200 000 kilomeetrit

199 998, 199 999, 200 000, 200 001 jne - niimoodi ületab üks auto 200 000 kilomeetri läbisõidu piiri. Minuga koos on ta sellest sõitnud vaid 93 000 kilomeetrit. Aastates mõõdetuna tähendab see kuut aastat.

Need on peamiselt olnud rõõmsad ja seiklusrikkad aastad. Palju on nähtud erinevaid Eesti paiku ja kohatud erinevaid inimesi. Välismaale pole see auto minu käes olles saanud, kuid väidetavalt olevat ta enne minuni jõudmist pidevalt piiri taga sõitnud.

Hästi oleme me omavahel hakkama saanud - enamasti on kõik sujunud suurepäraselt. Loodan, et ka järgmised kilomeetrid lähevad sama positiivselt.

Reklaam

Kui vähegi vaatad televiisorit, kuulad raadiot või külastad internetti, puutud ikka kokku reklaamiga. Pääsu reklaamist pole kusagil näha. Üldiselt sunnib reklaam kanalit vahetama - kas telekapulti haarama või autoraadio nuppe vajutama (lainepikkuse vahetamine on sootuks keerulisem tegevus ja see on liialt tülikas, et mitte reklaami "üle elada").

Kuid reklaamist mingi osa jõuad selle aja peale juba ära kuulata, ära vaadata. Eks reklaamist ole vahel abi ka - saad teada, mis huvitavat ilmas sünnib, millised üritused toimuvad, milliseid vahvaid tooteid on välja mõeldud. Kuid enamasti ei suuda Sa seda juba mitmekümnendat korda näha-kuulda.

Reklaame vaadates-kuulates sattusin mõtte peale, et kuidas üldse reklaame tehakse - st kust tulevad ideed ja kuidas neid siis realiseeritakse. Peamine mõte oli aga see, et kui sobimatu võib üks või teine reklaam olla antud hetkel. Ma täpselt ei mäleta, milline reklaam just telerist tuli, igal juhul tabasin ennast mõttelt, et väljas valitseva külma ja niiske ilmaga see reklaam kokku küll ei sobi. Endamisi arutledes jõudsid ka järeldusele, et reklaam peaks olema vähemalt ilmast sõltumatu. Samas on reklaamid, mis on just konkreetsest üritusest, sündmusest või ilmastikust ajendatud ja seega on nende jaoks õige aeg ja koht just teatud hetkel.

Reklaamide üle võib niimoodi arutleda ja natuke olukorra üle järgi mõelda, kuid tegelikkus on see, et pääsu reklaamidest pole ja tuleb leppida nii nende olemasolu kui ka ajakohasuse või ajakohatusega.

Pildigaleriid

Puhkuse käigus tekkisid mu mobiiltelefoni mõned pildigaleriid, mis nüüd siis ka üles pandud said:

• loomaaiakülastus
• bastionikäigud
• Hiiumaa

Lisaks tahaksin veelkord tulla tagasi Dagö teema juurde. Tahan lihtsalt kiita seda, kui hästi on korraldatud praamisõit, kui heaks on muutunud saare teed ja kui suurepäraselt on kõigi vaatamisväärsuste juurde seatud üles infotahvlid, kust on võimalik ammutada nii fakte kui ka legende antud koha ning selle ajaloo kohta.

Mõnulemine

Pidasin kenasti endale antud lubadust, et ka puhkuse ajal jätkuvad minu sissekanded sellesse elektroonilisse päevaraamatusse siin. Nüüd, kui peale nende sissekannetega kangekaelset jändamist ja hakkamasaamist, olen taas arvuti tagant märkmeid tegemas, tunnen siirast rõõmu, et mõtted saavad kiiresti üles märgitud - mobiiltelefoni klahvide tagant vajalikke tähti taga ajades läksid pooled mõtted kaduma ning ilmselt pole ka laused väga selgelt sõnastatud. Aga andsin endast parima, et kogetud mõtted ja tunded vahetult kirja saaksid, ega jõuaks enne ununemist mälutolmu tuhmuda.

Kui mõni asi otsa saab

Täna kuulsin kurba uudist, et asutus, kus peaaegu seitse aastat töötasin, plaanitakse kaheks jagada, mis tähendab, et ta lakkab olemast. Kuigi aeg, mil seal töötatud sai, polnud alati just lillepidu ja on jäänud juba kaugele maha, tegi laialijagamise uudis meele kurvaks.

Ehk on see vaid illusioon või idealiseerimine, kuid see oli koht, mis läks südamesse ja jäi sinna ka eemal olles. Enne, kui kõik otsa saab, tahaks veel korra tagasi vaadata ning kõike head veelkord meelde tuletada.

Filmid

Mõeldes selle peale, millest siin blogis kirjutanud olen, mõistan, et muusika mängib olulist osa minu elus. See muidugi pole mingi uus avastus, sest vaatamata sellele, et ma ei mängi ühtegi pilli ega laula, on muusika alati andnud lõputuid võimalusi avastamiseks, üllatusteks ja äratundmiseks.

Kuid ometi oli aeg, mil olulisel kohal minu elus olid filmid. Selleteemalisi sissekandeid siit blogist mulle meelde ei tule. Põhjuseks on see, et kuigi aeg-ajalt ikka satun kinno, ei tekita seal nähtu erilisi emotsioone ega jäta sügavamaid jälgi hinge. Loodan, et see peagi muutub ja leidub mõni linateos, mis mind endasse imeb ja enam lahti ei lase!

Leigo järvemuusika

Leigole mineku otsus sai vastu võetud juba mitmeid kuid tagasi ja kavast välja valitud "Tango öö". Kui saab ööks nimetada kontsertkava, mis algab kell 4 päeval.

Õhtut alustanud Bird & "Primitive Music Society" ja järgnenud Coco Mbassi jätkasid eelmisel õhtul kogetud ürgsete rütmide maailma lainel - esimene oma lihtsate instrumentidega (kuidas muud moodi nimetada vanni, harja jms), teine sametise ja meisterliku häälega. Kuigi tangost oli asi ikka väga kaugel, olid just need kaks esinejat mulle südamelähedased. Havailt pärit Bird käis trummidega ümber kui Jaapani Yamato trummarite väiksem vend. Samas suutis ta koos "Primitive Music Society'ga" tekitada avaral maastikul efekti kuskil lokaalinurgas mängivast ansamblist. Coco Mbassi aga nägi kõvasti vaeva, et publikut kaasa elama saada - viimaks läks see tal korda, sest rahvas laulis lõpuks ikka kaasa.

Järgnes "Tango Nuevo" ülesastumine, milles lisaks Eesti muusikutele osalesid Argentina lauljatar Laura Lahera ning üks tantsijatepaar. Ei tea, kas olid mul liiga hästi meeles "Quadro Nuevo" poolt pakutud elamused, igal juhul jäi selle koosluse poolt pakutu minu jaoks kaugeks.

Enam-vähem sama lugu oli ka Poola akordionitrio "Motion Trio'ga" - kuigi nende poolt pakutu oli väga omanäoline, rikkus ülikõvaks keeratud heli igasuguse nautimisvõimaluse ära. Küll aga suutsid poolakad hästi demonstreerida akordioni võimalusi - selles osas oli parimaks näiteks lisaloona esitatud arvutimängudest inspireeritud "Game Over", milles esinenud plahvatushelisid mina küll akordioni tekitatuiks pidada ei suutnud.

Publik oli enamasti vaoshoitud, kuigi õnneks hakkas silma ka siiraid nautijaid, kes ennast muusikast kaasa haarata lasid. Üldisest uimasusest virguti alles siis, kui järjekordne esineja etteastumist lõpetama asus. See (ja järgmisel päeval Tartus "Emajõe festivalil" kaks setti peaaegu lagedal tantsuplatsil VLÜ nautimist) viis mind mõttele, et muusiku amet nõuab vaprust - annad endast kõik ja kunagi tea, kas ka kuulajad-vaatajad kaasa tulevad.

Kuid Leigol käimise nädalavahetus pakkus lisaks muusikalistele ka hulgaliselt visuaalseid elamusi - tuledemäng (lõkked, küünlad, prožektorid) Leigol ja võrratud vaated Vooremaa maastikel - metsade vahelt piiluvad järved, päikest peegeldavad viljapõllud ja võimalus lasta pilgul kaugele uidata. Kuigi saatuse tahtel pole ma sealkandis kunagi elanud, annavad ilmselt juured endast märku - see (minu esivanemate kodupaik) on minu jaoks koht, kus ennast alati hästi tunnen!

African Project, Aly Keita & Linley Marthe

Kontserdi alates jõudsin taaskord mõelda, et Eestist pole vaja ära minna, sest maailm tuleb koju kätte - ilmaelu kojutoojateks siis seekord African Project, Aly Keita ja Linley Marthe.

Mõnusas suveõhtus panid ürgsed rütmid kaasa elama ja puusa nõksutama. Kuigi ma pole eriline instrumentaalmuusika austaja, möödus 1,5 tundi meisterlike moosekantide seltsis kui viiv. Balafonimängija Aly Keita käteosavust olekski võinud nautima jääda, aga ega teisedki oma osavuselt alla jäänud.

Kui seisev osa publikust nõksutas puusi kogu kontserdi aja, siis ka istujad said lõpuks püsti ja kaasa elama veetud. Kogu kontserdi võiks kokku võtta kui sujuva ja lummava helidevoo veetlevas suveõhtus.

Hiiumaa heietused (vol 5)

Ja hakkaski seekordne sissepõige Hiiumaale läbi saama. Kuid enne ei saanud ju lahkuda, kui polnud Kärdlale ringi peale teinud.

Ringkäik algas Keskväljakul ja tuletõrjemaja torni ronimisega. Torni tipust sai heita pilgu Kärdlale, tornis sees aga tutvuda laste päästeteemaliste joonistustega.

Edasi läks tee lauluväljakult ja pargist läbi kirikuni - kivikirikuni, mis 1920ndast aastast alates on puutorniga. Järgmisena Kärdla kalevivabriku mälestusmärgini.

Üllatav on mõelda, et 1830. aastal kõrgus praeguse madala Kärdla keskel neljakorruseline vabrikuhoone ja leidus piisavalt inimesi, et see 1941. aastani (mil hoone süüdati) käigus hoida.

Mälestusmärgi kõrval on Pikk maja, kus asub Hiiumaa muuseumi teaduse- ja näitusekeskus. Lisaks kalevivabrikuteemalisele püsiväljapanekule v6is tutvuda ülevaatega Hiiumaa rahvarõivastest ning Mei'de suguvõsaga, kelle seas on olnud nii meresõitjaid kui ka kunstnikke.

Väike Kärdla-ekskursioon lõppes minigolfi ja lõunaga Rannapaargus. Ja tuligi kätte taaskord asjad pakkida ning suure maa poole teele asuda.

See reis Päevasaarele möödus imekiiresti ja mina jäin väga rahule - mulle meeldis saare rahulik ja stressivaba elu, mis aitas unustada muu maailma, vaheldusrikas loodus, lahked ja sõbralikud inimesed. Nähtud sai üht-teist, kuid jäi ka avastamata radu, mille külastamiseks saarele naasta.

Hiiumaa heietused (vol 4)

Kui on käidud läänes, idas ja põhjas, siis jääb üle vaid lõuna, kuhu minna. Nii saigi Hiiumaa-reisi järjekordset päeva alustatud sõiduga Sõru sadamasse.

Selles Hiiumaad Saaremaaga ühendavas mereväravas oli sihtmärgiks purjelaev "Alar". See 1930ndate lõpul ehitatud alus on sõitnud 8 erineva lipu all ja jõudnud peale maailmas ringiseilamist ja pikka Taanis vedelemist räsituna kodukanti tagasi - Emmaste vallale müüs selle ühe dollari eest üks välis-eestlasest vanahärra. Nüüd püütakse temast teha muuseumieksponaati. Renoveerimine on alles algusjärgus ning purjekas näeb üsna õnnetu välja. Kuid juba järgmiseks aastaks plaanitakse talle peale ehitada kate, mis jätaks mulje täispurjes laevast. 15 aasta pärast aga peaks olema võimalik purjeka "kõhtu" külastada, et näha mismoodi elati laeval enne II ilmasõda. Peale purjekaga tutvumist sai veel sadamakiik ära proovitud.

Edasi viis tee Emmaste mõisasüdamesse, mis tähistab vana külasüdant, kust mõisaehituse alustamisel sunniti kohalikud elanikud ümber asuma. Nii paiknebki puust mõisahoone koos kõrvalhoonetega Emmastest väljas.

Järgmiseks peatuspaigaks oli Orjaku matkarada. Peamiselt linnuvaatluseks mõeldud rada oli meie jaoks veidi teistsuguse rõhuasetusega, sest binoklit käepärast ei olnud (Orjaku vaatlustorn, kust muidu oleks seda laenutada saanud, oli kahjuks suletud) - linde oli Käina lahes küll parvedena, kuid nad olid liiga kaugel selleks, et liike eristada. Teiseks põhjuseks on see, et kadakate vahel tabas meid täielik "Siin me oleme"-idüll - jalutades ei pannud peaaegu tähelegi, et puude all külitavad lambad. Ja nagu oleks sellest veel vähe - peagi võis kuulda valjuhäälset määgimist ja kadakate vahelt tormasid otse meie poole kaks lammast. Karjamaal roostiku piiril aga mõnulesid lehmad - tekkis tunne, nagu oleks linnalaps maale sattunud, sest keegi kogu aeg häälitses, kui mõnda looma märkas. Matkarada pakkus veel jalakõlgutamist mudasillal (kohas, kust ravimuda hangitakse), vaadet Orjaku mõisa varemetele, kivikuninga mängimist Suure Tõllu kivil ning ülevaadet rookatuse valmistamisest.

Matka lõpuks aga muutus osa taevast mustaks - lähenev äike sundis suure parve linde pagema ja vaatepilt oli tõeliselt lummav. Linnud lendasid algul ühes, siis teises suunas ja nii paar korda - ümberrivistumine muutis parve lainetavaks musta ja valge mustriks.

Kassaris leidsime esmalt tee Hiiumaa muuseumisse, kus anti ülevaade Hiiumaa tekke- ja ajaloost. Ekspositsioon algas 1971. aastal kinnipüütud hundi topisega ning lõppes punalipuga. Muuseumikülastuse jätkuks oli sobiv Hiiumaa vägilase Leigeri kujule pilk heita - see on ikka tõelise vägilase mõõtu, sest tal ulatab parajalt vaid põlveõndlast kinni haarama.

Ja ega Leigeri juurest polegi muud teed edasi, kui vaid Sääretirpi. Jalgsimatkaks sai ikka valitud parim aeg - tuul ulgus ja ähvardas merre puhuda, särk laperdas seljas ja müts lendas minema. Kuid õnneks polnud väga külm ja nii mõjuski tuul pigem jahutusena.

Kassari-külastuse lõpetas Kassari kabeli ülevaatamine - väike kirik tundus unustatuna, aga oli omamoodi armas. Päeva lõpetasid aga Käina kiriku varemed. Kirik, mille varemedki avaldasid oma suurusega muljet, mida koguduse kasvades laiendati ja mis ühe külje vajumise t6ttu põhja-lõunasuunaliseks muudeti.

Hiiumaa heietused (vol 3, jätk)

Kui siis Ristnaga ühele poole saime, jäi tee peale ette Kõpu tuletorn - Hiiumaa sümbol ja arvatavasti tuntuim objekt, maailmas töötavatest vanuselt kolmas tuletorn (vanasti olnud sõna otseses mõttes tuletorn - st torni otsas tehti vanasti tuld - ei tea, mis muud moodi see olekski saanud olla, kui nüüd järele m6tlema hakata). Eelmisest tornikülastusest mäletasin, et järgmisel päeval olid teatud lihased haiged - ei tulnud ka seekord "pettuda", sest astmed tuletorni trepil on endiselt kõrged ning nõuavad kogu jala pingutamist ülesronimisel. Tippu turnimine on aga vaeva väärt - üle metsade avanev vaade paneb hinge kinni.

Et torniskäik ei jääks päeva viimaseks ronimiseks, suundusime mägedesse, täpsemalt Rebastemäe matkarajale. Rada kulgeb mööda mäenõlvu, mets on kord alusmetsata ja läbipaistev, siis jälle leidub ka noori puid, mis vaadet varjavad. Matkaraja kaugemas punktis paikneb Hiiumaa kõrgeim mägi - Kaplimägi (63,5 m). Legendi järgi olevat selle mäe otsas asunud Reigi kiriku kabel, mille mäkkeronimisest väsinud abiõpetaja olevat maha põletanud. Mäel asuvast vaatetornist pilku heites võib metsade taga merd aimata.

Järgmiseks peatuspaigaks sai Õngu-Leemeti matkarada, mille märgistust ka pärast nelja võimaliku teeotsa läbikammimist tuvastada ei õnnestunud (ju siis tuleb mõni teine kord tagasi minna) - ja nii asenduski käimine sujuvalt mustikate ja vaarikatega maiustamisega.

Kui siis isu täis sai, tuli suund v6tta Luidja peale. Enne aga ilutsesid teeäärsetel nõlvadel kividest laotud nimed, mida ka autojuhi silm mõnel juhul lugeda jõudis. Luidjale saabudes ootas meid ees lepik, mis sarnanes väga Tabasalu panga alusega - sellise tuttava õhustikuga v6ttis meid vastu Hiiumaa mõnusaim rand - liivane põhi ja parajalt soe vesi.

Pärast pikka suplust jäi veel kolmanda reisipäeva viimane külastuspaik - K6rgessaares Lauka teeristi peidetud orhideede õppepeenar. Kui poleks kaarti käe pärast olnud, siis poleks seda üleski leidnud - kes ikka oskab väiksest rohelisest lapikesest, mis igalt poolt asfaldiga ümbritsetud, midagi seesugust oodata. Aga üles sai ta leitud ning kuigi enamus ekspositsioonist enam ei õitsenud (peamine õitsemisaeg on mais-juunis), õnnestus õitsemas näha neiuvaipa. Ja saigi reisi kolmas päev õhtusse.

Hiiumaa heietused (vol 3)

Kolmanda reisipäeva sihiks oli lääs. Sõidusihiks esmalt Ristna. Tuletorni me kahjuks sisse ei saanud, kuid väljast pilti teha ja infot lugeda küll. Punane metallkonstruktsiooniga ehitise detailid on valmistatud (analoogselt Tahkuna tuletorni omadega) Pariisis ja lahendus välja mõeldud Eiffeli poolt - nii tundsin minagi Tahkuna tornis sees käies teatavat sarnasust Eiffeli torniga, millest olen saanud samamoodi treppi mööda üles ronida.

Kuna tuletorni sisse ei saanud, tuli mere äärde minna - no et vaadata, kuidas Hiiumaalt lääne pool meri ka välja näeb. Randa jõudnuna võisime ennast tunda kui kusagil lõunamere ääres - ladinarütmid, rookatusega päikesevarjud, terve rand kaetud kõikvõimalike merel liikumise vahenditega (päästepaadid, purjelauad, batuudid, igat sorti sõudepaadid ja täispuhutavad veeliiklusvahendeid, mida minu silmad esmakordselt nägid) ning mühisevad lained - olime jõudnud surfiparadiisi. Idülli ei lõhkunud isegi see, et taevas oli täiesti hall. Veidi paari purjelauduri merega kemplemist vaadelnud, seadsime sammud Põhja-Ristna ninale, kust avanes parem vaade merele ja Ristna tuletornile. Nina otsas oli laotud kivist torne ja võis näha ka nimedega kive. JÄTKUB...

Hiiumaa heietused (vol 2)

Alustama peaks vist sellest, et Hiiumaa rännakute teine päev sai alguse alles (nii piinlik, nii piinlik) südapäeval - kuigi ärgata õnnestus juba kell 10, läks hommikuste toimetustega kuidagi pikalt.

Võtsime suuna Tahkunasse ja peagi leidsime enda eest valge iluduse - Tahkuna tuletorni. Enne tippu ronimist tegime maa peal ringi. Alustasime "Estonia" lastele pühendatud mälestusmärgist - siin pidi olema "Estonia" uppumispaigale lähim punkt Eestis. Linnud istusid kividel, kuid meie lähenedes mööda nina tõusid nad kohe lendu. Püüdsime aimu saada ka Tahkuna labürindist, kuid kulgevad kiviread kadusid kivisesse randa ära. Nii tuligi tuletorni ronida, et sealt paremat ülevaadet saada.

Metallist detailidest kokkupandud majakas nägi seest väga huvitav välja - seinte ääres keerdtrepid ja vaheplatvormidel võredega luugid, kust võis näha, kus kaugel põrand paistab. Tipust nägi loomulikult kaugele ja õnneks ka lähedale - selgus, et labürint oli hoopis teises kohas, kui maapinnalt paistis.

Taas "kindla maa" peal, läks leitud labürindis ringimüttamiseks, et mõtted puhastatud ja korrastatud saaksid. Kuid väljaspool labürinti polnud aega mõttemõlgutustesse laskuda - kui hetkekski paigale jäid, leidsid enda peal hulgaliselt sipelgaid ronimas, pilku aga püüdsid rukkilillesinised liblikad ja heleroosad nelgid.

Edasi viis tee Mangu randa, kus sai võideldud sooja ja külmaga - õhk oli soe, samas aga vesi suhteliselt külm. Kui jahedast veest välja sai, oli mõnus päikesepaistel pikniku pidada.

Nüüd jäi teele Reigi kirik koos kalmistuga. Ilmselt Hiiumaa tuntuim kirik "Reigi õpetaja" põhjal. Oma puust laealusega meenutas see kivikirik Nõmme Rahu kirikut. Kalmistu paistis värava juurest petlikult väiksena, kuid peremärkidega hauakive otsides sai mindud nii kaugele, et isegi kirikutorn puude tagant enam silma ei hakanud.

Kuigi hommikune kava nägi ette Reigist tagasipöördumist, sobis ajakavva kenasti sisse ka Kõrgessaare. Mõisasüdames võis näha küll kõrvalhooneid (nt aita, talli, viinakööki), kuid mõisahoone ise on hävinenud. Siinsamas asuvad ka "Wiscosa" villavabriku hooned, mille järgi kohta ka Viskoosaks hüütakse. Kõrgessaarest leidsime ka Ungru kivi, mis olnud Ungru krahvil kasutusel laternapostina meelitamaks Hiiumadalale möödasõitvaid laevu, et neid siis (lastist) "päästa". Kuna mets on ette kasvanud, polnud kivi otsast merd näha ja nii tuligi ikka oma silmaga ka merd vaatama minna. Rand meenutas Matsalu - selline isoleeritus ja taimestik tõid silme ette lindude meelispaiga. Kaugemal hakkas silma ka Kõpu tuletorn, mis oma kuju järgi oli märgatav ja äratuntav ka paarikümne kilomeetri tagant.

Peale väikest jäätisepeatust said sihtmärgiks Hiiumaa laulvad liivad. Tõrvanina rannas siis peaksid liivad leelotama, kuid ei tea, kas oli liiv niiske või polnud piisavalt päikest, liivade laul jäi seekord kuulmata. Kuid ujumist helide puudumine ei takistanud ja nii saigi ennast taaskord mereveega loputatud.

Kuna märkamatult oli õhtu kätte jõudnud, pöörasime nina "laagrisse", kust peale väikest arupidamist ja seltskonna täiendamist asusime Kärdla meteoriidikraatri vaatetorni juurde teele. Kõik, kes Hiiumaaga ammust aega tuttavad, rääkisid mu kraatrijutu peale kui ühest suust, et pole Hiiumaal mingit meteoriidikraatrit, ülejäänud arvasid, et ajan Hiiu- ja Saaremaa omavahel segamini. Ehk on asi selles, et teadjad on liiga "vanad", sest kraatri avastamislugu on alguse saanud 1960ndatel aastatel ja lõpliku fikseerimise 1974. aastal. Ju ta siis ikka on olemas, kui on selle jaoks vaatetorn (mille ees kasvavad puud küll kraatrist suurt aimu saada ei lasknud, kuid maapind langes küll märgatavalt) ja kraatri sisu kirjeldav infotahvel üles seatud. Selline kosmosekülalise jalajälg pani punkti teisele reisipäevale.

Hiiumaa heietused (vol 1)

Hiiumaale mineku plaan tekkis justkui iseenesest - teada oli vaid see, et on puhkus ja kuidagi tuleb ju vaba aega sisustada. Veidi mõtisklemist ja Eesti kaardi silmitsemist ning Hiiumaa saigi reisisihiks valitud.

Aeg läks ja kätte jõudis laupäev (11. august) ning tsiteerides laulusõnu - "kola sai kokku ja rattad alla". Teel Rohukülla tuli kohustuslikus korras Padise kloostri torni ronida ja Haapsalus keha kinnitada.

Rohukülas toimis kõik sujuvalt (iseäranis broneeringuga autole) ning peagi leidsime end praami kõhust. Hea, et meil ka saarte vahel suured laevad liiguvad - on võimalus ringi liikuda, poes käia ja soovi korral ka süüa. Sellise toimetamise peale möödus 1,5 tundi üsna kiiresti.

Hiiumaa võttis meid vastu maheda tuule ja veidi pilves ilmaga. Et mitte aega maha visata (või teed tühjalt sõita) sai teel Kärdlasse tehtud põikeid mõlemale poole maanteed.

Esimeseks peatuspaigaks sai valitud Pühalepa kirik ja surnuaed - suur kirik ümbritsetuna vanaaegsetest r6ngas- ja kiviristidest kalmudega. Järgmisena jäi teele Suuremõisa loss. Parkinud auto lossi kõrvale, võtsime jalge alla mõisaparki ja parkmetsa läbiva õpperaja. Enim avaldas muljet euroopa nulg, mille võimsad "vanurid" kõrgusid majesteetlikult tibatillukeste mudilaste kohal. Puude kõrguseks arvestatakse 28 meetrit ja üksi ei saa puu kallistamisega hakkama. Okkad aga jätsid mulje plastmassist - ju nad siis on kohalikus plastitehases valmistatud, sest plastitööstus on üks Hiiumaa tähtsamatest tööstusharudest. Mõisapargile andsid avara vaate erinevad alleed - lähemalt sai vaadatud sanglepaalleed, mille moodustavad üle oma ea elanud puud.

Edasi viis tee Hellamaale, kus pidi väidetavalt pidi asuma tuulik - see sai küll leitud, kuid tiivikuid sellel küljes polnud. Suuresadamast leidsime eest vana paadi ja vana aida.

Kuna meile juba helistati ja arvati, et oleme eksinud, jäi selle õhtu viimaseks peatuspaigaks Paluküla kirik. Eemalt vaadates jättis pühakoda mulje plaanitud suurest ehitisest, mille rajamisel oleks nagu otsustatud kellatorn poole maja peale panna. Kellatornis sai ka eelviimasele korrusele ronitud, kuid edasi ei saanud minna, sest luuk oli tabaga kinni. Pühakoda ise on kahjuks suhteliselt räämas, kuid vaatamist väärt. M6istatuseks jäi, miks oli kiriku ümber hulgaliselt padrunikesti.

Ja nii saigi jõutud meie "laagrisse" Kärdlas. Õhtul sain ennast siis esimest korda sel suvel merre ujuma veetud - vesi oli mõnusalt soe ja päikeseloojang imeline. Sellega võikski esimese reisipäeva kokku võtta, kuid loodusel oli veel midagi varuks. Kui hambapesu ajal paistis metsa tagant sähvimist, siis magamajäämise ajal mürtsus ja paukus õues juba äikesedisko täiel häälel. Pika kontserdi lõpetas uinutav vihmamuusika.

Soe-soe-külm-külm-soe-soe

Oh, ärge nüüd ehmuge - ma pole suurest puhkamisest haigeks jäänud. Puhkusega on selline kummaline asi, et ei taha kuidagi antud vaba aega raisku lasta, nii otsisin minagi vabasse reedesse tegevust.

Hommikusi uudiseid läbi kammides sattusin teatele bastionikäikude laiendamisest ja nii tekkiski (õigemini meenus) mõte Tallinna alla käima minna. Veidi uurimist ja üks telefonik6ne (numbril 644 6686 tuleb ennast registreerida) ning olidki eeldused käikudesse kondama minekuks loodud. Nüüd oli vaja vaid õigel ajal olla Kiek in de Kök'is ning seiklus võiski alata.

Enne "maa alla" minemist tutvustas giid Kiek in de Kök'i ja Lindamäe vahel olevaid ajaloolisi vaatamisväärsusi - nt sain teada, kust on Komandandi tee oma nime saanud, et Harjuoru võimla asemel on nüüd kirik, et Linda kuju juures käiakse kõigi süütult kannatanute mälestuseks lilli asetamas.

Nii saabuski aeg kuumal suvepäeval külmkambrisse suunduda, st käikudesse laskuda. Rootsi ja Ingeri bastioni käigud on omavahel ühendatud ja külastamiseks hästi korda seatud. Kui ühte bastionit iseloomustavad kõrged laed ja pikad koridorid, siis teine koosneb kasemattidest (koridor on "väravatega" "tubadeks" jagatud), milles praegu paikneb vaid kahe ilmasõja vahel ehitatud ventilatsioonisüsteem ning nõukogude aja pärandina naride raudraamid.

Ka loodusvaatlusi sai teha - haruldane ämblikuliik (nüüdseks juba 3 aastat tagasi varastatud) generaatori ruumis, mälestus mai alguses teadmata suunas lahkunud nahkhiirest ja laest langevad stalaktiidid.

Seda ei tea veel keegi, kui palju on Tallinna all käike, kuid on tore, et osasse neist saab rändama minna. Kuuldavasti pidi peagi saama korda seatud praegu avatud käikude ühendus Kiek in de Kök'iga - siis saab ekskursioon alguse juba sealt.

Seniks aga soovitan võtta see aeg ja Tallinna maa alust osa avastama minna. Ja soojad riided kaasa, sest väljas lõõskav päike läbi 4-6 meetri paksuste müüride tungida ei suuda.

Tallinna loomaaed

Loomaaeda sattudes tundsin ennast välismaale eksinuna - päike lagipähe kõrvetamas, eksootilised taimed ja tundmatud loomad. See oli positiivne emotsioon - tunnistus sellest, et loomaaial läheb aina paremini ja seeläbi saavad ka loomad paremaid elutingimusi.

Kui aga nüüd minna külastuse enda juurde, siis alustuseks võisin kuulda faasanit enda üle irvitamas - just selline oli tema poolt tekitatud häälitsus. Üldse õnnestus mul peaaegu kõiki faasaneid lähedalt näha ja paabulinde teineteisega kudrutamas kuulda. Ju siis oli abiks, et nädala sees on loomaaias suhteliselt vähe külastajaid ja et mul läks õnneks päris vaikselt liikuda. Edasi andsid etenduse piisonid, kes omavahel sarved ristasid, et rammu katsuda. Linnutiik oli suhteliselt hõre - enamus asukatest oli ilmselt roostikus varjul, kuid mõned parved paterdasid muruplatsil ringi. Elevandid ja ahvid nautisid veemõnusid - üks londiline püherdas keset mudamülgast ja püüdis jahutust saada, pärdikud aga harrastasid veevannis ujumist ja läbimärjana ringi kargamist. Ka jääkaru (v6i jäätise karu, nagu üks väike tüdruk teda nimetas) kulutas ühtlaselt põrandat ja kastis ennast vaid vahel vette. Hülged liuglesid laisalt basseinis, pistes vaid vahel harva pea välja. Minu jaoks haruldased loomad (keda ma vist varasematel külastustel polegi näinud) tiiger ja ninasarvik olid kuuma ilma puhul samuti ennast tuulutama tulnud. Nii saingi loomade toimetamist jälgides külastusest mõnusa tunde.

Peeter I maja

Kuigi olen sellest majast Kadrioru pargis kümneid kordi mööda käinud, astusin sinna sisse esimest korda alles nüüd. Maja paistab silma oma väiksusega - elutuba, magamistuba, söögituba, köök ja kelder (on külalistele avatud). Nii kitsastesse tingimustesse pidi tsaar ära mahtuma. Pilk 18. sajandi algusesse annab aimu teada-tuntud materjalide puu ja metalli kasutusintensiivsusest - puunikerdused mööblil näitamas suurepäraseid oskusi, metallnõude kuju imelist sepakätt. Juba teist korda sama päeva jooksul (esimest korda tundsin seda vaadates Henn Roode Tallinna linna vaateid 60ndatest aastatest) tunnen kurbust, et elame tormamise ajastul - vahemaid saab küll kiiresti läbida, kuid igapäevaselt pole võimalik nautida tunnet, mida käin hooajaväliselt Pärnu rannarajoonis nautimas - isoleeritus, privaatsus ja rahulik kulgemine.

Henn Roode ja Eduard Wiiralt

Kui kevadel KuMus käisin, jäi mulle silma, et tulemas on Eduard Wiiralt'i näitus. Mõtlesin, et seda näitust sooviksin küll näha. Ja kui linnapilti ilmusid Henn Roode näituse plakatid, sai otsus KuMu külastamiseks vastu võetud.

Henn Roode teoste väljapanekut reklaamiv pilt on minu arvates veidi eksitav - kutsudes justkui vaatama kauneid olupilte. Samas aga sisaldab ekspositsioon vaid vähesel määral "ilusaid maale". Rohkem on aga lastud sirgetel mängida - loomingulisel arenguteel aina julgemaks ja abstraktsemaks muutudes. Minu jaoks oli huvitav ka värvide kasutamine - nt portreede juures mustade, tumesiniste ja -pruunide toonide. Enim läksid mulle hinge aga meremaalid, sest tundsin, et kunstnik on suutnud pildiga edasi anda seda, mida mina merd vaadates tunnen. Üllatavaks oli see, kuidas maalide keskosast kasvasid justkui teised teemad välja - suhteliselt sujuvate servade keskkohta kulgemise katkestas ootamatult esile toodud objekt (inimene, puu jms).

Minnes edasi Wiiralti teoste väljapaneku "Kirg" juurde, ootasin peale tutvustava teksti läbilugemist hoopis midagi muud. Lootsin graafilistelt lehtedelt ja joonistustelt leida kunstniku enda ja tema modellide kirge, mis tahab välja pääseda, kuid siiski leidsin hoopis kurbust, masendust ja kammitsetust. Samas rabas mind aga see, kui palju on võimalik edasi anda musta värviga valgele taustale kujundeid luues - must-valged pildid olid minu jaoks värvikamad, kui värvilised. Ilmselt on asi selles, et ilma värvita teoste puhul hakkab kujutlusvõime tööle ja nii saad nähtut oma maitse järgi vormida.

Kala 24

Tabasalus on kauplus "Kala 24". Siis, kui Tallinnas öine alkoholimüük ära keelati, oli see pood 24 tundi ööpäevas avatud ja kala valik oli seal väga niru. Kuid peagi kehtestati öine alkoholimüügi keeld ka Harku vallas, mille keskuseks Tabasalu on. Ja pood on alates sellest ajast avatud vaid sel ajal, kui alkoholi müüa on lubatud. 1. augustil rakendati Tallinnas järjekordset piirangut - peale kella 20.00 ei tohi alkoholi müüa. Eks aimasin, et "kalapoel" hakkab hästi minema, kuid polnud valmis vaatepildiks, mida nägin eile pool tundi enne poe sulgemist - pikk järjekord lookles poe uksestki välja. Loo moraaliks on see, et kui alkoholi saada on vaja, leitakse alati võimalus selle saamiseks, sõltumata kehtivatest piirangutest.

Viimaks suvi

Olen kuulnud nende juttu, kes puhkasid juulis, mis sel aastal oli puhkamiseks sobimatu ilmaga. Nüüd siis algas minul puhkus ja ilm läks päikesepaisteliseks ja soojaks. Kuigi mulle oleks ka vihmane ja tuuline ilm puhkamiseks sobinud, mõnulen praegu sooja ilma käes - lasen päikesel nahka paitada ja mahedal suvetuulel õrnalt hellitada. Soe päev kandub edasi ka sellesse aega, kui päike juba metsa taha kadunud - taevas märgib sumedat suveõhtut ja meri kannab soojade maade hõngu.

Kirikukontserdid

Olles sel suvel käinud päris mitmel kirikukontserdil, leidsin ennast arutlemas, miks üldse pühakodades kontserteid antakse. Neist kontsertidest, millel olen kirikutes käinud, on vaid üks olnud selline, mida saaks "teemakohaseks" nimetada. Teised võib liigitada pigem levimuusika alla. Ja ometi on nad kõik kirikutes toimunud. Leidsin, et põhjus kontsertide korraldamiseks kirikus on arvatavasti selles, et pühakoja leiab igast väiksemastki paigast ning ka ilma pärast pole vaja pead vaevata. Samuti ei tundu olevat alternatiivi kontserdi korraldamise kohtade osas. Nii tulebki olla õnnelik, et seesugune muusika nautimise võimalus olemas on.

Bonzo "Mees ja jumal"

Mõnus augustikuine pärastlõuna lüürilise muusika saatel maalilises keskkonnas - nii võiks kokku võtta Bonzo suvise kontserttuuri "Mees ja jumal" Rannamõisa kirikus toimunud kontserdi.

Seda, et Bonzol on väga hea hääl, olen saanud eelnevalt ühe korra elavas esituses kuulda. Selline teadmine ajendaski juhuslikult Võsul nähtud kuulutuse peale Rannamõisa kohale minema.

Mulle meeldib, kui laulja annab loole oma isikliku pildi juurde - selle, mida ta tunneb, selle, millisest meeleolust on olnud loomine kantud. Sellise privaatse vaatega tõmbab esitaja publiku endale ligi. Enam pole olemas anonüümsust, eraldatust - te olete kõik täna minu külalised ja ma tahan teiega jagada seda, mida mul anda on. Nii kuuladki lummatult, mõnuledes, vaimustudes. Tunned, et oled saanud osa millestki erakorralisest.

Bonzol on võimas hääl ja samas on ootamatu see, kuidas ta vahel oskab sellesama võimsa häälega laulda nii õrnalt, justkui kardaks midagi katki teha. Kui aga hääl täie võimsusega kõlada saab, tekib kartus, kas tõesti ehk kusagilt midagi rebenema ei hakka.

Mul on hea meel, et kuulutus Võsul silma hakkas ja veidi kurb selle pärast, et kohalikud polnud kontserdi toimumisest eriti teadlikud - kindlasti oleks sel juhul pühapäevasel pärastlõunal Rannamõisa kirikusse rohkem rahvast tee leidnud, kui need paarkümmend inimest, kes suurepärasest kontserdist osa said.

Ühe kadunud maa lugu

Tiibet on ikka olnud mu unistustemaa ja koht, kuhu kunagi kindlasti reisida sooviksin. Kuid praegu tunnen, et ei ole selleks veel valmis ja nii olengi endale ülesandeks võtnud enne läbi raamatute ja kunsti olukorraga tutvuda, et siis kohale minnes teaksin rohkem paigast, mida külastada soovin.

Üks järjekordne etapp sellel eneseharimise teel oli raamatu "Tiibet, Tiibet! Ühe kadunud maa lugu" lugemine. Mõnes mõttes on mul kurb meel, et see raamat mulle tee peale ette jäi. Sellest, mis minus kurbus tekitas, on ka raamatus juttu. Sellest, kuidas inimesed seostavad Tiibetit millegi maagilise ja muinasjutule sarnanevaga, kuid tegelik elu Tiibetis on hoopis midagi muud.

Raamatut lugedes tekkis väga palju paralleele sellega, mis on toimunud Eestis - pikalt oodatud iseseisvuse saavutamine ja siis selle kaotamine, inimeste soov leida võimalusi elamiseks ka rasketel aegadel, pealesunnitud võõras kultuur ja võõrad kombed. Kõik see tegi mind kurvaks ja sundis mind isegi kahtlema oma soovis külastada seda maailma katusel asuvat piirkonda - millegipärast olen arvamusel, et seda, mida ma sealt leida sooviksin, oleks sealt väga raske üles otsida.

Samas tekitasid minus veidi segadust kohad, kus räägiti XIV dalai-laamast - ühest küljest on arusaadav, et üks inimene ei suuda väga palju korda saata, kuid teisalt on minu arusaamist mööda dalai-laama mõju maailmas väga suur - raamatus kirjutatu põhjal tundub, et teda osatakse suurepäraselt ära kasutada, kuid ta ise ei oska endale antud võimalusi täiel määral rakendada.

Ühe kadunud maa lugu on raamatupealkirjaks kõige sobivam, sest raamatu sisu räägib just sellest, et pole enam olemas seda maad, millisena on paljud maailmas Tiibetit ette kujutanud. Kas teda on võimalik kunagi veel üles leida, sellele saab vastust anda ainult tulevik.

Uues valguses

Ikka tekib hetki, kus mõtled ühe või teise väljendi peale, mida igapäevaselt kasutatakse ja mille tekkelugu tundub mõistmatu või arusaamatu olevat. Eks need väljendid ikka elust enesest tulevad. Sain siis minagi üht sellist sõnaühendit omal nahal tunda.

Väljas oli kena suvepäev ja seisin seljaga päikese poole. Ei tea, millest see siis tingitud oli, kuid ühel hetkel oli mul tagumik kuumaks köetud - päike oli millegipärast otsustanud kogu oma intensiivsuse ühte kohta sihtida.

Märjamaa folk

Seda vist ei tasu mu käest küsida, et kuidas siis sedasi juhtus, et sattusin Märjamaa folki külastama? Eks sai vaadatud, et kus esineb nädalavahetusel VLÜ ja kolme võimaliku variandi seast valitud lähim paik - Märjamaa.

Mõeldud, tehtud ja sõit Märjamaale võiski alguse saada. Mõnusalt paitav päikese oli saatjaks järjekordsel seiklusel. Kohale sai jõutud veidi tund aega enne VLÜ (planeeritud) lavale asumist. Ümberringi sebisid erinevaid keeli kõnelevad ja erinevate rahvaste rahvariideid kandvad inimesed. Kõik mõnusalt rõõmsas tujus ja ilmselgelt nautimas üritust kui sellist.

Laval aga esinesid kord rahvatantsijad, siis jälle puhkpilliorkestrid ja viimaks veel ka lauljad. Aeg muudkui kulus ja tundus kuidagi kahtlane, et VLÜ võiks lubatud ajal lavale saada. Loomulikult niimoodi läkski, ehk tsiteerides üht muusikut: "Mis on professionaali ja harrastaja vahe - kui professionaali ei saa kuidagi lavale, siis harrastajat ei saa kuidagi lavalt ära". Pärast pikki esinemisi järgnes ka umbes poole tunni pikkune folgi korraldajate ja toetajate tänamine. Ja VLÜ sai siis lõpuks lavale, üllatus-üllatus, kaks tundi planeeritud ajast hiljem.

Aga ootamise ja muu toimetamise vahepeal sain veidi jutule väga stiilses riietuses flaamlastega - naised oma heegeldatud peakatetega ja mehed koolipapadele sarnaneva välimusega hakkasid muu rahva seast väga hästi silma ja oma särava olekuga tõmbasid suisa ligi. Nii ei suutnud minagi ennast tagasi hoida ja pidin pilti tegema ning uurima, et kust nad täpselt on ja mis keelt nad räägivad.

Hiljem õnnestus meil neid mehi koos eestlastega ka tantsimas näha - VLÜ kahe seti vahed täideti kenasti improvisatsiooniliste ülesastumistega. Kuna eelnevalt kokkutantsimist harjutatud ei oldud, tuli tants ideaalilähedaselt välja alles viimaste sammude ajal, kuid see polnudki oluline - rõõm koostegemisest oli kõikehaarav.

Folgi külastajaid rõõmustati ka ilutulestikuga - mitut sorti tulevärki lasti tumedasse augustitaevasse järjepanu peaaegu viie minuti jooksul.

Ettepanek

Aeg-ajalt satuvad ajakirjandusse igasugused põnevad teaduslike uurimuste tulemused - kord uuritakse, kuidas mõjub varane ärkamine inimese elueale, siis jälle, mida on inimesel õnneks vaja.

Selliste teaduslike uurimuste taustal on mul välja pakkuda üks uuringu aines. Kui inimeste muusikalise maitse üle mõtteid mõlgutasin, siis jõudsin järeldusele, et iga konkreetne helikooslus peab inimesele midagi andma ja ehk on see kuidagi seotud sellega, kuidas inimese süda lööb - ehk siis teisisõnu võiks minu poolt väljapakutava teadusliku uurimistöö pealkirjaks olla "Kuidas mõjutab inimese südamerütm tema muusikalist valikut". Kindlasti olen oma ettepanekuga hiljaks jäänud, kuid siiski tunnen, et pean selle ettepaneku tegema.

Aitäh, abilised

Kui blogisse sissekandeid teen, siis rändan mitmete abimaterjalide vahel. Mõtlesin, et oleks kena vähemalt peamised neist üles lugeda:

- Google

- Eesti keele käsiraamat

- Keeleveeb

Lisaks on abiks sõnaraamatud. Samuti on mul tublid lugejad, kes annavad märku, kui on mõni viga sisse lipsanud (nt viimane tänasest hommikust, kus olin oma teadmiste ja tunde järgi kirjutanud "büree" (analoogia sõnaga brülee) "püree" asemel - aitäh Anule, kes sellele mu tähelepanu juhtus).

Suur tänu kõigile abilistele ja loodan, et ka edaspidi saan siinsed kirjutised "korras hoida" teie toetuse najal!

Reede, teine sel nädalal

Ei tea, millest see küll tuleb, aga mul on selle nädala teine reede juba täna ja "õige" reede pole isegi veel kätte jõudnud. Iga päev pean endale meelde tuletama, mis nädalapäevaga on tegemist, sest enda poolt panust andmata kipub kogu aeg olema tunne, et käes on reede. Ju siis tundub, et olen sel nädalal juba nii palju korda saatnud, et nädala lõpp kogu aeg käeulatuses ringi hiilib. Või siis olen nii tüdinenud tööl käimisest ja ootan kannatamatult puhkust, et seetõttu olen endale igaks päevaks reede tõstnud.

Buldogi pubi

Kes Buldogi pubis pole käind,
see on ilmas vähe näind!
See pole kino ega klubi,
see on eht Buldogi pubi!

See on siis jupp ühest VLÜ laulust, mis mulle kohe pähe tuli, kui hakkasin mõtlema, et tahaks kirjutada Buldogi pubist. Juba pikemat aega olen neil päevadel, kui ennast hellitada tahan, seadnud sammud just sinna. Söögitegemine on neil väga hästi käpas ja kui peamiselt olen nautinud nende suurepärast omletti, siis nüüd olen menüüsse teinud väikesi muudatusi, st proovinud ka teisi nende poolt pakutavaid toite.

Tänaseks valikuks oli siis päevasupiks olnud lillkapsapüreesupp. Päevasupp on ju teadagi selle eesmärgiga tehtud, et kõigile ja odavalt, kuid Buldogi pubi polnud seejuures ära unustanud ka toidu maitset - supp oli lihtsalt võrratu. Olles jätkuvalt supist saadud maitsenaudingu võrgus, toodi mulle magustoiduks kohupiimapallid. Need olid otse ahjust tulnud ja tõeliselt suurepärased. Pole siis ime, et ootan juba järgmist korda, kui enda hellitamisega tegeleda saan. Igal juhul on Buldogi pubi väga hea söögikoht!

Autojuhile vajalik oskus

Kui ma hakkan mõtlema autojuhile vajalike oskuste peale, siis tulevad meelde sellised oskused nagu roolikeeramine, käikude vahetamine, liikluse jälgimine, kiiresti reageerimine. Need on siis esmavajalikud oskused, mida läheb tarvis igapäevaselt liikluses hakkama saamiseks, kuid aeg-ajalt tuleb ikka ette olukorda, kus tuleb kapist välja võtta ka sellised oskused, mida pealtnäha mugava autoinimese elu kuidagi nõuda ei tohiks.

Minul tuleb õnneks ühte sellist harvakasutatavat oskust tarvitada vaid kaks-kolm korda aastas - sellise kasutusintensiivsusega saan kenasti hakkama. Mis oskusest siis jutt käib? Oskuse nimeks võiks olla "kõrvalistuja koha pealt rooli taha ronimine". Ma ei tea, mis toimub nende inimeste peades, kes oma autoga teiste autosid "kinni pargivad". Kui kuidagi veel suudan ma mõista neid, kes pargivad nii, et juhiuks jääb teisele poole, siis suisa nõutuks teevad mind sellised autojuhid, kes ka ise peavad kõrvalistuja uksest välja minema, sest väikesest tuulutusavast, mis tekib siis, kui autod on pargitud nii lähestikku, et isegi peeglid on kokku puutunud, ei ole ühelgi inimesel võimalik ennast läbi pressida.

Nii ma siis tänagi seisin nõutult oma auto juures ja võtsin aga tallel hoitud oskuse tagataskust välja. Peagi olingi oma autos juhikohal ja selleks korraks sai siis olukord lahendatud. Ise imestades, kuidas küll "kinniparkija" oma autost välja sai. Paigast sõidetud peegli avastasin muidugi hiljem, aga selle vea parandamine käis kiirelt - käsi autost välja ja peegel otseks.

Oskuse enda aga pani tagataskusse järgmist korda ootama - mine tea, millal jälle vaja võib minna.

Lapsepõlv

No mina kohe ei tea, mis sellel suvel siis nüüd lahti on, et kogu aeg tulevad lapsepõlvemälestused silme ette. Ikka seostub üks või teine lõhn, olukord, paik unelevalt mõnusate meenutuspiltidega ajast, kui sai veel verinoor oldud. Ega siis tänane hommik saanud ka teistmoodi olla - astun aga õue ja õhus on tunda lapsepõlvesuve - mahe suvetuul puhumas, päike pilvede tagant piilumas, mõnusa värskuse lõhn ringi hiilimas.

Kõne eilsesse päeva

Kuigi olin uinunud juba tänasel kuupäeval ja terve tänase öö maganudki, õnnestus mul hommikul teha kõne eilsesse päeva. Sellist trikki õnnestub siis teha, kui erinevate maakera piirkondade vahel on nii suured ajavahed. Samas võttis minu vestluskaaslane vastu kõne tulevikust - tema jaoks olin mina homses. Aga jutuajamine läks nii pikaks, et vahepeal vahetus kuupäev ja olimegi samas päevas. Nii ei tundugi väljend "tule eile meile, võta homsed ajalehed kaasa" väga mõttetu või kuidas?