Ma olen ikka mõistatanud, mis tõmme küll on inimestel minu külge, et nad peavad ennast minu peal kehtestama ja välja elama. Ja kui ma nende tahtele ei allu, kipuvad nad agressiivseks kätte minema.
Lugu siis seesugune, et olin toimetamas omi toimetamisi, täiesti hõivatud nendega, kui minu juurde saabus meesterahvas koeraga, kes nõudis täiesti iseenesestmõistetavalt, et ma tema koera lendava taldriku puu otsast alla tooksin. Kuna esialgu ikka püüdsin ta mure ära kuulata ja tõdesin siis, et mina ei saa küll aidata, jätkas ta oma joru, et kutsugu ma päästeamet või keegi kohale, et tema koera mänguasi puu otsast alla saaks. Kuna minul polnud aega temaga tegeleda, siis suunati tema juurde turvamehed, kes noogutasid ega teinud midagi muud, kui vaid utsitasid meesterahvast lahkuma. Eks ta siis selle peale ka läks.
Aga mitte eriti pikaks ajaks. Möödusid mõned minutid ja oligi ta tagasi, mina olin selleks ajaks temast juba tükk maad eemal ja nii ta mulle sealt kaugelt karjuski: "Mida Sa kardad seal? Tule ja too see lendav taldrik puu otsast alla!" Õnneks lahendas sel hetkel olukorra mu paarimees, kes siis läkski ja tegeles personaalselt selle mehe ja koera ja puu otsas oleva lendava taldrikuga.
Mind aga pani see olukord mõtlema ja tõsiselt. Mul ikka peab olema mingi seesugune tõmme, et mingid meesterahvad sedasi mind paika panna üritavad. Mis märk see mul küll küljes olla võiks? Ja kuidas on nii, et pealtnäha süütust olukorras on väga kiiresti välja kasvamas midagi ülimalt agressiivset, iseäranis minu puhul, kes ma mingisugust vägivalda taludagi ei suuda? Selles suhtes olen ma aastatega juba oluliselt targemaks saanud, et selliseid meesolevusi ajab iseäranis närvi see, et ma rahulikuks jään ega endast välja lähe.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar