Aeg-ajalt tekivad igasugused mõtted pähe. Praegugi, lugedes viimasel ajal oluliseks muutunud terminit vihakõne, hakkasin ma korraga mõtlema, et mida siis tänapäeval üldse enam teha tohib? Kui iga mõtteavalduse või kriitika võib sisuliselt vihakõneks tembeldada. Pole vaja palju fantaasiat, et iga asja tagant viha leida. Ja kui nüüd mõelda, siis kriitikanooltena väljenduv ongi enamasti vist viha emotsioonist kantud.
Siit siis tulebki vist erinevus - viha ja vihkamine on kaks täiesti erinevat asja, minu jaoks vähemalt. Viha on selline hetkeline emotsioon, see, kui mingi olukord ajab närvi, endast välja. Vihkamine on aga juba pikaajaline ja sügavalt teadvustatud tegevus. Just mingi aeg tagasi tuli mul sellel teemal üks põhjalikum väljaütlemine teha - et jah, ma olen ühe inimese peale vihastanud, ühes ja teises olukorras, aga ma ei ole teda vihanud, sest ma ei ole vihkamiseks mingit põhjust näinud. Ja kas isegi siis, kui oleks põhjust vihkamiseks, peab seda ikka tegema? Olen enamasti ikka püüdnud vihkamiseta hakkama saada oma elus, sest vihkamine on selline tunne, mis võtab aega ja energiat.
Viimasel ajal olen ikka tegelenud oma armastuse energia kasvatamisega, ka täiesti teadlikult ennast selles suunas edasi lükanud. Kuid mind häirib see, et nõnda palju mõistmist nõutakse tänapäeval - mis siis, et ma olen ennast ikka väga tolerantseks inimeseks pidanud (mõnes mõttes muidugi olen ma suur konservatiiv ja mõnes teises mõttes jälle paras radikaal), aga sellist asja, nagu vägivald, ma küll tolereerida ei taha, seesugust mõistmist minu sees ei ole. Mul tekib siinkohal veel küsimus, et alternatiivne variant kriitikale tundub olevat kõige mõistmine ja talumine - kas kuidagi neutraalselt ei saaks, kas alati peaks pooli valima? Ja selle juures mul tekibki küsimus, et kas see on vihakõne, kui ma arvan, et vägivald on vale lahendus (võttes sedasi endale õiguse kritiseerida sel moel vägivallatsejat)?
Kõik see lubatu ja lubamatu asi on tänapäeval nii sassis, et mulle tundub, et tuleb taaskord teha tasalülitus, ära nullida see väljastpoolt tulev ja toimetada vaid enda sisemise häälega, mis ütleb päris korrektselt, mis on õige ja mis on väär (mitte et ma sellest niikuinii ei juhinduks, aga mõnikord kipub ühiskondliku surve kotkas ka pea kohal tiibu sahistama). Loodusega on selles osas ikka nii lihtne - tema teeb üheselt selgeks, mida teha tohid ja mida teha ei tohi, mitte mingeid segaseid piirjooni ega arusaamatusi, kunstlikest vahetegemistest rääkimata.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar