Mitu ööd polnud ma und näinud. Kas ma ka maganud olin, see on juba iseküsimus - võib-olla oli uni lihtsalt nii pinnapealne, et unenägudeni see kuidagi ei jõudnud. Täna öösel siis viimaks tuli see unenägudelaviin. Kõik viimaste aegade teemad omavahel segamini. Pealtnähtud glamuurist sisemise karjatuseni - isegi unes oskan ma vanduda ja korralikult. Hämmastaval kombel on inimesi, kes tulevad mulle ligi ja ütlevad, et nad teavad mind ja minu lugu. Lisaks veel üks mõistatuslik Türgi teema - kuigi väidetavalt pole Türgis käinud see inimene, kelle jutust võis seda aimata, üks teine inimene on seal siiski olnud, seda tean kindlasti.
Unenäod, pagemise paik, igapäevasündmuste selgeksmõtlemise paik. Nüüd siis üle tüki aja see võimalus. Kas sai selgem ja parem, seda ei tea, igal juhul olid, nüüd, viimaks, need uned.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar