ikka olnud mu unistustemaa ja koht, kuhu kunagi kindlasti reisida sooviksin. Kuid praegu tunnen, et ei ole selleks veel valmis ja nii olengi endale ülesandeks võtnud enne läbi raamatute ja kunsti olukorraga tutvuda, et siis kohale minnes teaksin rohkem paigast, mida külastada soovin.
Üks järjekordne etapp sellel eneseharimise teel oli raamatu "Tiibet, Tiibet! Ühe kadunud maa lugu" lugemine. Mõnes mõttes on mul kurb meel, et see raamat mulle tee peale ette jäi. Sellest, mis minus kurbus tekitas, on ka raamatus juttu. Sellest, kuidas inimesed seostavad Tiibetit millegi maagilise ja muinasjutule sarnanevaga, kuid tegelik elu Tiibetis on hoopis midagi muud.
Raamatut lugedes tekkis väga palju paralleele sellega, mis on toimunud Eestis - pikalt oodatud iseseisvuse saavutamine ja siis selle kaotamine, inimeste soov leida võimalusi elamiseks ka rasketel aegadel, pealesunnitud võõras kultuur ja võõrad kombed. Kõik see tegi mind kurvaks ja sundis mind isegi kahtlema oma soovis külastada seda maailma katusel asuvat piirkonda - millegipärast olen arvamusel, et seda, mida ma sealt leida sooviksin, oleks sealt väga raske üles otsida.
Samas tekitasid minus veidi segadust kohad, kus räägiti XIV dalai-laamast - ühest küljest on arusaadav, et üks inimene ei suuda väga palju korda saata, kuid teisalt on minu arusaamist mööda dalai-laama mõju maailmas väga suur - raamatus kirjutatu põhjal tundub, et teda osatakse suurepäraselt ära kasutada, kuid ta ise ei oska endale antud võimalusi täiel määral rakendada.
Ühe kadunud maa lugu on raamatupealkirjaks kõige sobivam, sest raamatu sisu räägib just sellest, et pole enam olemas seda maad, millisena on paljud maailmas Tiibetit ette kujutanud. Kas teda on võimalik kunagi veel üles leida, sellele saab vastust anda ainult tulevik.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar