Jean-Paul Didierlaurent'i "Ettelugeja 6.27-ses rongis" sattus mu seekordsesse lugemisvalikusse seetõttu, et ta on välja antud ühes sarjas, milles avaldatud raamatuid ikka loen. Ja kui viimase selle sarja raamatu lugemine jäi mul pooleli, sest ma lihtsalt ei jaksanud ja juba olevat järjekordki tekkinud teistest raamatu lugeda soovijatest, siis seekord läks lugu sootuks teisiti.
Kuna lugemine on minu jaoks viimasel ajal kuidagi vaevaline olnud, siis arvasin, et ma enam ei oskagi, enam ei suudagi, süveneda, kirjasõnade kaudu osaks saavat maailma omaks võtta. See raamat aga tõestas vastupidist - et kui on hea raamat, siis loen küll ja hea meelega ja väga kiiresti. Poole päeva raamat oli see, enamat polnudki vaja, neelasin lehekülgi suure huviga ja läbi ta oligi.
See oli raamat minu jaoks, võimaldas samastuda, võimaldas omaks võtta, võimaldas sisse minna. Ja mulle on ikka meeldinud inimesed (antud juhul siis raamatu peategelane), kes ei mõista, kuidas nad võiksid ühiskonda sulanduda, kuidas nad igapäevaselt tunnevad, et kohe üldse ei sobitu (minu peastki käivad sellesuunalised mõtted sageli läbi) ja kuidas nad siis ikkagi leiavad mingi oma tee ja võimaluse elus hakkama saada, päästa ennast läbi selle, et päästavad midagi head ja ilusat, mis on ilmas olemas, aga mis siiski on hukule määratud.
Ja kõige enam meeldib mulle selle raamatu juures raamatute teema, nende väärtuse teema. See raamat saab minu lemmikute seas auväärse koha ühe teise raamatutest rääkiva raamatu, Ray Douglas Bradbury “451 kraadi Fahrenheiti”, kõrval. Mulle need raamatutest rääkivad raamatud meeldivad, sest raamatu kui sellise juures on midagi sellist, mis peab olema osa elust, arvan ma, osa meie eksistentsist. Eks seda teemat võib vähe laiendada ja teha sellise üldistuse, et raamat on ju lugude vestja, kirjasõna kaudu, ja lugusid peab meie elus olema, sest ilma lugudeta pole elu ja ilu ja unistusi ja mälestusi. Mina vist ikka olen lugude usku, mulle tundub, seetõttu raamatudki on minu jaoks olulised.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar